häält. See oli advokaat. Naine riputas mantli nagisse, silus juukseid ja läks uksekella helinat kuuldes naeratades avama. Talle oli see väike pilkuvate silmadega mees alati meeldinud. Erinevalt Tom Hollandi ülejäänud sabarakkude ja töötajate kambast, oli tema kohalik Dublini advokaat olnud ka Maggie isa advokaat.
Maggie juhatas vanaldase härrasmehe eestuppa. „Ma loodan, et vabandate mu ema, ta ei tunne ennast kõige paremini.”
Mees pöördus Maggiet silmitsema. „Loodetavasti pole see midagi tõsist?”
„Ei,” kinnitas Maggie kiiresti, tajudes mehe mure ehtsust. „Ta on lihtsalt väsinud ja viimaste päevade sündmustest kurnatud. Aga kui te teda vajate...”
Mees tõstis tõrjuvalt käe. „Tegelikult on võib-olla parem, kui ta ei kuule seda, mida ma ütlema pean.” Ühtäkki ei suutnud ta enam Maggiele otsa vaadata ja tammus ebamugavust tundes jalalt jalale. Hirmutorge lõi hetkeks Maggiel hinge kinni. Tom Hollandi kadumine oli olnud liiga hea, et olla tõsi. Ta teadis seda.
„Mida te silmas peate?”
„Maggie, võtame parem istet. Kahjuks on mul halbu uudiseid.”
Maggie läks tuimalt tooli juurde ning jälgis, kuidas advokaat istet võttis ja portfelli lauale asetas. Mees ei otsinud välja mingeid pabereid. Maggie sundis ennast rahulikuks jääma, hoolimata mehe rõõmutust ilmest.
„Mis... mis need on?”
Mees tõstis lõpuks pilgu Maggile, laiutades tühjade pihkudega käsi. „Kardetavasti ei jäetud teile ja teie emale midagi.”
Maggie rahunes ja tema süda hakkas uuesti normaalselt lööma. See polnudki nii hull. Ei Maggie ega tema ema polnud Tomilt kunagi kuigi palju saanud ja ta oli juba kolledžiajast ennast ise ülal pidanud, saades oma maalidest tagasihoidlikku sissetulekut.
„Nojah, see pole ju veel maailma lõpp, ega ju? Aga... aga kuhu see kõik siis läks?”
Tegemist oli ikkagi miljonite naeltega. Härra Murphy ohkas. Ta vihkas halbade uudiste toomist. „Paistab, et üks tema vastastest lõpuks siiski alistas ta, kogu kupatusega. Äärmiselt halb ajastus. Üks briti ärimagnaat, kelle ettevõtteid su kasuisa mõni aeg tagasi üle võtta püüdis, on järjekindlalt aktsiaid ostes tema ärisid üle võtnud ja sellel päeval, kui Tom infarkti sai, varises kokku tema viimane ettevõte – milline veider kokkusattumus.”
See selgitab kasuisa eemalejäämist, seda, et ta ei järgnenud neile koju, ei nõudnud, et ema Londonisse naaseks, ei karistanud neid. Kohutavast uudisest hoolimata ei suutnud Maggie midagi parata, et teda läbis väike rahulolutorge. Ta oleks tahtnud näha Tomi reaktsiooni, kui mees sellest teada sai.
„Olgu pealegi, me ei saa seda enam muuta, aga vähemalt on meil see maja.”
Sõnad jäid ruumi nende vahele kajama ja Maggies kerkis hirm, kui ta nägi härra Murphy pilku süüdlaslikult eemale pöördumas ja mehe käsi tõusis krae juurde, nagu ei jätkuks tal õhku.
„Härra Murphy, meil ju on see maja, eks ole? See on mu ema oma.”
Mees raputas aeglaselt pead, justkui poleks ta suutnud end sundida neid sõnu kuuldavale tooma. Kuid Maggie meeleheitliku pilgu all pidi ta seda tegema. Ta köhis kurgu puhtaks ja toa vaikuses kõlas see karedalt.
„Kullake... peaaegu aasta tagasi Londonis veenis sinu kasuisa su ema seda maja tagatisena enda nimele kirjutama. Jumal teab, kuidas ta seda tegi, võib-olla su ema ei teadnud, millele ta alla kirjutas... kahjuks liideti see tema ülejäänud varadega. Nüüd kuulub see...”
Sel hetkel katkestas tema jutu väljast akna tagant kostev auto hääl. Maggie ei suutnud liigutada, ta oli selleks liiga vapustatud. Ta ei suutnud aru saada, kuidas tema ema oli midagi sellist teinud. See maja oli nende pühamu. Kui informatsioon temani jõudis, kohtusid temas raev ja uskumatus.
Härra Murphy vaatas aknast välja. „See on tema. Korporatsiooni juht. Ta tuli spetsiaalselt minu juurde ja ütles, et tahab tulla täna siia sinu ja sinu emaga kohtuma. Mul on kahju, aga ma ei suutnud teda ümber veenda.”
Kui uksekell helises, aga Maggie ei liigutanudki, läks härra Murphy lõpuks avama. Naine oli tuim, ta tajus vaevu ukse avanemise heli, lähenevaid samme, madalat hääletämbrit vastamas millelegi, mida advokaat oli öelnud. Maggie tõstis pilgu ja äkitselt jäi tema maailm seisma. Ta tundis ennast aeglaselt nagu läbi siirupi tõusmas, tema jalad ei tahtnud sõna kuulata.
Caleb Cameron. Suurem kui elu, tema tohutu kogu täitis ukseava. Mees kallutas kergelt pead ja üle tema huulte libises pilkav naeratus. Tema silmad vangistasid Maggie omad ja naine ei suutnud pilku kõrvale pöörata. Mehe silmad olid üle tema libisedes ja teda pilguga lahti riietades jäised. Mees, kes oli tema elu tollel õhtul kuus kuud tagasi pahupidi pööranud, oli tagasi... ilmselt selleks, et seda uuesti teha. Ta võitles visalt häiriva tõmbe vastu, mida ta iga keharakuga tundis, reageerides mehe juuresolekule. Tuba näis kergelt kaldu vajuvat, kui Maggie alateadlikult õhku ahmis. Tema vajadus hapniku järele oli möödapääsmatu, kuid teisejärguline selle vapustuse kõrval, mis ta vankuma lõi.
Võimetuna oma silmi mehe lummavast pilgust lahti rebima, ei märganud Maggie advokaati, kes enne meest tuppa sisenes ja tema poole viipas. „See on Margaret Holland. Maggie, see on Caleb Cameron, mees, kes võttis üle kõik sinu kasuisa varad... kaasa arvatud see...”
Enne kui ta sai jätkata, poetas Maggie oma veretutelt huultelt: „Ma tunnen härra Cameroni, me kohtusime Londonis.”
Maggie vajus tagasi toolile, sest tema jalad värisesid ega suutnud teda kanda, ning vaatas löödult, kuidas Caleb härra Murphyst vabaks jäänud toolil istet võttis.
Hoolimata viisakast välimusest ja peenest ülikonnast, oli tema taltsutamatu mehelikkus, mida naine liigagi hästi mäletas, selgesti tajutav. Tühine ülikond ei suutnud mehe põhiolemust ohjeldada ega varjata. See oli rabanud Maggiet esimesel korral, kui ta meest nägi, ning rabas ka nüüd. Ainult sel korral oli tal kogemus nende plahvatuslikust ühisest ööst, mis tegi mehe nägemise veel kolm tuhat korda hullemaks. Ja vahepeal möödunud kuudest hoolimata tundis ta kuumust rinnus kerkimas, kui talle lugematud häirivad mälupildid pähe kerkisid.
Caleb testis oma raudset enesekontrolli, kui vaatas naise kiretult üle. Aga jõupingutusest hoolimata ei suutnud ta kõrvale heita rõõmujoovastust, kui naist uuesti täies elusuuruses nägi. Maggie nägu oli meest nähes kohutavalt kahvatuks muutunud, tema mandlikujulised rohelised silmad näisid väikeses ovaalses näos tohutud, tema toredad juuksed oli tugevasti kuklasse kokku tõmmatud. Lihtne must pluus ja sirge must seelik ei suutnud peita naise kumerusi, mida Caleb liigagi hästi mäletas – kumerusi, millega naine oli tema ees uhkeldanud... kuigi nüüd näis ta kõhnem. Kuidagi habras. Mehes tärkas alateadlik kaitseinstinkt.
Calebile meenus eredalt, kuidas ta oli naist esimest korda näinud, tema juuksed olid punaste lokkide pahmakana seljale langenud nagu mingil keskaegsel maalil. Tedretähnid tulid naise sileda kahvatu naha taustal teravalt esile, märkas mees teda põhjalikult uurides. Ta tundis rahuldust, nähes naise põskedel õhetust. Kui poleks olnud toda aega kuus kuud tagasi, oleks Caleb võinud arvata, et naine ei suuda oma tundeid varjata ja iga reaktsioon on sellel läbikumaval nahal nähtav. Ta oleks võinud langeda ohtlike pettekujutelmade küüsi. Aga ta ei langenud. Sest ta teadis, peaaegu algusest saadik, mis mängu naine mängis.
Maggie Holland oli omakasupüüdlik nõid, kes oli püüdnud koos oma kasuisaga teda lolliks teha. Ei iial enam.
Caleb
