Arhip Odegov, küla arveametnik, kes vahistati 1937. aastal. See on kindlasti Pugatšova vanaisa, kellega ta pole kohtunud. Sellel Odegovil vedas tookord: ta lasti 1939. aastal juba vabadusse. Kuid 1943. aastal hukkus ta rindel.
Tuntud ukraina näitlejanna Margarita Krinitsõna on Pugatšova sugulane just Odegovite liinis. Krinitsõna mängis Pronja Prokopovnat 1961. aasta filmis „Kahe jänese jaht”. Huvitav on see, et Pugatšova esitab sama rolli heategevuslikus uusaastamuusikalis 2003. aastal.
Abiellunud 1947. aastal Pugatšoviga, asus Zinaida Arhipovna elama mehe toakesse Katšnovkal – vanas Moskva rajoonis metroojaama Aeroport lähedal. Seal sündiski Gena, kes ristiti Kõikide Pühakute kirikus, mis asub metroojaama Sokol lähistel.
Ristimine kommunistide peres väärib eraldi kommentaari. Pühakoda oli taasavatud kõigest aasta varem: oli aeg, kui stalinlik juhtkond oli vene õigeusu kiriku suhtes pragmatistlikult leebe. Sõja lõpus taibati äkki, et usk võib olla sama mobiliseeriv tegur nagu hüüded „Stalini eest!”. Vaimulikel, keda veel hiljuti oli sadade kaupa Kolõmale saadetud, lubati ühtäkki teenistusi pidada. Nn kirikusula jätkus ka pärast sõda, nii et imiku ristseid ei vaadatud küll hea pilguga, kuid nende eest ka ei karistatud. Lihtne vene naine Zinaida Arhipovna oli aga veendunud, et laps tuleb kindlasti ristida – kuidas siis teisiti?
Sinnasamma, väikesele kalmistule kiriku juures on Gena ka maetud. Varsti anti Pugatšovidele elamine Krestjanskaja zastava lähistel – Krestjankas, nagu nimetasid seda kohalikud elanikud. Nad kolisid Zontotšnõi põiktänava kahekorruselise puumaja teisele korrusele. See algas kuulsast kaubamajast Sotõi ja sai ruttu otsa 1. kellatehase juures. Maja nr 14, kus elasid Pugatšovid, ei eristunud millegagi teistest samasugustest selles igerikus rajoonis. Ümberringi laiutasid kaupluse laod, garaažid, igiomased tuvilad. Hoovid olid ümbritsetud puittaradega, ühest õuest teise sai jalgväravate kaudu.
Seitsmekümnendate alguses tehti Zontotšnõi põiktänav ja ümbruskond maatasa – Volgogradi prospekti äärde hakati ehitama uusi suuri maju. Praeguseks pole legendaarsest tööliste Krestjankast midagi järel. Nüüd on siin Pugatšovi aegadest ainult kaubamaja hoone, millest on ammuilma tehtud kaubanduskeskus Sotõi.
Pugatšovidele sai osaks ennekuulmatu luksus – kahetoaline korter, mis oli küll tibatilluke, aga omaette. Selle hüve teenis välja Boriss Mihhailovitš, kes oli siis juba alamastme majandustöötaja ja loomulikult ka partei liige. Korteris polnud ainult vanni, aga ajastu kommunaalolme ei näinudki sellist luksust ette. Operatiivne pesemine käis suures kausis köögis, aga korralikult pesti end puhkepäevadel siinsamas lähedal, Vorontsovo saunas. Saun on muide säilinud, kuigi on ümber ehitatud.
•
Abikaasad kujutasid endast peaaegu ideaalset paari. Zinaida Arhipovna oli tolle aja kohta väga moekas ja õmbles hästi – ta istus õhtuti tihti Singeri õmblusmasina taga. Boriss Mihhailovitš aga tormas kalale niipea, kui oli vaba päev. Ta tuli tagasi latikate või särgedega ja kuulutas lävelt rõõmsalt: „Kohe teeme sellest kalakesest kutupiilu!” Tal oli kaks lemmiksõna: seesama „kutupiilu” ja salapärane аляфулюм. Boriss Mihhailovitš ütles: „Kõik saab olema аляфулюм, mis tähendas, et kõik saab olema hästi, lahe, äge. Sõna päritolu jäigi sugulastele ebaselgeks.
Boriss Mihhailovitši palk oli piisav, et naine ei peaks mõtlema tööleminekule ja saaks olla lihtsalt koduperenaine. Tollal said vähesed naised seda endale lubada.
Palju aastaid hiljem ütleb Pugatšova 1975. aasta intervjuus:
„Kui poleks olnud sõda, oleksin sündinud artistide perekonda. Mu ema oli laulja, kuid kaotas rindel hääle, aga isa unistas saada tsirkuseartistiks, sai haavata, kaotas silma … Nii sündisingi ma inseneride perre …”
Legendi vanematest-inseneridest kordab ta veel palju kordi. Seletus on lihtne: isa-varustaja ja ema-koduperenaine ei tulnud ääremaa plika eluloos just kasuks. „Insener” kõlas aga mittemidagiütlevalt. Insener oli nõukogude mütoloogias universaalne ja samal ajal mõttetu mõiste.
•
Aasta pärast Allat tuli Pugatšovide perre teine laps.
Ženja Pugatšov sündis 7. aprillil 1950. aastal. Boriss Mihhailovitš naeris, et lapsed „piirasid” isa sisse mõlemalt poolt, sest tema enda sünnipäev oli 12. aprillil.
Ka Ženja ristiti. Seejuures ei kandnud Alla ja ta vend lapsepõlves riste kaelas, see olnuks juba tarbetu mässumeelsus – ema hoidis neid salalaekakeses.
Siinkohal peab autor uhkelt tõdema, et oli esimene ajakirjanik, kes paljastas Pugatšova venna saladuse. See juhtus 1997. aastal, eelmise raamatu kirjutamise ajal.
Keegi Pugatšova vanadest sõpradest poetas vestluses sõnakese vennast. Mis vend? Ikka Ženja! Kõmuväljaannete keeles öeldakse sellise avastuse kohta lihtsalt sensatsioon. Nii kirjutatigi nädalalehe 7 Päeva esikaanele, kus autor toona töötas.
Jevgeni Borissovitš võttis mind oma kodus vastu väga soojalt, külma viinaga. Sakusment oli helde ja lihtne – nagu peabki olema sõjaväelasel ja poissmehel, kellel on kaks poega.
1968. aastal astus Ženja Pugatšov Gorki Kõrgemasse Sidekooli. Asi on selles, et ta tundis ammuilma huvi raadiotehnika vastu, kuigi ema pani ta neljandast klassist inglise keele erikooli. Ent võõrkeel ei mänginud poja elus otsustavat rolli, nagu oli lootnud Zinaida Arhipovna.
Gorkist ei toonud Ženja kaasa üksnes leitnandipaguneid, vaid ka noore naise. Peagi sündis neil poeg Artjom.
Pugatšovil oli edukas ohvitserikarjäär – ta sattus kaitseministeeriumi keskaparaati.
„Küll on saatus ikka kuri,” meenutas ta. „Ükskord sattusin rumalasse olukorda. Töötasin siis Tarassovka metroojaama lähedal. Ühel päeval transportisin juhtkoosseisu perekondi Pirogovi veehoidla juurde. Kui hakkasime kohale jõudma, läks mu auto katki. Veehoidla oli lähedal ja kõik läksid jalgsi, aga mina jäin autot parandama. Üsna pea sain aru, et vajan abi ja peatasin pikemalt piidlemata musta Volga. Sõitsin selle Volgaga jaama ja kutsusin abi.
Varsti saabub meie juurde eriteenistuse mees: „Rääkige, kuidas kõik oli.” Räägin. „Millest te Volgas rääkisite?” Tuli välja, et autos oli USA saatkonna sõjaväeatašee, kogenud luuraja, kes saadeti peagi välja. (Asi oli selles, et Tarassovkas olid Ameerika saatkonna suvilad.)
Nii sattusin ma pärast Moskvat „spiooni käsilasena” Semipalatinski polügoonile. (Kõik said muidugi aru, et kohtumine selle kurikuulsa atašeega oli puhas juhus, aga nad olid kohustatud mind kuidagi karistama.) Olin seal seitse aastat. Lähim asustatud punkt meie tuumapolügoonist – kasahhi küla – asus kümne kilomeetri kaugusel, vett saime väikesest arteesiakaevust. Meile tegi suurt rõõmu käia vahel Semipalatinskis. Nädalalõppudel lõbustati meid selliste filmidega nagu „Tšapajev” või „Kommunist”.
Seal õpetati mind jooma, ja korralikult. Muide, kuidas sa ka nina täis ei võtnud, hommikul olid kohustatud teenistusse ilmuma ja juhtkond ei tohtinud midagi aimata. Nad teadsid loomulikult kõigest – kõik oli ju käe-jala juures, samas väeosas –, kuid lihtsalt usaldasid meid. Teisiti pole seal võimalik. Pealegi pole see Moskva, kus kõik unistavad sellest, et napsata kaaslaselt soojem koht. Vaevalt et kellelgi oli vaja mind Semipalatinskis varitseda. Seal on hoopis teistsugused suhted.”
Alla püüdis muidugi aidata Žekešat, nagu ta venda kutsus, üritas teda Kasahhi steppidest
