vasak varrukas oli libisenud küünarnukist ülespoole. Gordon ei näinud kehva valgustuse tõttu korralikult, seepärast kummardus ta lähemale. Siis kükitas maha. Haaras tüdruku randmest ja keeras kätt valguse poole. Täpselt küünarnuki all oli kahepengöse mündi suurune sünnimärk. Gordoni sisikond tõmbus krampi, nagu oleks teda vallanud mõni unustatud hirm lapsepõlvest.
Ta heitis pilgu Stolczile. See rääkis teise detektiiviga, kolm mundrimeest kõrval kuulamas. Gordon torkas käe tasku ja võttis välja täitesulepea. Ettevaatlikult puudutas ta tüdruku juukseid ja silus need sulepeaga näo eest ära. Tüdruku silmad olid lahti, kustunud, tuhmid. Ja rohelised.
Gordon vaatas paar sekundit tüdruku rohelisi silmi, veretut nägu, kergelt lokkis juuste musti kiharaid. Tal polnud sugugi raske esile manada seda trotslikku, kurba naeratust, mida oli fotol silmitsenud.
KAKS
Kuna kõik kohvikud olid juba suletud, kiirustas Gordon tagasi toimetusse. Valéria oli alustanud uue romaani lugemist ja tõstis vaid korraks pilgu, kui teda tulemas nägi. Gordon võttis telefoni ja valis numbri. Tal tuli oodata üksteist kutsungit.
„See tänane õhtusöök...,“ alustas ta.
„Mille te jälle maha magasite? Või tahtsite ära öelda, Zsigmond? Pool üksteist?“
„Mul oli pikk päev, Krisztina, ärge pahandage.“
„Tühjagi ma pahandan, tahaksin teil ainult kaela kahekorra käänata. Öelge, miks ma teile üldse vaaritan?“
„Sest teile meeldib süüa teha. Ja mulle maitsevad teie toidud.“
„Nii lihtsalt see ei käi, te teate ise ka väga hästi, et kui tahate mind meelitustega jalust rabada, siis olete küll vale inimese valinud.“
„Arvate, et mul on meelest läinud, kuidas te oskate lamenti lüüa? Teie olete küll viimane, keda ma meelitada tahan,“ vastas Gordon.
„Hea küll. Kui te meelitada ei taha, siis mida te tahate?“
„Vabandust paluda. Mul oli sant päev.“
„Teil on alati sandid päevad.“
„Välja arvatud siis, kui olen teiega.“
„Zsigmond, Zsigmond, kell on selleks liiga palju ja kukepraad on selleks liiga jahtunud, et mul oleks tuju teid kuulata.“
„Siis ärge kuulake.“
„Ei kuulagi! Aga enne kui ma toru hargile panen, tahan teile veel niipaljukest öelda, et pärastlõunal käis minu juures Mór ja tõi järjekordse purgi moosi. Ma ei ole seda veel maitsnud, aga see paistab erandkorras söödav olevat.“ Seda öelnud, virutas ta toru hargile. Gordon kehitas õlgu ja pani telefoni käest. Ta ei saanud aru, kas Valéria vaatab oma tumedate prillide tagant tema poole, aga kahtlustas, et küllap vaatab. Gordon noogutas naisele ja läks koju.
Järgmisel hommikul ärkas ta vara ja alustas päeva Oktogoni väljakul, kohvikus Abhaasia.
„Tere hommikust, toimetajahärra,“ tervitas kelner, juhatas ta harjumuspärase laua juurde, pani tema ette hommikused kohalikud lehed ja värskelt saabunud Londoni ja New Yorgi ajalehed ning kiirustas minema, et talle hommikusööki tuua. Gordon võttis istet ja mõnda aega lihtsalt vaatas Oktogoni. Mitmed olid tema käest küsinud, miks talle just Abhaasia meeldib, lõppeks on ju nii ajast ja arust käia seal, kui kohe järgmise nurga peal on Andrássy tänava kohvik Jaapan, aga Gordon kehitas ainult õlgu ja vastas: „Sest neil on hea kohv.“ Mis ei olnud tõsi, Abhaasia kohv oli keskpärane ning ka pengö ja kuuskümmend fillerit maksev hommikusöök polnud üleliia külluslik. Talle meeldis siin oma laua pärast. Ta võis istuda akna all ja hommikuti vaadata Oktogoni siginat-saginat, õhtuti aga tuledesse rüütatud Andrássy tänavat.
Sellel hommikul oli Oktogon kõike muud kui kiirustav. Näis, nagu oleks olnud pühapäeva varahommik, vast nii umbes kella kuue paiku. Üksnes tramm kolises valjusti, autosid ja busse oli palju vähem näha kui harilikult. Hulk ärisid jäi suletuks, ka kohvikutest oli avatud iga kolmas. Tavapärane inimvool oli samuti lakanud: polnud ei niisama uudistajaid, Lövölde väljaku turu poole tõttavaid teenijatüdrukuid, saapapuhastajaid ega käratsevaid tänavapoisse. Kõik, kes siin jalutasid, kiirustasid silmanähtavalt asju ajama, sihikindlalt, otsustavalt.
Gordon vangutas pead. Ei ole võimalik, et nad Gömbösit leinavad. Nad ei muretse ka valitsuse pärast, sest selles riigis ei muretseta valitsuse pärast, isegi siis mitte, kui seda vaja oleks. Riigiasju oli juba oma kuu aega ajanud Darányi, Gömbösist tundsid tegelikult puudust vähesed, kriisist polnud juttugi. Muidugi, valitsus oli tagasi astunud, riigipea oli tagasiastumise heaks kiitnud, see on vaid päevade küsimus, mil ta teeb Darányile ülesandeks valitsuse lõpliku moodustamise. Sellistel puhkudel tänas Gordon õnne, et on kriminaalajakirjanik. Poliitika polnud teda kunagi eriti köitnud ja kui ta mõtles, missuguse ägeduse ja innuga vaieldakse selle üle, keda kaasab Darányi valitsusse Rahvusliku Ühtsuse Partei kõrvale, leidis ta kogu asja lihtsalt naeruväärse olevat. Ta ei viitsinud sellega tegeleda ja teadis, et pole ainus, kes tunneb vaikset apaatiat. Küsimus polnud mitte selles, kellega Darányi riiki tüürib, vaid selles, mis suunas. Ja kahjuks ta teadis ja nägi, mis suunas valitsuse juht tüüri hoiab. Polnud juhus, et Gömbösit raviti Müncheni lähistel. Samas oli ta kindel selleski, et juba praegu on matuserongkäigu marsruudil ja parlamendihoone ees kokku kogunenud tohutu rahvahulk. Isegi selles riigis ei juhtu iga päev, et peaminister tuuakse välismaa ravikuurilt koju surnuna.
Ta võttis Kella 8 Lehe, lappas seda ja pani siis käest. Ka Pesti Uudistelehega lõpetas ta sama kiiresti. Pester Loydist luges ta Saksa börsiaruandeid, need illustreerisid Saksamaa olukorda teravamalt kui miski muu. Siis märkas ta, et tema ees laual seisab kohv ja selle kõrval saiake. Ta naaldus tooli seljatoele, einestas ja nautis samal ajal tavapäratut vaadet Oktogonile. Enne õhtut ei saa ta minutikski rahu, see on kindel. Ta võttis kaabu, läks trammi peale ja vaatas kuni Berliini väljakuni kummituslikult tühja hommikuhämaruses bulvarit. Nii nagu kõik politseinikud ja kordnikud olid ettevalmistuste tõttu tänavale käsutatud, nii olid ka kõik ajakirjanikud matustele saadetud. Spordiajakirjanikud, politseiveergude kirjutajad, börsikorrespondendid, toimetajad ja praktikandid – kõik tegelesid Gömbösiga. Gordonil polnud siiski põhjust selle ülesande pärast nuriseda, tema pidi minema parlamenti, et sündmuskohal rääkida matuse korraldajatega, muidugi üksnes nendega, kes tegeliku töö ära tegid, mitte nendega, kes olid ainult nime poolest kaasatud. Berliini väljakul proovis ta Läänevaksalisse tõttavate, kohvreid, pakke ja korve tassivate inimeste vahelt trügida Keiser Wilhelmi tänava suunas. Ükskõik mis ka ei juhtuks, Läänevaksali juures keeb alati tohutu melu.
Keiser Wilhelmi tänavas valitses aga täielik vaikus ja rahu. Rongkäik Gömbösi surnukehaga oli juba ammu parlamendihoone juurde jõudnud, ent tee ääres seisid ikka veel politseinikud ja kordnikud, jäigalt, turris, ilmetute nägudega.
Gordon kiirendas pisut sammu, tal oli sellest päevast villand ja ta tahtis aegsasti Krisztina juurde jõuda. Tal oli veel poolteist tundi. Mida selle ajaga pole võimalik välja selgitada, see ei olegi oluline.
Parlamendi ees seisis auvahtkond ja veel rohkem politseinikke, otsekui oleks kardetud, et keegi tahab Gömbösi surnukeha topisetegija juurde viia. Peasissekäigu ees seisis väike rühm uurijaid. Gordon ei pidanud oma tõendit väljagi võtma, sest üks detektiividest tundis ta ära ja viipas uksel seisvale politseinikule, et lubagu sisse. Gordon noogutas tänutäheks ja sisenes hoonesse. Katafalk seisis juba kuppelsaalis. Süngena, ülepakutud pidulikkusega oli see
