„Wald! Wald! Minu nimi on Wald! Ja mis teie olete? Pioneer? Pioneer kibutsist? Olete otse Galilea kõrgendikelt lahkesti alla meie juurde tulnud? Või olete, vastupidi, tulnud Negevi tühermaalt?“
„Ma tulen siitsamast. Jeruusalemmast. See tähendab Haifast. Aga ma õpin siin. See tähendab, mitte ei õpi, vaid õppisin. Kuni praeguseni.“
„Ma palun teid, mu noor sõber: õpite või õppisite? Olete te Haifast või Jeruusalemmast? Viljaaidast või veinikeldrist?“
„Vabandust. Ma kohe selgitan.“
„Ja lisaks kõigele olete te kindlasti positiivne inimene? Ei? Laia silmaringiga? Edumeelne? Maailmaparandaja ning õigluse ja moraali eest seisja? Ideofiil-idealist, nagu te kõik? Kas pole nii? Tehke suu lahti ja rääkige, enne kui hilja,“ ütles ta ja jäi kannatlikult vastust ootama, pea vasaku õla poole kallutatud, üks silm kinni pigistatud ja teine pärani lahti nagu inimene, kes ootab stoilise rahuga, millal tõuseb eesriie ja algab etendus, mille suhtes tal tegelikult mingisuguseid ootusi pole, ning kellel ei jää üle muud, kui pikameelselt jälgida, mida tegelased üksteise suhtes ette võtavad: kuidas nad üksteist hädaorgu tõukavad, kui selline koht üldse olemas on, ja mil moel igaüks neist tõmbab endale kaela just talle osaks saama määratud häda.
Nii alustas Šmuel otsast peale, kuid seekord suurema ettevaatusega: ta ütles oma ees- ja perekonnanime … ei, ei, talle teadaolevalt ei ole ta kuulsa kirjaniku Šolem Aši sugulane, tema perekond on ametnike ja maamõõtjate perekond, pärit Haifast, ja tema õpib, või täpsemalt öeldes õppis siin, Jeruusalemmas, ajalugu ja usuteadust, kuigi ta ise ei ole usklik, kindlasti mitte, võiks öelda, et koguni pigem vastupidi, aga mingil moel just Naatsareti Jeesuse kuju … ja Juudas Iskarioti oma … ja Jeesuse endast ära tõuganud preestrite ja variseride vaimne maailm ja kuidas täpselt sai naatsaretlasest juutide silmis tagakiusatu asemel nii kiiresti tagakiusamise ja rõhumise sümbol … ja kuidas see on tema arvates mingil moel seotud viimaste põlvkondade ühiskonnaparandajatega … olgu peale, see on natuke liiga pikk jutt, ta igatahes loodab, et ta ei ole siin sissetungija, ja ta tuli tegelikult kuulutuse peale, selle, kus otsiti seltsilist ja mida ta oli juhuslikult märganud Kaplani õppehoone teadetetahvlil. Tudengitele mõeldud kohviku sissepääsu juures.
Seda kuulnud, ajas invaliid end sirgu, lastes ruudulisel pleedil õlgadelt maha langeda, ning ajas kogu oma pika kõvera kuju toolilt üles, keeras keeruliste liigutuste abil oma ülakeha, haaras mõlema käega kinni tooli käetugedest, tõusis seejärel üles ning jäi kummalise nurga all kogu pikkuses püsti seisma, kuigi oli selge, et keha raskust ei kandnud mitte jalad, vaid toolist kinni hoidvate käte lihasjõud. Ta ei puudutanud laua najal seisvaid karke. Ta oli tugev ja kõver, küürakas, kuid ometi niivõrd pikk, et tema pea peaaegu puudutas laest alla rippuvat lühtrit, ning kui ta seal niimoodi seisis, meenutas ta vana oliivipuu väändunud tüve. Mees oli suure kondiga, jäik, suurte kõrvadega ja ometi peaaegu kuninglik oma kaela mööda alla voogava halli juuksepahmaka, lumekuhilaid meenutavate kulmude ja kiiskavvalgete paksude vuntsidega. Kui Šmueli silmad hetkeks vana mehe silmadega kohtusid, märkas ta üllatusega, et hoolimata lõbus-iroonilisest kõneviisist olid tema sinised silmad pilvised ja täis leina.
Seejärel asetas mees peopesad lauale, kandis uuesti kogu oma keharaskuse käelihastele ning hakkas sel moel tohutu jõupingutusega aeglaselt piki lauaserva edasi liikuma nagu suur kaheksajalg, kes on kuivale maale heidetud ning üritab mööda rannariba tagasi vette roomata. Sel moel vinnas mees end käte jõul toolist üles ja liikus lauaservale toetudes edasi, kuni jõudis kirjutuslaua kõrval akna all seisva suure polsterdatud korvtooli juurde, mis oli talle lamamistooli eest. Siin, laualambi valgussõõrist väljas, asus ta sooritama keerukaid pöördeid ja kummardusi ja muutma oma käelabade alla jäävat toetuspunkti, kuni tal lõpuks õnnestus oma suur keha korvtooli paigutada. Ning kohe seejärel kõlas taas tema pilklik hääl:
„Ahaa! Kuulutus! Tähendab siis, et on kuulutus! Ja mina ütlesin kiiruga – olgu, aga tegelikult on see tema ja teie vaheline asi. Mul ei ole tema saladustega asja. Kuid vahepeal, kui see teile sobib, võite te minu poolest siin istuda ja teda oodata nii kaua, kui soovite. Ja mis varandust te siin peidate? See tähendab oma habeme varjus. Ei. Ma tegin vaid nalja. Vabandage mind, kui ma teie lahkel loal nüüd ühe uinaku teen. Nagu te näete, on mu haigus degeneratiivset laadi: asi läheb allamäge. See tähendab asi läheb allamäge, aga mina ei lähe enam kuskile. Aga teie, noormees, palun istuge, istuge, ärge kartke, teiega ei juhtu minu juures midagi halba, istuge, te võite endale ka mõne raamatu või paar lugemiseks võtta, kuni ta tuleb, kui te muidugi ei eelista samuti veidikeseks tukastada. No istuge seniks. Istuge, istuge juba.“
Siis ta vaikis. Ja sulges ehk tõesti ka silmad, lösutades asemel nagu hiiglaslik siidiussikookon oma villases pleedis, mis oli täpselt samasugune kui eelmine ja ootas teda uues kohas. Teki sisse mässituna muutusid tema piirjooned vaikiva mäeaheliku sarnaseks.
Šmuel oli härra Waldi korduvatest palvetest istuda kergelt hämmingus, sest viimasel piisanuks vaid külalisele pilk heita, et mõista, et see oli kogu aeg ühe koha peal istunud, ilma et ta oleks kordagi tõusnud või end liigutanud. Kirjutuslaua vastas oleval seinal raamaturiiulite vahel rippus kergelt vildakana kalender, kust paistis Reuven Rubini maal: org, künkad, oliivipuu, varemed ja käänuline mägirada. Šmueli valdas korraga vastupandamatu vajadus tõusta ja viltune pilt otseks seada. Seejärel naasis ta oma kohale ja võttis istet. Geršom Wald vaikis. Võib-olla oli ta uinunud ega näinud seda. Aga võib-olla ei olnud tema silmad paksude valgete kulmude all siiski veel täiesti kinni vajunud ning ta vaatas ja nägi, kuid oli kohendusega vaikimisi nõus.
6
Ukseavasse, mille olemasolu ei olnud Šmuel tähelegi pannud, ilmus naisekuju. Tegelikult ei olnudki see uks, vaid toa nurgas, raamaturiiulite vastas asuv idamaise helmeskardinaga varjatud läbikäik. Sisenedes pani ta kohe laelambi põlema ja hetkega ujutas hele elektrivalgus kogu ruumi üle. Varjud taganesid raamaturiiulite taha.
See oli pikk, umbes neljakümne viie aastane naine, kes liikus toas ringi nii, nagu oleks ta oma naiselikust jõust vägagi teadlik. Tal olid seljas pahkluudeni ulatuv ühevärviline hele kleit ja lihtne punane kampsun. Tema pikad tumedad juuksed voogasid pehmelt üle õla ja puhkasid tema vasakul rinnal. Juuste varjus kiikusid suured puust kõrvarõngad. Kleit liibus ümber naise keha. Kontsakingad toonitasid tema sammude kergust, kui ta sissepääsu juurest härra Waldi korvtooli poole läks. Seal jäi ta seisma, käsi puusas nagu kärsitul talunaisel, kes tõrksat eeslit ootab. Kui ta tõstis oma piklikud pruunid silmad Šmueli poole, kes oli teda jälginud, ei naeratanud ta, kuid tema kergelt väljakutsuvas ilmes peegeldus teatud uudishimulik poolehoid, otsekui küsides: noh, sina? Mida sa soovid? Millega sa meid täna üllatad? Ja samal ajal justkui püüdes öelda, et kuigi ta ei naerata, on naeratus siiski võimalik ega ole sugugi välistatud.
Ta tõi sisenedes endaga kaasa kannikeste õrna aroomi, aga ka värskelt pestud pesu ja tärgeldamise ja triikimise meeldiva lõhna kauge kaja, mis oli Šmueli ninasõõrmeisse tunginud juba varem, siis, kui ta suletud uste vahel mööda koridori edasi oli liikunud.
Šmuel ütles vabandavalt: „Ma vist tulin teie jaoks mitte just kõige sobivamal ajal?“
Ja lisas kiiresti „Ma tulin kuulutuse peale.“
Naine suunas oma soojad, enese mõjus nii kindlad silmad uuesti Šmuelile ning silmitses teda huvi ja koguni teatud heatahtlikkusega ega pööranud talt pilku, kuni noormees silmad langetas. Ta puuris pilguga tema sakris habet nii, nagu vaadatakse ilma kiirustamata mõnd kerra tõmbunud looma. Ja ta noogutas, mitte talle, vaid härra Waldile, justkui kinnitades sellega oma varem langetatud otsust. Samal ajal piilus Šmuel Aš paaril korral kiiresti naise poole, lüües siis pilgu jälle kärmelt maha, olles aga jõudnud siiski märgata selgepiirilist
