valmistas tohutut rõõmu teadmine, et ta oli tõmmanud rikkusevaiba naise valelike jalgade alt. Ta tõstis pilgu, mis oli ruumis ringi uidanud, uuesti naise näole.
„Jah, preili Holland.”
Mehe pöördumine tema poole perekonnanime kasutades oli ilmne solvang ja osa naisest põrkus tagasi.
„Praegusest hetkest on iga sinu kasuisa äriasi minu oma, kaasa arvatud see maja. Loomulikult loobun ma tema kahtlasematest varadest. Sissetulekuid siin ja Ühendkuningriigis uuritakse praegu ja sa võid leida, et oled võlgu mõned kopsakad maksuarved. Nad on piiritaguste deklareerimata tulude suhtes üllatavalt sallimatud.”
Maggie tõusis, ülesraputatuna sõnaselgest ähvardusest mehe hääletoonis. Esimest korda sellest alates, kui ta meest uuesti nägi, rebis Maggie temalt pilgu ja vaatas härra Murphy poole, kes oli ukse lähedal.
„On see tõsi? Kas nii võib olla?”
Vanem mees noogutas õnnetult pead. Maggie vaatas uuesti Calebi poole, temas kerkis metsik paanika. Mees oli täiesti osavõtmatu, nagu jälgides kärbest, kes püüab seljalt jalule rabelda.
„Aga... aga kuidas see võimalik on? Ma mõtlen, kuidas me sellest ei teadnud?” Ta püüdis valutavast peast hoolimata palavikuliselt meenutada. Isegi kui nad polnud juba kuid Tomi näinud... kuidas oli neil märkamata jäänud kohutav olukord, milleni ta neid viis? Ja kuidas, jumala armust, oli see võimalik, et see mees ulatus isegi nüüd, hauast, neid hävitama... nagu ta poleks juba küllalt teinud?
Sest ta püüdis hävitada seda meest sinu ees, sinu abiga...
Maggie tõrjus vaevaliselt selle mõtte. Ta ei suutnud sellel praegu peatuda.
„Härra Murphy...” anus ta, võimetuna sõnagi rohkem ütlema. Tema silmad ütlesid kõik. Advokaat võttis Maggie käe ja viis ta diivani juurde. Naine oli tänulik, et advokaat päästis ta üksi Calebile vastu astumisest. Ta eiras Calebit, kuigi mees oli kõigest jala kaugusel, soovides, et mees oleks läinud kõigi oma ähvardavate sõnade ja laastava kohaloluga.
„Mul on kahju, Maggie, aga see on tõsi. Juhul kui maksuamet avastab, et Tom peitis tulusid piiritagustele arvetele, nagu nad kahtlustavad, on sinu ema neile võlgu. Ma võin teid sel juhul esindada, aga...” Ta kehitas õlgu.
Olukord läks aina halvemaks. Maggie tõstis käe otsmikule.
Caleb tõusis nõtke graatsiaga ja pani käed hooletult kokku. Maggie vaatas teda ettevaatlikult oma pikkade ripsmete vahelt, süda endiselt valusalt pekslemas. „Murphy, ma jätan edasise sulle. Preili Holland, mul ei ole sulle midagi rohkemat öelda. Ma eeldan, et sina ja su ema vabastate selle maja kahe nädala jooksul. Ma usun, et selle ajaga saate te oma asjad joonde aetud.” Ta muigas halastamatult. „Ma oleksin võinud kasutada oma õigust maja täna üle võtta, aga otsustasin, et on parem, kui sa oled läinud enne, kui ma sisse kolin.”
„Sisse kolid...” kordas Maggie hääletult.
„Jah. Mul on Dublinis paari kuu jooksul tegemist ja ma vajan pelgupaika linnast eemal. See koht sobib hästi...” ta libistas pilgu üle toa „...muidugi pärast ümberkujundamist.”
Maggie tõusis uuesti, iga toll tema kehast värises vihast, selline rünnak nende isiklikule pühamule oli liig. „Kuidas sa söandad tulla siia ja minuga niimoodi rääkida, ja veel matusepäeval... kas sul ei ole mingit sündsustunnet?”
„Sündsustunnet?” Mees naeris lõbustatult. Nad mõlemad olid advokaadi juuresoleku unustanud. Maggie kallutas mehele otsa vaadates pea kuklasse, jättes kõri paljaks. Ta tundis, kuidas pulss tema kaelal peksleb. Mehe silmad uitasid põlglikult naise näol, tema huuled kõverdusid ilmses vastikuses. „Sul jätkub närvi rääkida sündsusest. Kas ma peaksin meie sõpra valgustama, millist osa sina oma languses täpselt mängisid?”
Nii et see oli siis kättemaks. Ta oli kasuisale halastamatult kätte maksnud ja nüüd oli Maggie kord. Maggie vaatas meest, kohkununa tema võimest viimse piirini kätte maksta. Mehe arvates oli Maggie sama palju süüdi kui Tom Holland ja vääris kõike, mida sai.
Mees lahkus tagasi vaatamata toast. Ruum tundus kuidagi veidralt elutu ja värvitu, kui mehe plahvatuslik energia kadus. Maggie kuulis uste sulgumist, auto käivitamist, kruusa lendamist rataste alt, kui auto liikuma hakkas, viies nende elud endaga kaasa. Kui Caleb oli läinud, tõusis ka härra Murphy. Maggie vaatas teda mõttelagedalt, olles ikka veel uimane.
„Nagu näed, Cameroni puhul hammustas su kasuisa suurema tüki, kui suutis ära närida. Cameron pole iial lasknud ennast lollitada ja kui su kasuisa tegi teise katse tema impeeriumi kukutada, vabastas ta tiigri lõa otsast.”
„Teise katse...”
„Noh, tegelikult oli see kolmas või neljas... Su kasuisal oli Cameroni suhtes tõeline kinnisidee, see oli nagu ülim auhind, mille poole püüelda. Ma tean, et sina ja su ema polnud enamikust Tomi tegemistest teadlikud. Pärast seda, kui ta püüdis Cameron Corporationit seaduslike vahenditega üle võtta, kuid see ei õnnestunud, läks ta põranda alla... ja kasutas teisi taktikaid, kuid ei suutnud ikkagi seda teha.”
Maggiel läks süda pahaks. Ta mäletas liigagi hästi enda soovimatut rolli nende teiste taktikate juures. Tema oli olnud see, keda kasutati, et mehe tähelepanu otsustaval hetkel hajutada. Tänu jumalale paistis, et härra Murphy ei teadnud kõigest väga palju, pealegi oli see toimunud Londonis, mitte Dublinis.
Advokaat jätkas, hääles kübeke aukartust, märkamata Maggie segadust. „Cameron jälgis hoolega Tomi äritegevust ja surus ta ülikavalalt põlvili, mis oli tegelikult ebatavaline. Cameron ei olnud oma vaenlastega nii meelevaldne ja halastamatu – tavaliselt piisas talle, kui ta sai nende kaitsest läbi murda ja muuta nad teovõimetuks.” Härra Murphy vangutas pead. „Tom pidi tõepoolest tema hella kohta tabama...”
Maggie punastas süüdlaslikult. „Nojah, paistab, et ta tegi ka meiega lõpparve.”
„Jah.” Härra Murphy ohkas raskelt. „Ma olen vaadanud seda iga võimaliku kandi pealt ja ta hoiab seda kõike tõepoolest kindlalt käpa all. Maksuameti suhtes – ma loodan, et kui asi nii kaugele jõuab, saame me kohtuasja algatada... Ma võin proovida tõestada, et sinu emal, kuigi ta on testamendis kirjas, ei olnud oma abikaasa afääridega midagi pistmist.”
Maggie tõstis oma murelike silmade pilgu mehele. „Aga meil ei ole enam mitte midagi, raha... Kuidas me saame seda endale lubada?”
Mees patsutas Maggie kätt. „Ära muretse praegu selle pärast. Ma tean, kui raske see sinu ema jaoks on olnud. Ma ei saa lasta sellel mehel tema elu veel hullemaks muuta, kui see juba niigi on, kui ma sinna midagi parata saan.”
Maggie tundis, et mehe lahkus tõi talle pisarad silma. „Tänan sind.”
Lausudes veel mõned lohutavad sõnad, härra Murphy tõusis, et lahkuda. Kui Maggie oli mehe järel eesukse sulgenud, vajus ta selle najale longu. Kuidas pagana pihta sellest kõigest emale rääkida? Maggie teadis, et need uudised vapustaks ema. Maggie kõige hullem painaja oli just tõeks saanud – ta oli Caleb Cameroniga uuesti näost näkku kohtunud. Ta läks tagasi eestuppa ja – esimest korda elus – valas endale väriseva käega sortsu brändit ning neelas selle ühe lonksuga alla.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст
