juustega siseminister Miklós Kozma, kes kandis lihtsat tumedat ülikonda, seisis vastamisi Tibor Ferenczyga. Budapesti politseiülemal tuli natuke allapoole kummarduda, et kuulda siseministri elavat, ent vaikset juttu. Ka politseiülem kandis tumedat ülikonda, hallinevad juuksed olid kammitud üle pea, ühe käe taskusse torganud, kohendas ta teisega lipsu, pilk puuriv nagu alati. Kolmas mees seisis küll Gordoni poole seljaga, ent ta tundis eksimatult ära selle kõhetu, pisut vimmas kuju, kes seisis seal oma harjunud moel, käed seljal ristatud. Tema pintsak oli endistviisi kortsus, kuidas teisiti, ta oli ju öö otsa jalul olnud.
Gordon tõmbus veel rohkem varju. Mida Gellért siit otsis?
Muidugi, matuserongkäigu üksikasju pidi temagi teadma, aga just siin, lautsi kõrval? Millest räägib V osakonna üks juhte siseministri ja politseiülemaga nii süvenenult? Mis ajast on mõrvarühma inimesel asja matusekorraldamisega? Gordon vaatas ringi, kas kusagil on näha József Schweinitzeri, VII osakonna juhti, Gömbösi matustel ei tule ju uurida mõrvajuhtumit, heal juhul võib karta mõõdukat korrarikkumist, halvemal juhul aga atentaati. Siis aga kuulub asi juba riigi julgeoleku eest vastutava osakonna pädevusse, täpsemalt Schweinitzeri omasse. Teda polnud aga kusagil ja ka kolme mehe kehakeelest võis Gordon välja lugeda, et nende jutt ei olnud mõeldud võõrastele kõrvadele.
Siis lõpetas Kozma oma jutu, vaatas Ferenczy otsa, kes ütles veel midagi Gellértile ja seejärel tõttasid kaks meest hoone põhjatiivas asuva salongi suunas. Gellért pööras ringi ja Gordon astus varjust välja.
Detektiivi näole ilmus üllatus, ent ainult hetkeks. Ta viipas Gordonile, et see tema juurde tuleks.
„Ma näen, et te polegi täna öösel magada saanud,“ alustas Gordon.
„Õigesti näete.“
„Tööd on üle pea? Siseminister ja politseiülem jagavad isiklikult korraldusi?“
Gellért ei vastanud, ta poleks küsimust justnagu kuulnudki. Ta tuhnis taskus ja tõmbas just välja paki sigarette, ent märkas siis, kus ta viibib, ja libistas paki tusaselt tagasi.
„Mida te küsisite?“ vaatas ta Gordonile otsa.
„Kus Schweinitzer on?“
„Kust mina tean?“
„Ma arvasin, et põhimõtteliselt on see kaitsepolitsei ülesanne,“ vastas Gordon.
„Seda ta ongi, aga praegu on erandlik olukord ja...“ jättis ta lause pooleli. „Miks ma seda teile selgitan?“
„Ei tea,“ kehitas Gordon õlgu.
„Helistage siis järgmisel nädalal, ma pean nüüd minema.“
„Ainult üks küsimus.“
„Järgmisel nädalal võite Róna kohta rohkemgi küsida.“
„Aga praegu ei huvita mind Róna.“
„Mis siis?“
„Eile õhtul leiti Nagydiófa tänavast üks surnud tüdruk,“ ütles Gordon ja jälgis uurivalt Gellérti pilku, ehk ütleb see midagi. Aga ei öelnud.
„Tore. Sealt pole me enam ammu ühtki surnud lõbutüdrukut leidnud.“
„Kust te teate, et see oli lõbutüdruk?“
„Nagydiófa tänavas? Klauzáli väljaku lähedal? Kui see oleks olnud heast perekonnast preili, siis teaksin ma sellest, võite kindel olla. Aga kuna ma ei tea, võis see olla üksnes lõbutüdruk. Miks te seda minu käest küsite?“
„See kuulub V osakonna pädevusse. Teie olete selle juht, kui mu mälu mind ei peta.“
„Esiteks, see ei ole minu osakonna asi, sest kui oleks, siis ma teaksin seda. Teiseks, isegi kui see oleks minu asi, ei tegeleks ma sellega, sest vaadake, me matame sel laupäeval valitsuse juhti. Laupäeva õhtuni ei tegele ma mitte millegi muuga, kui kommunistid just Kettsilda õhku ei lase.“
„Kas kommunistid tahavad Kettsilla õhku lasta?“
„Mul ei ole praegu aega,“ rehmas Gellért, keeras selja ja läks Jahisaali viiva ukse poole. Gordon tahtis küsida, kuidas oli tema sahtlisse sattunud surnud tüdruku foto, aga jättis miskipärast küsimata. Gellért tegi ukse lahti ja ruum jäi korraga täiesti vaikseks. Gordon võttis märkmiku ja läks otsima tseremoonia eest vastutavaid inimesi.
Parlamendist läks Gordon otse Krisztina juurde. Oktogonil heitis ta pilgu kellale. Tal oli veel aega, polnud vaja allmaaraudteega minna. Talle meeldis pärast pimeduse saabumist Andrássy tänaval jalutada. Eriti täna õhtul, sest kusagil polnud hingelistki. Gordon käänas krae üles ja jalutas väljasurnud tänaval, lehti puistavate puude all. Szívi tänavani jõudes pöördus ta paremale, tema sammud kajasid kõnniteel hallide majade vahel. Ühes kangialuses kallistas paarike, Gordoni lähenedes tõmbusid nad teineteisest eemale. Nurgal kühveldas kojamees sütt. Gordon noogutas talle, mees pühkis musta laupa.
Lövölde väljak oli tühi, mahajäetud, ka ümberkaudsetes majades oleks nagu vähem elu olnud. Üksnes siin-seal vilkus mõnes aknas tuli, puude vahel polnud tuuleõhkugi. Letid seisid tühjalt, prügi oli ära koristatud, hulkuvad koerad ja hüljatud kassid sõid ära kõik, mis müüjatest maha olid jäänud.
Krisztina elas teisel pool väljakut, neljandal korrusel. Välisuks oli veel lahti, kojamees pani selle tavaliselt alles pärast kaheksat kinni. Gordon jalutas neljandale korrusele, keeras trepimademel paremale ja läks kõige tagumise korteri suunas. Siseõues valitses vaikus, sellisele kellaajale tavapärase lastekisa asemel tõrelesid poolkuivanud äädikapuul teineteisega kaks väsinud varblast.
Krisztina avas ukse, ta oli juba riides. Naisel õnnestus alati leida kosutav tasakaal, tänu millele ta nägi välja elegantne, kuid ei mõjunud ülepakutuna Gordoni kõrval, kelle jaoks mood tähendas seda, et suvel kandis ta õhemat, talvel aga paksemat halli ülikonda. Krisztinal oli seljas veinipunane kostüüm, mille seelik ulatus peaaegu pahkluuni. Kostüümijaki all kreemikasvalge pluus, ülemine nööp lahti. Nägu jumestamata nagu alati. Nina peal prillid, mida ta avalikes kohtades kunagi ei kandnud. Ta väitis, et need teevad teda vanemaks, mispeale Gordon lõi alati käega. „Kullake, ma olen neid kolmekümnendates naisi juba omajagu näinud ja uskuge mind, teie võite end rahumeeli viis aastat nooremaks valetada,“ oli ta naisele öelnud veidi aega pärast nende tutvumist. „Mind ei huvita, mitut naist te siiani näinud olete, Zsigmond,“ pareeris Krisztina. „Säästke mind üksikasjadest. Ise ütlesite, et nüüdsest peale on teie elus ainult üks naine.“ Gordon oleks end meeleldi parandanud, kuid teadis, et see on ülearune.
Oma poolpikkadele pruunidele lokkis juustele asetas naine kena väikese kübara ja selle eest ei jõudnud Gordon teda küllalt ära tänada. Ta ei võinud kannatada laia servaga, pealetükkivaid ja silmatorkavaid kübaraid.
„Noh?“ küsis Krisztina, kui nad elutuppa jõudsid.
„Mis noh?“ küsis Gordon vastu.
„Unustasite ära?“
„Kindlasti. Mille ma nüüd siis ära unustasin?“
„Te tahtsite täna õhtul Zanzibari minna. Mingit Londoni lauljannat kuulama.“
„New Yorgi oma,“ parandas Gordon ja viskas oma mantli voodi
