Terved metsad, mis tema pärast on pidanud surema. Tamm, saar, viirpuu – või pigem küll harilik mänd – tema karjääri huvides. Niisuguses kõrgendatud meeleolus leiab Glyn, et on võimeline igakülgselt mõtteid koondama. Kuid mõtted kihutavad paralleelselt, mõtted lükkavad ja tõukavad üksteist. Jõuab pärale mõte fotost: millal? kes? Glyn märkab slaidikarpi, talle meenub loeng, mille peab varsti andma. Võtab slaidid välja. Kus oli see foto tehtud? Kus nad seisavad, nemad kahekesi? Väljatrükki pole ta ikka veel leidnud. Glyn asetab kaustavirna oma kohale tagasi ja liigub edasi järgmise riiuli juurde. Ajaleheväljalõiked, pungil karbid; veel üks mets maha võetud. Glyn kujutab ette kirveid – ei, hoopis kettsaed peavad need olema. Foto oli tehtud puude taustal, tuleb talle meelde. Mis puud? Vihje? Üle kontrollida.
Glyn võtab ühe karbi alla, avab selle. Märkmed – hulgaliselt käsitsi kirjutatud raamatukogumärkmeid päevilt enne koopiamasinaid. Töö. Ta enda tööd täis tunnid. Jumal teab, kui mitmeid sadu tuhandeid töötunde see kapp endas võib peita; tema tööd, teiste tööd. Tema töö omakorda peegeldab lõputul hulgal nimeta surnute tööd. „Maastikuajaloolane dekonstrueerib nimeta inimeste sugupõlvi kestnud töö füüsilised tõendid. Nägudeta inimhordide igapäevase töö, sajand sajandi järel, tund tunni järel, aasta aasta järel, kuumas, külmas, märjana, näljasena, valutavate liikmetega. Kaevavad, kühveldavad, sikutavad. Veavad ja kannavad. Tükeldavad ja hakivad. Laadivad, virnastavad, tõstavad. Karjatavad loomi, talitavad loomi, tapavad loomi. Langetavad puid, lõhuvad kive. Muudavad puud ja kivid majadeks ja küünideks ja kirikuteks ja katedraalideks. Hiivavad kivi ja klaasi taevakõrgustesse. Ja kogu selles füüsilises maailmas toimetasid ringitõttavad, tagantaetavad inimesed, kes tegutsesid vaid ellujäämise nimel, töötasid selleks, et elada, päev päeva järel, et tunda oma nahal päikest ja vihma ja tuult, et kõhtu täis saada, mõni tund magada ja ärgata, et uut päeva näha.“
Millal ma selle kirjutasin? mõtleb Glyn. Pole paha, mis? Ta nagu mäletas, et rääkis seda kaamera ees, kui tehti esimesi teleseriaale. See tormakas aeg. Olid alles päevad. Teda veeti koos saatemeeskonnaga pidevalt ühest kohast teise, ilusad tragid neiud kirjutusalustega, produtsent, kaameramehed, helitehnikud – ja tema kõige selle keskel. Rääkis mäenõlvadel ja teel katedraalide juurde, tundes, et naudib iga minutit. Kui telesaated juba käisid, tundsid võhivõõrad ta ära: kõrvalpilgud tänaval või raudteeplatvormil. Kolleegide küünilised kommentaarid, millest tal polnud sooja ega külma. Oldi kadedad? Ah, see kõik oli nagu kiirkarussell, seda see oli.
Kuid ennekõike oli see töö. Noh, tööl ja tööl on vahe. Ka mina olen tundnud märga ja külma, mõtleb Glyn, ja ma olen veidi kaevanud, kuid mitte kühveldanud ja raskusi vinnanud, ja ka nälga pole ette tulnud. Kuid mu elus pole olnud päeva, mil ma poleks tööd teinud.
Ja siin ilmub Kath, just õigel ajal.
See on tema hääl, mis kõlab kõigist kõige selgemalt. Mida ta ütleb? Miks on nii, et need sõnad jäävad kummitama igaveseks? Lause, mida korratakse ikka ja jälle. Glyni peas kõlavad Kathi sõnad sama selgelt, kui ta näeb ta lihast ja luust kuju.
„Sa ei tule minuga?“ Tõusval, kõrgel rõhutatud hääletoonil: „… minuga?“ Ja nüüd näeb Glyn sama selgelt, kui kuuleb. Kath istub nende Ealingi kodus köögilaua teises otsas, kiri käes. See pidi olema suvel; ta nahk on valge pluusi taustal väga päevitunud. Kuldkett kaela ümber. Juuksed duši all käimisest märjad, liibumas vastu kaela.
„Sa ei tule minuga Devonisse, Brannonitega nädalalõppu veetma?“ Nüüd piidleb ta Glyni õrritavalt – mitte kunagi paluvalt, oo ei, mitte kunagi, just sellise „võta või jäta“ veidra pilguga. „Devonis on igasugu maastikke.“
Ja Glyn selgitab – ilmselt teist või kolmandat korda –, et peab konverentsile minema.
„Pole hullu,“ märgib Kath. „Kahju. Röstsaia tahad?“
Kath ei käinud tööl. Kath ei olnud aheldatud kohustustega, vastutusega, ei pidanud kindlal ajal kindlas kohas olema, ei pidanud tegema asju, mida ta eriti teha ei tahtnud. Glyni vaimusilmas tuiskab Kath alati mööda tänavat, naeratus suul, kerge kandamiga, kui kõik tema ümber tegutsevad kohustuste sunnil: postiljon veab ukselt uksele posti laiali, veoautojuht tassib kartongpakendis pakke nurgapoodi, liikluspolitseinik teeb kontrollreidi, mingid mehed JCBst[1.] on ametis hüdrauliliste puuridega, maaklerid on kummargil töölaua kohal, taksojuht ootab valgusfoori taga. Kõik toimetavad peale Kathi, kes hakkab omal valikul minema kuhugi, tegema midagi, mida talle meeldib teha.
Ja isegi kui Kath töötas, ei tundunud, et ta tööd tegi. Kui tal oligi mingi töökoht – perioodidel, mil ta oli lasknud end värvata, kas raha teenimiseks või mõnel muul eesmärgil –, oli see tema valik. See oli äkki tundunud huvitav või lahe – aidata kedagi kunstigaleriis või käsitöökeskuses, lüüa kaasa muusikafestivalil, otsida kirjastajale fotomaterjali. Ja kui huvi või lahedus kadus, ei olnud Kathi enam seal. Ta oli lihtsalt ühel hetkel haihtunud – võibolla vabandavalt naeratades, võibolla mitte.
Glynile olid need episoodid tuttavad, kuna ta pidi vahetevahel vastama telefonikõnedele, kui helistajad olid kas kimbatuses või lausa nördinud.
Kuidas sai Kath seda endale lubada? Noh, mõtleb Glyn, tänu mulle sai ta kümne aasta jooksul kenasti hakkama, sest oli minuga abielus. Mina maksin ta arved. Toitsin ja katsin, andsin peavarju, ja seda kõike üsnagi korralikult. Aga enne seda? Lõppude lõpuks oli Kath juba ajal, mil ta minu käte vahele jõudis, küps ja iseseisev täiskasvanud naine. Ta oli kolmekümne kuuene, olnud vaba ja vallaline kakskümmend aastat, sest tema pere lagunes koost, kui ta ema suri. Mõlemad tüdrukud olid emalt midagi pärinud, aga mitte piisavalt, et ära elada. Õigemini mitte piisavalt, et lahedalt ära elada, kuid jätkus, et omadega välja tulla, et peost suhu moel hakkama saada. Juhuslikud lisasissetulekud laekusid kuskilt või kelleltki. Arvan, et nii see võiski olla. Ja Elaine, olles Elaine, õppis ja alustas oma äriga, töötas järgmised nelikümmend aastat ja nüüdseks, nagu näha, on ta äri osutunud väga tulusaks; samal ajal aga Kath, olles Kath, ei teinud midagi niisugust.
Glyn tuhlab ikka veel kapis, kuid kui väljatrükk peakski talle ette jääma, on väga tõenäoline, et ta seda ei märkakski, nii pingsad on ta mõtted. Ta leiab, et need mõtted pole midagi uut, lihtsalt juhtunu mõjul on kõik kuidagi moonutatud. Haiguse tõttu, mida ta nüüd põeb – selle palaviku tõttu –, on kõik nagu moondunud. Kath on see, kes ta kunagi oli, kuid samas ka nagu keegi teine. Glyn näeb teda nüüd teisiti – Glyn otsib teda nüüd teisiti.
Kath ei „teinud tööd ega kedranud“.[2.] Ta toimetas oma asju. Selles mõttes elas ta nagu lilleke väljal. Kuid teisalt jälle mitte. Ta ei hoolinud kõige vähematki saavutustest või positsioonist – ei enda ega teiste omast. Pretensioonikuse naeris ta välja. Tolle aja hedonistlik õhkkond sobis talle väga, aktuaalsed vastasseisud ei pakkunud pinget. Glyn ei mäleta, et Kath oleks eales huvitunud välispoliitilisest olukorrast või sellest, keda ta peaks valima. Feminism jättis ta külmaks. Naiste õigused ei tähendanud tema jaoks midagi, sest need olid tal nagunii olemas.
Talle ei olnud kunagi midagi keelatud seetõttu, et ta oli naine. Naiseks olemine võimaldas tal läbi elu purjetada, määrata ise oma kurss, teha seda, milleks parajasti tuju oli.
Mitte iga naine ei saa nii elada, mõtleb Glyn. Oh, heldene arm, muidugi mitte. Aga kuidas siis Kath sai?
Sellepärast.
Sel hetkel võtab kujutlus temas võimust. Enam Glyn ei mõtle Kathist, vaid näeb teda. Ta näeb Kathi rindu. Väikesi ilusaid rindu – need olid nagu pisikesed koonused, tipus üllatavalt šokolaadipruunid nibud. Glyn ei saanud neilt omal ajal silmi ja nüüd kerkivad need taas ta silme ette. Häbemekolmnurk – siidjas puhmas, täpselt nagu ta juuksed. Need sääred. Kitsad
