tagastanud. Buss on mugav, wifi-ühendusega ja puha. Meile oli räägitud kõrghoonetest kubisevast ja inimtühjade tänavatega miljonilisest linnast Montevideost, aga see pole nii. Montevideo on euroopalik linn, millele lisavad rohelust mitmed kuulsad pargid. Koloniaalstiilis arhitektuur on väärikas ja kaunis. Iga maja võiks justkui rääkida oma loo, kui oleks rääkijat. Tegemist on kõrgeima elukvaliteediga linnaga kogu Ladina-Ameerikas. Ilmselt sellest tingituna on vastutulijad rõõmsad ja sõbralikud.
David kamandab mind ühe ja teise juurde, et see ja teine nurk fotole jäädvustada. Ise unistades, et ühel päeval kolime Montevideosse ja ta ostab mõne vana maja, et see uueks ehitada. Südalinnas asuval kunstiturul on oma maalide, ehete ja käsitöövidinate müügilauad üles sättinud erinevad kunstnikud. Oleme küll alles päris reisi alguses, aga juba ei suuda me vastu panna ja ostame ühelt mehelt maalid.
„Need tööd on pühendatud mu armastavale naisele,“ avaldab maalikunstnik ostetavatele abstraktsetele maalidele viidates. Kusjuures Davidile teeb ta kaks korda kehvema hinna kui hiljem mulle, kui küsima lähen. Siis taipab isegi, et näe, sama mees, kes tundus töödest väga huvitatud olevat, aga lõi käega ja müüs tükikese oma tööst meile.
Kõrval asetsevas klaasibutiigis on kõik klaasist ja väga-väga ilus. Meile jääb kohe silma üks värviline lamp, mis kujutab inimpead. Kaalutleme küll, et ostame kaasa, kuid siis mõistame, et seda pole kuhugi panna ja ilmselt reisi lõpuni see tervena vastu ka ei pea. Montevideost soetatud maalid ja viltkübar jäävad aga Uruguayd soojalt meenutama.
Õhtust sööme tõenäoliselt linna ühes parimas liharestoranis, kus meid võtab vastu laia naeratusega korpulentne daam – linnas hinnatud grillimeister, kes mängleva kergusega hästi valitud lihatükke tulele viskab. Toit laual, jälgib ta pingsalt, millise näo klient esimesi suutäisi võttes ette manab. On selgunud, et veganit minust ei saa. Uruguays ega Argentinas vähemalt mitte.
Ühes kohas me kaua püsida ei suuda, sest näha on palju. Öise bussiga sõidame edasi termaalvete rikkuse poolest tuntud linna Saltosse. Kohale jõudes avastame, et broneeritud majutus asub meil hoopiski teisel pool jõge, naaberriigi linnas Concordia. Hüppame taas bussi ja sõidame tagasi Argentinasse, et sealt siis öösel edasi põrutada. maalveed jäägu järgmiseks korraks.
Öösel kell pool neli peab väljuma meie buss Paraguay piiri ääres asuvasse linna Encarnacióni. Heidame varem magama, et veidigi sõba silmale saada. Südaöö paiku käratseb ukse taga meie Airbnb pakkuja koos oma mehega.
„Mis nüüd?“ küsin peaaegu pahaselt. Nemad püüavad midagi hispaania keeles selgitada, vist, et ööseks tellitud takso tuleb varem.
„Nad nagu ütleksid, et kolmveerand kolme ajal,“ pakub David detaile püüdes sõnumit aimata. Unesegasena ei saa me põhjustest aru, aga seame kellad veel varasemaks. Ärgates avastame, et ka pererahvas on end üles ajanud või pole magama jäänudki. Tundub, et nad katsuvad taas meile midagi olulist selgeks teha.
„Saan aru, et meie buss ei välju meile tuttavast terminalist, vaid kuskilt kaugelt kiirtee äärest,“ pakub David, kes taas tõlgiks püüab olla.
Heatahtlikud inimesed panevad meid tellitud takso peale ja saadavad teele. Suvalisse tanklasse jõudes proovib taksojuht meid sinna maha puistata, et me, suured seljakotid seljas, jalgsi liiklussõlme ületaksime ja edasi läheksime. Olen küll unine, aga minus on veel jõudu ja ma keeldun kategooriliselt:
„No way, go ahead,“ ütlen mehele lootes, et mõni sõnadest talle tuttav on. Siis seletan veel, et ma ei välju autost enne, kui näen õige bussi tulesid lähenemas. Ta sõidabki veidi maad edasi, kuid mitte grammigi rohkem ja juhatab meid viisakalt, aga sihikindlalt oma sõidukist välja. Viitab samal ajal tee ääres passivatele politseinikele, nagu nemad peaksid meid ära viskama.
Seisame otse politseiputka kõrval. Meil ei ole tegelikult aimu, kas see kiirtee nurk on ikka õige ja kas meie buss on üldse lähenemas. Passime seal lootusrikkalt umbes pool tundi ja siis näemegi üksiku bussi tulesid lähenemas. Politseinikud viipavad saabuvale sõidukile, et see peatuks, ja meie istume bussi, lootes, et õigesse. Keerame kohe magama, et ennelõunal sihtkohas Saltos ärgata ja sealt Paraguaysse liikuda. Avan silmad plaanitust varem, juba kella 9 paiku. David on juba ammu ärkvel ja teatab halva uudise:
„Mulle tundub, et meie buss seisab ja et see on üldse rohkem seisnud, kui edasi liikunud!“
Sisendan endale, et kannatlikkus on voorus ja kindlasti on mõni hea lahendus meie poole teel. Lootus on naiivne, sest neli bussi lähedal passivat meest, bussijuht nende seas, ei kavatsegi endid liigutada. Tundub, et nemadki on kaotanud lootuse ja sinna me jäämegi.
Tunnid venivad kui tatt ja ühel heal hetkel keerame otsa sootuks tagasi, et sõita lähimasse tanklasse. See on üks kurb koht, kui hinnata ees ootavate nälginud koerte ja kasside hulga järgi. Üleüldse on pilt Argentinast trööstitum ja kurvem kui seljataha jäänud Uruguayst. Tanklas kulub tunde meie bussi saatust oodates, sest kuigi remondimees on viimaks kohal, puudub ikka mingi vajalik jupp – nii me aru saame.
Vahelduseks satub üks argentiinlane inglise keelt oskama ja teatab uhkelt, et tema teab Eestit! Tema pastorist sõber kolis mõni aeg tagasi Tallinna elama. Rooma paavsti külastuse ajal olnud lausa ametlikuks tõlgiks. Nii väike see maailm ongi. Jutud jutustatud, saame bensiinijaamast lõuna paiku liikuma.
Paraguay piiri äärde jõuame ligi kaheksa tundi plaanitust hiljem. Viimane rong piiri ületamiseks on selleks ajaks lahkunud ja pimedus maha laskunud. Võtame bussijaamast takso ja palume taksojuhti, et see meid piirini viiks. Saame ta nõusse! Järgmiseks palume, et äkki ta viskab siis meid juba üle piiri ka. Mehel pole küll passi kaasas, aga lisatasu haistes nõustubki.
David on piiriametnikega dokumente vormistamas, kui mina saan samal ajal nägusate piirivalvuritega jutule. Inglise keele oskus on neil minimaalne, aga kehakeelest aiman, et tegu on heade poistega. Nad pakuvad mulle nende traditsioonilist matelehtedest teed, mis on karmilt kange, aga hea viimaks ära maitsta. Mehed käivad siin kõik oma kanistrimõõtu termostega ringi ja rüüpavad sõõm sõõmu järel, kui hetke leiavad. Enne lahkumist teevad mehed mulle veel selgeks, et tegemist ei olegi Uruguay, vaid Paraguay traditsioonilise joogiga.
Vajalikud paberid käes, palume taksojuhil meid edasi sõidutada.
„See aadress, meie hotell,“ ütlen talle inglise keeles. Ilmselt mõistab ta, et ainus viis meist lahti saada on meid võimalikult kaugele ära viia.
PARAGUAY
Oleme oma reisi teise nädalaga jõudnud Ladina-Ameerika südamesse – Paraguaysse. Riik, mida kirjeldatakse kui väga korrumpeerunut ja kõrge kuritegevuse tõttu ohtlikku.
Paraguay lõunapiiri ääres asuvasse Encarnacióni saabudes avastame kõigepealt linnas toimuva jooksumaratoni. Jälgime väsinud higiseid kehasid ja oleme pettunud, et võistluse kohta eelinfot ei õnnestunud leida. Muidu oleksin isegi jooksma läinud. Võimalus käest lastud, lööme käega ja lähme selle asemel sööma. Peagi avastame, et midagi peale pitsa, võileiva ja muude saialaadsete toodete saada ei ole. Nii oleme varsti ise ka kui kohevad saiad, olen nii ennast kui Davidit korduvalt hoiatanud.
Tänavapildis on rohkelt turvamehi, kõikvõimalikke turvavõresid ja putkasid. Sinna sekka lõpmata palju omamoodi ilukliinikuid, kus kirjade järgi saab korraga kõike teha: hambad korda, silikoonrinnad, Botoxi süstid ja lihtsamadki iluprotseduurid. Tänavatel ei ole aga ülesvuntsituid ega ka ilulõigatuid mitte näha. Ehk on turist peamine tarbija.
Rahavahetus
