ootas. „Tänan,“ ütles ta vaikselt.
Mees vaid noogutas ja taganes pisut, toetudes oma selja taga olevale kapile, hiiglaslikud käed rinnale ristatud. Mees meenutas Melile ööklubi väljaviskajat või ihukaitsjat. Jesse Ventura hoiakuga.
Mel võttis lonksu täidlast, kuuma jooki. Tema lugupidamine plahvatusliku kohvitassi vastu ületas kõik mugavused elus ja ta sõnas: „Ah. Suurepärane.“ Suurelt mehelt ei tulnud ainsatki kommentaari. Pole viga, mõtles Mel. Tal polnud nagunii jututuju.
Möödus veel mõni minut kummalises seltsivas vaikuses, kui baari kõrvaluks avanes ja sisse astus Jack, küttepuud käsivarrel kuhjas. Kui Jack Meli nägi, naeratas ta, näidates kena komplekti ühtlaseid valgeid hambaid. Puude raskuse tõttu oli ta biitseps sinise teksasärgi all pingul, õlgade laius rõhutas kitsast vööjoont. Avatud kaelusest paistis pisut helepruune rinnakarvu ja äsja raseeritud nägu pani Meli taipama, et eelmisel õhtul oli Jacki põski ja lõuga varjutanud päevane habemetüügas.
„Kas sa näe,“ ütles ta. „Tere hommikust!“ Ta viis küttepuud kolde juurde ja kui ta nende maha panemiseks kummardas, märkas Mel paratamatult laia lihaselist selga ja täiuslikku mehetagumikku. Siitkandimehed saavad ilmselt üsna head trenni ainuüksi maaelu karmide päevadega.
Suur kiilakas mees tõstis kannu, et Meli kruus täis valada, kui Jack ütles: „Ma teen ise, Jutlustaja.“
Jack astus baarileti taha ja Jutlustaja läks kööki. Jack täitis Meli kruusi.
„Jutlustaja?“ küsis Mel peaaegu sosinal.
„Tema nimi on tegelikult John Middleton, aga selle hüüdnime sai ta juba ammu. Kui sa hõikaksid Johni, siis ta ei keeraks end isegi ringi.“
„Miks teda nii kutsutakse?“ küsis Mel.
„Ah, ta on üsna korralik. Ei vannu peaaegu kunagi, pole teda iial purjuspäi näinud ja ta ei tülita naisi.“
„Ta näeb pisut hirmutav välja,“ ütles Mel ikka veel tasase häälega.
„Ei. Ta on kiisuke,“ sõnas Jack. „Kuidas su öö möödus?“
„Talutavalt,“ vastas Mel õlgu kehitades. „Ma ei uskunud, et oleksin olnud suuteline tassi kohvita teele asuma.“
„Sa oled ilmselt valmis Hope’i maha lööma. Ta polnud sulle isegi kohvi muretsenud?“
„Ma kardan, et mitte.“
„Seda on kahju kuulda, preili Monroe. Sa oleksid pidanud parema vastuvõtu osaliseks saama. Ma ei pane sulle pahaks, et sa sellest kohast halvimat mõtled. Kuidas oleks munadega?“ Ta osutas üle õla. „Ta on hea kokk.“
„Ma ei ütle neist ära,“ vastas Mel. Ta tajus seda kummalist tunnet, mida tekitas naeratus huulil. „Ja ütle mulle Mel.“
„Lühend Melindast,“ ütles Jack.
Jack hõikas läbi ukse kööki. „Jutlustaja. Kuidas oleks hommikusöögiga daamile?“ Tagasi baari juurde tulles ütles ta: „Vähim, mida me teha saame, on saata sind minema korraliku einega – kui sind pole võimalik veenda paariks päevaks jääma.“
„Andesta,“ ütles Mel. „See maja. See on elamiskõlbmatu. Proua McCrea rääkis midagi kellegi kohta, kes oli pidanud seda koristama – aga ta joob? Sellest sain vist õigesti aru.“
„See on Cheryl. Tal on kahjuks sedalaadi väike probleem. Hope oleks pidanud kellegi teise kutsuma. Paljud naised siin kandis oleksid nõus pisut tööd tegema.“
„Nojah, nüüd pole sel enam tähtsust,“ ütles Mel uuesti kohvi rüübates. „Jack, see on parim kohv, mida ma kunagi saanud olen. See on tõsi või siis on mul paar kehva päeva olnud ja mulle avaldavad vaevata muljet ihulikud mugavused.“
„Ei, see on tõesti nii hea.“ Jack tõmbas kulmu kortsu ja sirutas käe välja, tõstes lokkis juuksesalgu Meli õlalt. „Kas sul on juustes muda?“
„Ilmselt,“ ütles Mel. „Ma seisin verandal ja imetlesin selle kena kevadhommiku ilu, kui veranda üks ots lahti murdus ja mind otse suurde vastikusse mudalompi paiskas. Ja ma polnud piisavalt vapper, et dušši katsetada – see on midagi palju hullemat kui räpane. Aga ma arvasin, et mul õnnestus see kõik maha saada.“
„Oh, ei,“ ütles Jack, üllatades Meli valju naeruga. „Kas sul oleks saanud veel hullem päev olla? Kui sa soovid, siis mul on oma eluruumides dušš – puhas kui prillikivi.“ Ta muigas uuesti. „Rätikud lõhnavad isegi Lenori järele.“
„Aitäh, aga ma arvan, et liigun lihtsalt edasi. Kui rannikule lähemale jõuan, võtan hotellitoa ja korraldan endale vaikse, sooja ja puhta õhtu. Ehk laenutan mõne filmi.“
„Kõlab hästi,“ ütles Jack. „Seejärel tagasi Los Angelesse?“
Mel kehitas õlgu. „Ei,“ ütles ta. Ta ei saanud seda teha. Kõik haiglast koduni tuletaks meelde armsaid mälestusi ja tõstaks leina pinnale. Ta ei saaks eluga edasi minna, kui Los Angelesse jääks. Pealegi, nüüd polnud seal tema jaoks enam midagi. „On aeg muutusteks. Aga tuleb välja, et see oli liiga suur muutus. Kas sa oled siin kogu elu elanud?“
„Mina? Ei. Kõigest mõnda aega. Ma kasvasin üles Sacramentos. Ma otsisin kalastamiseks head kohta ja jäin paigale. Muutsin selle maja baariks ja toidukohaks ning tegin juurdeehituse elamiseks. Väike, aga mugav. Jutlustajal on tuba ülakorrusel, köögi kohal.“
„Mille pagana päralt sa küll siia jäid? Ma ei püüa olla ninakas – siin ei paista erilist linna olevat.“
„Kui sul aega oleks, siis ma näitaksin sulle. See on imeline koht. Linnas ja selle ümber elab üle kuuesaja inimese. Paljudel suurlinnade elanikel on Neitsijõe ääres maamajad – siin on rahulik ja kalapüük on suurepärane. Linnas ei liigu küll palju turiste, aga kalamehed käivad siin üsna regulaarselt ja mõned jahimehed astuvad hooaja jooksul läbi. Jutlustajat tuntakse tema kokakunsti tõttu ja see on linnas ainus koht, kus õlut saab. Me asume otse sekvoiade jalamil – võimas. Majesteetlik. Kogu suve on riigimetsades palju matkajaid ja laagrilisi. Taevas ja õhk siin väljas – midagi sellist lihtsalt linnast ei leia.“
„Ja sinu poeg töötab siin koos sinuga?“
„Poeg? Oh,“ ta naeris. „Ricky? Ta on üks selle linna poistest. Ta töötab suurem osa päevi pärast kooli baaris. Tubli laps.“
„Kas sul perekond on?“ küsis Mel.
„Õed ja sugulased Sacramentos. Minu isa on ikka veel seal, aga ema kaotasin mõne aasta eest.“
Jutlustaja tuli köögist välja, hoides käes auravat taldrikut ja salvrätikut. Kui ta selle Meli ette asetas, sirutas Jack käe leti alla ja tõi sealt lagedale lauahõbeda ja salvrätiku. Taldrikul oli koheva välimusega juustuomlett paprika, vorstipirukate, puuviljade, koduste friikartulite ja röstsaiaga. Kusagilt ilmus välja jäävesi; kohvikruus täideti taas.
Mel asus omleti kallale ja pani selle suhu. See sulas seal, rikkaliku ja maitsvana. „Mmm,“ ütles naine ja lasi silmadel kinni vajuda. Olles selle alla neelanud, lausus ta: „Ma olen siin kaks korda söönud ja pean ütlema, et siinne toit on üks parimaid, mida ma kunagi saanud olen.“
„Mina
