arhitektuuris on nii Hispaania kui Portugali stiili. Coloniast tahame rendiauto võtta ja sellega ookeaniäärset idakallast mööda sõita. Autorent osutub aga ületamatult keeruliseks. Meie krediitkaardid toimivad küll makse sooritamiseks, kuid mitte tagatise kindlustamiseks. Istume tunde salongis ja lahendust ei paista kusagilt. Lisaks näib keelebarjäär ületamatu probleemina. Otsustame auto broneeringu tühistada ja loodame, et kunagi saame ka rendiraha tagasi. Etteruttavalt olgu öeldud, et seda ei juhtu ja esimesed sajad eurod tuleb korstnasse kirjutada. Linnas on veel vaid üks autorendisalong ja seal on saadaval vaid üks auto – pisike KIA. See on auto, millega saab lennata, naerame endamisi. Alles kella kaheksa ajal õnnestub meil Coloniast La Pedrera suunas liikuma saada.
Kõige keerulisem on ööbimisega, sest pole kindel, kas me öösel kuskilt sealt džunglist oma järjekordse Airbnb majutuse üles leiame. Esimesed sajad kilomeetrid sõidab David ja mina magan, hiljem teeme vahetust. Kiirtee on üsna korralik ja liiklus ka väike, tänu millele saan veidi kiiremini sõita. Natuke ehk liigagi. Minu sõidulusti peatab kiirtee lõpus ootav politseipatrull. Kolm autot, neli meest. Kardan, et nüüd on vangi minek.
Ülisõbralik politseinik palub mu dokumente näidata ja neid otsides meenub, et mul ei ole kohapeal toimivat rahvusvahelist luba. Selle muretses endale vaid David ja me lootsime mõlemad tema omaga toime tulla. Pealegi tundus, et ehk saan ka koduse loaga hakkama, kui hästi alandlik olen. Siis aga avastan, et mul pole sedagi – ununes koju kapi peale rahakotti.
David avab silmad. Tal on fenomenaalne võime jääda ka kõige täbaramas olukorras rahulikuks ja see vähendab nüüdki minu sekunditega tekkinud ärevust. Samal ajal vaatab karmi olekuga ametnik mulle sügavalt silma ja sõnab ootamatult:
„Kõik hästi ja head teed teil minna.“
Kui need pole maapealsed inglid ise, siis igal juhul olen tänasest veelgi veendunum, et keegi mu üle valvab. Muutun nahaalseks ja palun ühispilti – nii me seal Uruguay politseinikega keset ööd kiirtee äärel sõbralikke jäädvustusi klõpsime. Minul seljas pusa, millel suur kiri „Tallinn“. Tundus, et lõpp hea, kõik hea, kuni …
Läheneme ööbimispaigale. Saadud juhtnöörid on arusaamatud ja ööpimeduses džunglis pildi järgi õiget maja otsida on sama, kui heinakuhjast nõela otsida. Majutusasutuse pereproua ise on Prantsusmaa avarustes ja meil viimase õlekõrrena kasutada kellegi Gonzalese kontakt.
Kell on pool kaks öösel, kui David talle kõne teeb ja püüab inglise keeles seletada, et oleme eksinud, ning palub meile vastu tulla. Gonzales vastab midagi hispaania keeles ja kuigi me seda ei mõista, jääme samasse kohta ootama. Ehk keegi päästab meid. Minutid lähevad ja varsti hakkab „tunneli lõpus“ tuli paistma. Väike vaevumärgatav tuluke keset maanteed liigub aina lähemale.
Keelan Davidil autost väljuda, sest mulle tundub, et Ladina-Ameerika teedel võib kohata igasuguseid gangstereid, elundidoonorlusega tegelevaid pätte või kurat teab, keda. Ta muidugi ei kuula mind ja hüppab arutult teele, et uurida võhivõõralt ratturilt, kas tema näol võib ehk tegemist olla kellegi Gonzalesega? Ja siis hõikab mees:
„Gonzales! Gonzales me!“
Kuidas ta meid leidis, on seni lahendamata müsteerium, aga oleme päästetud. Laia naeratusega tõmmu mees lubab siis: „I kill you!“
Ilmselt selle eest, et sundisime teda öösel kodust välja tulema. Sümpaatne algus meie müstilisele kohtumisele pilkases pimeduses ja tundmatul maal. Mõistame kohe, et ühist keelt meil Gonzalesega ei ole, sest tema inglise keel on olematu ja meil pole hispaania keele alal neidki teadmisi. Üks on aga kindel, ta on koerasõber ja sellest mulle piisab.
La Pedrera, kuhu oleme jõudnud, on pikkadest inimtühjadest randadest ümbritsetud hipide ja surfarite paradiis. Oleme tänulikud, et kohale saime, ja keerame endid kohe kotile, et uus päev rannas logeleda ning end päikesel kõrvetada lasta. Ja mõtlen, et ühel hetkel, kui olen veendunud, et sel päeval sel rannal tõepoolest hingelistki ei kohta, võtan särgi seljast, bikiinid ka ja püüan Uruguay päikest topless. Kus siis veel, kui mitte inimtühjal paradiisirannal.
Järgmisel pärastlõunal satume lähedal asuvas savannis ringi sõitma. Lopsakas looduses kasvavad kariloomad ja linnud tunduvad siin kõik elujõulised ja õnnelikud olevat. Juhuslikult viib me valitud tee kuulsa Rocha laguuni äärde. Tegemist on kaitsealaga, mis on koduks enam kui 220 linnuliigile. Nende seas flamingodele, kes on Uruguays üldiselt haruldased. Samal ajal on musta kaelaga luikede arv selle laguuni ääres üks maailma suurimaid. Ornitoloogide paradiisis on linnulaul lõppematu, kuid kõrvadele siiski väsitav.
Linnuvaatluse asemel jääme jutustama argentiinlasest prouaga, kes istub koerakesega vee ääres ja maalib ajaviiteks.
„See on üks mu paljudest koertest, kes Argentina pealt päästetud, siin on hull olukord,“ teatab ta vastuseks, kui koera kohta pärin. Selgub, et naise suur süda on viinud ta selleni, et ta kodus elab kolmkümmend koera ja üheksa kassi.
„Ei suuda kodutute kasside ja koerte kannatusi niisama pealt vaadata,“ toob ta põhjenduseks. Minul on veel arenguruumi. Kõvasti.
Järgmiseks satume nägema, kuidas kalamehed oma saagiga randuvad, linnuparved ähvardavalt ümber. Ostame mõned tundmatud kalad ja David teeb õhtuks sellise kalaprae, et hõrgud lõhnad hoiavad Gonzalese koerad truult meie kämpingu uksel.
Uuel päeval külastame Brasiilia piiri ääres asuvat Punta del Diablot, kus suvitushooaeg ei ole veel alanud ja selles selle rannakuurordi võlu tundubki olevat. Vaikus ja rahu sunnivad mõneks ajaks kohale jääma ning lihtsalt olema. See on veider tunne, kui kohustusi pole ja keegi midagi ei nõua. Oleme lihtsalt hetkes ja naudime seda täiel rinnal.
Siis võtame suuna rohelise hipiküla Cabo Polonio poole. See on paik, mida mitmed uruguailased nimetavad parimaks paigaks mitte ainult Uruguays, vaid kogu maailmas. Omamoodi eriliseks teeb Cabo Polonio asjaolu, et niisama sinna ei pääse. Auto tuleb linna väravasse jätta ja kuue kilomeetri kaugusel asuvasse hipikülla veoautoga sõita. Kõike, mida kohalik elanik külas vajab, toodab ta ise kohapeal. Kogu tekkiva ülejäägi käitleb ta ümber või kasutab muul moel siinsamas ära. On selline omamoodi riik riigis.
Kohale jõudnud, valime ööbimiseks vikerkaarevärvilise hosteli, kus elu on nagu kommuunis. „Koos söömised, õhtune musitseerimine ja kunsti loomine,“ räägib isemajandava hosteli kunstnikust manager. Ta on kõige hipim hipi, keda olen kohanud. Ta veenab meid, et kasvuhoones kasvav kanep on medikamentide tootmiseks, endal pläru kogu aeg ees.
Hosteli seltskond on kirju – kes Portugalist, kes Brasiiliast, kõik omamoodi boheemid ja elukunstnikud. Arvestades, et Uruguay on suhteliselt kallis maa (umbes Eesti hinnatasemega), siis magame sealses tagasihoidlikus narivoodiga toas soodsa hinnaga: 20 eurot öö. See kokkuhoid paneb meid omakorda priiskama ja nii tellime ka toidud sealt. Õhtusöögiks pakutakse riisirooga, hommikuks kaerahelbeid kookosega ja saia salatiga ning lõunaks sojaga makarone. Soodsa hinnaga needki ja pealegi toetame sel viisil kohalikke kunstnikke, kes veinipudelitest seinu meisterdavad ja savist pitsaahjusid voolivad.
Küla peamine väärtus seisneb Ladina-Ameerika suurimas merilõvide reservaadis. Kokku on loetletud 18 000 looma, kelle magusat logelemist saab jälgida kümmekonna meetri kauguselt. Julgemad lähemaltki. Hommiku, lõuna ja õhtu veedame nende põnevate loomade
