noogutas. „Just nimelt, Lewis, tema on siin ülemus, nagu sa ilmselt aru said.“
„Ta ei peaks sellepärast veel nii terav olema.“
„Unusta ära, Lewis! Arvatavasti on ta armuelus pettunud. Pole ka üllatav, sellise näoga nagu …“
„Mis ta nimi on?“
„Teda kutsutakse Nessieks.“
„Kas ta sündis Lochi lähedal?“
„Selle sees, Lewis.“
Mehed pugistasid pisut naerda, kuid vahejuhtum oli olnud ebameeldiv ja eriti Lewisel oli raske seda unustada. Ta uuris veel viis minutit Morse’ilt vaikselt teiste patsientide kohta ja Morse jutustas talle endise India armee sõjaväelase lahkumisest koidikul. Veel umbes viis minutit vesteldi politsei peakorterist Kidlingtonis, Lewise perest ja Oxfords Unitedi üsna rõõmututest väljavaadetest sel hooajal. Kuid miski ei suutnud hajutada tõsiasja, et „see kuradima õde“ (nagu Morse teda nimetas) oli heitnud õhtusele külaskäigule tumeda varju; päris kindlasti oli ta jätnud varju Lewisele. Ja Morse ise tundis äkki palavust ja higistamist ja (jah, kui päris aus olla) väsimusekübet jutuajamisest.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
