Näitsik on surnud. Sari „Inspektor Morse’i juhtumid“. Colin Dexter

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Näitsik on surnud. Sari „Inspektor Morse’i juhtumid“ - Colin Dexter страница 2

Näitsik on surnud. Sari „Inspektor Morse’i juhtumid“ - Colin Dexter

Скачать книгу

pidžaamaesisel laiuvad tumedad punakaspruunid plekid, mis meenutasid nii värvilt kui ka tekstuurilt proua Greenile setet kohvikannu põhjas. Ta teadis täpselt, mida need tähendavad, sest too mõtlematult julm arst oli teinud täiesti selgeks – nüüd oli sellest viis aastat –, et kui ta oleks otsekohe arstile helistanud, oleks härra Green endiselt võinud …

      „Jah, täpselt nii,“ kuulis proua Green end üllatavalt käskivalt ütlemas, „Banbury Roadi ringtee lõunaküljel. Ma ootan teid.“

      Samal hommikul kell veerand üksteist lasi vaid pooleldi tõrges Morse aidata end kiirabiautosse, kus ta istus, sussides ja torkiv hall tekk ümber puhta pidžaama tõmmatud, trotslikult keskealises vormiriietuses naise vastas, kes paistis võtvat tema keeldumist heita kanderaamile pikali isikliku solvanguna ning lükkas nüüd vaikides valge emaileeritud neerukausi Morse’ile sülle, kui mees uuesti ohtralt ja häälekalt oksendas, samal ajal kui kiirabiauto sõitis mööda Headley Wayd üles, keeras vasakule John Radcliffe’i haigla territooriumile ning peatus viimaks erakorralise meditsiini osakonna ukse ees.

      Alistunult haigla ratasvoodis lamades torkas Morse’ile pähe, et ta oleks võinud seal pool tosinat korda surra, ilma et keegi oleks seda tähele pannud. Kuid ta oli alati olnud kannatamatu hing (eriti hotellides hommikueinet oodates) ja tegelikult ei pruukinud kuluda nii palju aega nagu talle tundus, enne kui valges kitlis abitöötaja võttis temaga ruttamata läbi küsimustiku, mis ulatus lähisugulaste nimedest (keda Morse’i puhul ei olnud olemas) kuni religioossete eelistusteni (mida ei olnud paraku samuti enam olemas). Ent kui see initsiatsiooniriitus läbi sai – nagu oleks ta klubisse astunud ja avalduse allkirjastanud –, kasvas huvi tema vastu märgatavalt. Kusagilt ilmus kohusetundlikult noor meditsiiniõde, võttis vasaku käega kangeks tärgeldatud kitlireväärilt kella ja mõõtis vasaku käega Morse’i pulssi, seejärel pingutanud (Morse’i jaoks) tarbetu ägedusega ta õlavarre ümber musta kummilindi, mõõtis tal vererõhku ja kandis tulemuse tabelisse (pealkiri MORSE, E.) säärase ükskõiksusega, nagu tahtes öelda, et ärevust suudaksid temas põhjustada vaid kõige äärmuslikumad näidud. Viimaks pööras meditsiiniõde tähelepanu kehatemperatuurile ning Morse tundis end pisut idiootlikuna, lamades, termomeeter suust tolknemas, enne kui see välja tõmmati, näit üle vaadati, see ilmselt ebarahuldavaks tunnistati, kraadiklaasi kolm korda jõuliselt raputati nagu tagantkäelöökidega pingpongis, ning suruti siis kogu eelnenud ebamugavusega uuesti ta keele alla.

      „Kas ma jään ellu?“ söandas Morse küsida, kui õde uued andmed tabelisse kandis.

      „Teil on temperatuur,“ vastas kidakeelne näitsik.

      „Mina arvasin, et kõigil on temperatuur,“ pomises Morse.

      Kuid õde oli talle hetkeks selja pööranud, et tegelda uue saabunuga.

      Äsja oli sisse veeretatud nooruk, jalad porised ja suur osa ülejäänud kehast punase-mustatriibulises ragbisärgis, laubal kole haav. Ent Morse’ile tundus poiss täiesti rahulikuna, kui (seesama) abitöötaja teda põhjalikult eluloo, usundi ja sugulaste kohta küsitles. Ja kui nooruk suhtus samasuguse rahuga sellesse, kui (seesama) meditsiiniõde sooritas tema kallal oma toimingud stetoskoobi, vererõhuaparaadi ja kraadiklaasiga, ei jäänud Morse’il muud üle kui kadestada tuttavlikkust, millega noor poiss ja niisama noor neiu selle protseduuri läbi tegid. Äkki – ja peaaegu julmalt – jõudis Morse’ini tõdemus, et seesama noor neiu oli näinud teda – Morse’i! – täpselt sellena, kes ta oli: oma elu eest võitleva viiekümnendate eluaastate alguses mehena, kellel tuli seista silmitsi väärikusele pisut halvasti mõjuvate songade ja hemorroidide, kuseteede põletike ja – jah! – kaksteistsõrmiksoole haavanditega.

      Neerukauss oli jäetud käeulatusse ja Morse öökis parajasti ägedalt, kuid tulemusteta, kui noor intern (Morse’ist ehk poole noorem) astus tema kõrvale ning hakkas uurima kiirabi, administratsiooni ja meditsiinitöötajate kirjapanekuid.

      „Teil on üsna kole kõhuhäda – kas te saate sellest aru?“

      Morse kehitas ebamääraselt õlgu. „Keegi ei ole mulle veel midagi öelnud.“

      „Ei pea ju olema Sherlock Holmes, et kahtlustada, et teie seedimisega on midagi üsna radikaalselt hullusti, mis te arvate?“

      Morse tahtis vastata, kuid intern jätkas. „Ja minu meelest teid alles toodi sisse. Kui te annaksite meile – härra … eee … Morse, jah? – meile võimaluse, püüaksime teile rohkem rääkida niipea kui saame, kas sobib?“

      „Mul ei ole tegelikult häda midagi,“ sõnas korralikult noomida saanud politseipeainspektor uuesti pikali heites ja püüdes lõdvestada pinget, mis oli end kõvasti ta õlalihastesse sättinud.

      „Kardan, et see ei ole nii. Parimal juhul on teil maohaavad, mis otsustasid äkki veritsema hakata“ – Morse tundis kusagil diafragmas teravat hirmukihvatust – „ja halvimal juhul on teil niinimetatud perforeerunud haavand, ja kui lugu on nii …“

      „Kui lugu on nii?“ kordas Morse jõuetult. Ent noor arst ei vastanud kohe ning suskis, pigistas ja sõtkus järgmised paar minutit Morse’i alakõhtu.

      „Kas te leidsite midagi?“ küsis Morse hädise ja sunnitud vabandus-muigega.

      „Te võiksite paar naela alla võtta. Teie maks on suurenenud.“

      „Minu meelest te ütlesite, et asi on maos.“

      „Oh jaa, nii see on. Teil oli maoverejooks.“

      „Kuid mis pistmist on sellel minu maksaga?“

      „Kas te joote palju, härra Morse?“

      „Noh, enamik inimesi võtab päevas klaasi või paar.“

      „Kas te joote palju?“ (Samad sõnad, kuid kärsitusest pool tooni madalamad.)

      Morse kehitas õlgu nii ükskõikselt kui pead tõstev paanika lubas. „Jah, mulle meeldib juua klaasike õlut.“

      „Mitu pinti te nädalas joote?“

      „Nädalas?“ piiksatas Morse ja ta nägu tõmbus pilve nagu lapsel, kellele oli äsja esitatud keerukas peastarvutamise ülesanne.

      „Või päevas?“ tuli intern appi.

      Morse jagas kolmega. „Arvan, et kaks-kolm.“

      „Kas te tarvitate kanget alkoholi?“

      „Vahetevahel.“

      „Millist kanget alkoholi?“

      Morse kehitas uuesti pinges õlgu. „Viskit, vahel luban endale piisakese Šoti viskit.“

      „Kui kauaks teile pudelist viskist jätkub?“

      „Sõltub sellest, kui suur see on.“

      Morse taipas kohe, et tema naljatamiskatset ei hinnatud, ja korrutas kiiresti kolmega. „Nädal – kümme päeva – umbes nii.“

      „Mitu sigaretti te päevas suitsetate?“

      „Kaheksa … kümme.“ vastas Morse nüüd asja käppa saades ja sujuvalt kolmega jagades.

      „Kas te trenni teete: jalutate, jooksete, sõidate rattaga, mängite

Скачать книгу