mõni minut ja proua McCrea tuli majast välja ning tõmbas ukse kinni. Ei mingit lukustamist. Melile avaldas muljet nobedus, millega vana naine Suburbanisse ronis. Ta pani jala astmelauale, haaras ühe käega ukse kohal olevast käepidemest, teisega istme käetoest ja potsatas hooga istmele. Tal oli istumise alla üsna suur padi pandud ja iste oli lükatud nii ette kui võimalik, et ta pedaalideni ulataks. Ta lükkas sõnagi lausumata käigu sisse ja tagurdas oskuslikult mööda kitsast sissesõiduteed välja.
„Kui me paar nädalat tagasi rääkisime, siis sa ütlesid, et oled üsna vastupidav,“ tuletas proua McCrea talle meelde.
„Ma olengi. Olen viimased kaks aastat vastutanud kolme tuhande voodikohaga naistetiiva eest maakonnahaiglas. Meieni jõudsid kõik kõige raskemad juhud ja lootusetumad patsiendid ja ma sain kuradi hästi hakkama, kui ma seda ka ise ütlen. Enne seda veetsin aastaid Los Angelese kesklinna traumapunktis, väga karm koht ükskõik kelle standardite järgi. Ma arvasin, et sa pidasid silmas vastupidavust meditsiini vallas. Ma ei teadnud, et sinu arvates peaksin olema kogenud ääremaalane.“
„Jumal, sina ka jõuad. Sa tunned end paremini, kui oled süüa saanud.“
„Ma loodan küll,“ vastas Mel. Ent sisimas ütles ta: „Ma ei saa siia jääda. See on hullumeelne, ma tunnistan seda ja kaon siit kus kurat.“ Ainus asi, mida ta tõeliselt kartis, oli selle tunnistamine Joeyle.
Nad ei rääkinud terve autosõidu vältel. Meli arvates polnud eriti midagi öelda. Pealegi köitis teda kergus, kiirus ja osavus, millega proua McCrea suurt Suburbani valitses, rappudes mööda puudega ääristatud teed ja võttes kallavas vihmas kitsaid kurve.
Mel oli arvanud, et ta saab siin valust ja üksindusest ja hirmust hinge tõmmata. Et tunneb kergendust, et ei pea tegelema murettekitavate patsientidega, kes olid kas kurjategijad või kuritööde ohvrid, või siis laastavalt vaesed, väljapääsu ja lootuseta. Kui ta nägi pilte väikesest armsast linnast, oli tal lihtne ette kujutada kodust paika, kus inimesed teda vajasid. Ta nägi end õitsele puhkemas punapõsiste maapatsientide tänu paistel. Tähenduslik töö oli see üks asi, mis oli alati ületanud igasugused vaevavad isiklikud mured. Rääkimata rõõmust võimaluse üle pageda sudu ja liikluse eest ning jõuda tagasi looduse juurde, nautides metsa rikkumatut ilu. Ta polnud lihtsalt kordagi arvanud, et naaseb nii sügavale loodusesse.
Otsustavaks oli saanud väljavaade aidata ilmale tuua peamiselt kindlustamata naiste lapsi maakohas. Meditsiiniõena töötamine pakkus küll rahuldust, ent ämmaemandus oli tema tõeline kutsumus.
Joey oli nüüd tema ainus perekond; ta tahtis, et Mel läheks Colorado Springsi ja elaks tema juures koos Joey abikaasa Billi ja nende kolme lapsega. Aga Mel polnud tahtnud vahetada üht linna teise vastu, kuigi Colorado Springs oli märkimisväärselt väiksem. Nüüd, kui tal ühtegi paremat mõtet polnud, oli ta sunnitud seal tööd otsima.
Kui nad möödusid sellest, mis paistis olevat linn, tegi ta uuesti nägusid. „Kas see on linn? Sest ka seda polnud sinu saadetud piltidel.“
„Neitsijõgi,“ ütles proua McCrea. „Selline, nagu ta on. Päevavalguses näeb siin palju parem välja, seda kindlasti. Pagan, sadu on nii tugev. Märtsis on meil alati selline vastik ilm. See seal on tohtri maja, kus ta patsiente vastu võtab. Ta teeb ka palju kodukülastusi. Raamatukogu,“ osutas ta. „Avatud teisipäeviti.“
Nad möödusid meeldiva välimusega torniga kirikust, mille aknad paistsid küll olevat laudadega kaetud, ent vähemalt tundis ta selle ära. Seal oli ka pood, palju vanem ja räsitum, omanik lukustas just ööseks välisust. Tänavat ääristas tosin maja – väikesed ja vanad. „Kus koolimaja on?“ küsis Mel.
„Mis koolimaja?“ küsis proua McCrea.
„See, mis oli värbajale saadetud pildil.“
„Hmm. Ei kujutagi ette, kust ma selle sain. Meil pole kooli. Veel.“
„Jumal,“ oigas Mel.
Tänav oli lai, kuid pime ja tühi – siin polnud tänavavalgustust. Vana naine oli ilmselt pildid oma vanadest fotoalbumitest välja otsinud. Või näppas ta need ehk mõnelt teiselt linnalt.
Proua McCrea sõitis arsti maja vastas üle tee oleva pealtnäha suure maamaja ette, millel oli lai veranda ja suur aed, kui aknal seisev neoonsilt, mis ütles „Avatud“, andis Melile teada, et tegemist oli kõrtsi või kohvikuga. „Tule,“ ütles proua McCrea. „Soojendame su kõhu ja tuju üles.“
„Aitäh;“ ütles Mel, püüdes viisakas olla. Ta oli näljast nõrkemas ega tahtnud, et ta suhtumine talle õhtusöögi maksma läheks, kuigi ta ei uskunud, et miski peale kõhu siin sooja saab. Ta vaatas kella. Seitse.
Proua McCrea raputas verandal oma keepi, enne kui sisse astus, ent Mel ei kandnud vihmamantlit. Tal polnud ka vihmavarju. Ta jakk oli nüüd läbimärg ja ta lõhnas märgade lammaste järele.
Sisse astudes oli ta meeldivalt üllatunud. Siin oli hämar ja puidune ning tuli leegitses suures kivikoldes. Poleeritud puitpõrandad olid säravpuhtad ja midagi lõhnas hästi, söödavalt. Pika baarileti taga, alkoholipudeleid täis riiulite kohal, oli seinale kinnitatud tohutu kala; teisel seinal oli karunahk, nii suur, et kattis pool seina. Ukse kohal seisis hirvepea. Huhh. Jahimajake? Siin oli umbes tosin ilma laudlinadeta lauda ning vaid üks klient baaris: vana mees, kes oli ta mudast välja tõmmanud, istus joogi kohal kössis.
Baarileti taga seisis pikk mees ruudulises särgis, käised üles keeratud, ja hõõrus rätikuga klaasi. Ta paistis olevat hilistes kolmekümnendates ja ta pruunid juuksed olid lühikeseks pügatud. Ta kergitas tervituseks väljendusrikkaid kulme ja lõuga, kui nad sisenesid. Seejärel kaardusid ta huuled naeratuseks.
„Istu siia,“ ütles Hope McCrea ja osutas lauale kamina lähedal. „Ma toon sulle midagi.“
Mel võttis mantli seljast ja riputas selle tooli seljatoele tule paistele kuivama. Ta soojendas ennast, hõõrudes leekide kohal jäiseid käsi ägedalt kokku. See oli rohkem see, mida ta oodanud oli: hubane, puhas majake, leegitsev tuli, eine pliidil ootamas. Talle sobiks küll surnud loomadeta, ent see kuulus jahimaade juurde.
„Võta,“ ütles vana naine ja surus talle pihku väikese klaasi merevaigukollase vedelikuga. „See soojendab su üles. Jackil on hautis pliidil ja leib soojendajas. Me ajame kõik joonde.“
„Mis see on?“ küsis Mel.
„Brändi. Kas sa saad selle joodud?“
„Võid kindel olla,“ ütles Mel ja võttis tänulikult lonksu, tundes, kuidas see kõrvetades ta tühja kõhu poole liikus. Ta lasi hetkeks silmadel kinni vajuda, hinnates ootamatult head kvaliteeti. Ta vaatas tagasi baarileti poole, ent baarmen oli kadunud. „See mees,“ ütles ta lõpuks ainsale kliendile osutades, „ta tõmbas mind kraavist välja.“
„Doktor Mullins,“ selgitas proua McCrea. „Sa võid temaga sama hästi ka kohe kohtuda, kui oled nõus tule juurest lahkuma.“
„Milleks?“ küsis Mel. „Ma ju ütlesin – ma ei jää siia.“
„Hästi,“ ütles vana naine väsinult. „Siis sa võid korraga nii tere kui head aega öelda. Tule.“ Ta pöördus ja hakkas vana tohtri poole liikuma ning Mel järgnes talle väsinud ohkega. „Doktor, see on Melinda Monroe, juhul kui sa enne tema nime ei kuulnud. Preili Monroe, see on doktor Mullins.“
Mees tõstis oma vesiste silmadega pilgu joogi
