1. Imeline vanamees
Kõrge koolimaja katusele sadas lund. Ja hoovipäälne, mis vastlasula tõttu juba hakkas näitama kevadiselt poriseid munakive, muutus uuesti valgeks ja puhtaks. Tänavalegi langes külmast veidi näpistatud lumeräitsakaid, kuid kolisevad vankrid ja saanid surusid nad armutumalt tardunud porimullaga ühevärviliseks.
Sel hetkel kõlises kõrges koolimajas tunni lõppu kuulutav kell. Veidikese aega paistis nagu poleks midagi juhtunud, nagu oleks suur maja tühi ja elutu, kus polegi kella häält kuulavaid kõrvu. Kuid siis vallandus järsku kolin ja mürin, värisesid seinad ja põrandad, vabisesid trepid ja mürtsusid uksed. Kisades, huigates, kiljates löödi aknad klirinal lahti, ahmiti külma õhku, kraabiti aknalaudadel pehmelt sadanud lund ja topiti teineteisele krae vahele.
Välisuksele ilmus esimesena Karl Pajus, raamatukimp rihmapidi näpu otsas. Ta oli teises klassis, pikk sirge poiss. Kuldnööpidega pükstes, nahkse kraega palitus ja rebasenahast mütsis oli ta terve kooli kohta kõige uhkem poiss. Ja kui ta veel pühapäeviti oma mustast sametist püksid (neid kaunistasid küll põlvede veeres ainult hõbenööbid) jalga tõmbas, siis rääkis iga poiss oma emale terve pühapäeva läbi sametist pükstest, püüdes selgeks teha, kui kena oleks, kui saaks ka kustki niisugused…
„Ohoo!“ hõikas Karl ja jooksis trepist alla tänavale. „Täna saab lumesõda!“ Viskas raamatukimbu maja veelauale ja haaras kõditavat lund pihku. Sula lumes kleepusid pallid kui tinakuulid ja rõõmuvärinaga jäi Karl ootama järgmisi uksele ilmuvaid poisse, et võtta neid lumekuulidega vastu ja ärritada ägedale lahingule.
Kuid poistel läks raamatute kokkupanemise, riietumise ja muidu hullamisega õige palju aega. Ilmus küll varsti uksele pisukene, mustasilmne, katkiste saabaste ja õrn-väikese näoga pesunaise poeg Endel Känd, kuid tema pihta Karl ei visanud — see oli tema parim sõber, istusid ühes pingis ja läksid alati koos koju. Karl tundis imelikku poolehoidu selle poisi vastu, tundis mingit paitavat rahuldustunnet, kui neisse suurisse välkuvaisse silmadesse vaatas ja vaikset, mänglevat häält kuulas.
Endel oli nõrk ning kidur ja Karl kaitses teda alati poiste kallalekippumiste eest, oma jõudu nii palju kui suutis liikuma pannes, aga Karl oli jälle nõrk rehkendusülesandeis ja muiski õpinguaineis, ning siin aitas teda jälle Endeli tark pää, mis sai alati kõigega valmis. Aga kui polekski säärast vastastikkust aitamist olnud, Karl tundis: ta oleks ikkagi Endelit armastanud. Niisugune väikene alati sädelev nirk oli.
„Endi, tule siia, teeme lahingut!“ hüüdis Karl. Aga juba jooksidki poisid pahinal uksest tänavale, juba lendasidki lumekuulid ja räästast rebenenud jääkilludki. Juba oligi Tui tänava vürtspoodniku pojal silmad ja suu lund täis, rikka lihakaupmehe noorem võsu Priidik karjus rõkkava häälega põske kinni hoides ja sadulsepa poeg oli pikali maas hoopis suures hädas, nägu punane ja nõretav veest. Karl oli „pesnud“ ta parajasti puhtaks ja toppinud ühes sellega lund õige sügavasse krae vahele.
Heitlesid poisid nii. Kui noored kuked, suled kohevil, teineteise rinnust kinni. Lendlesid raamatud ja vihud, veest niisked, ja tint märjast laiali jooksnud. Aga oli ju värske lumi, kuidas oleks võinudki minna rahulikult koju!
Tänavanurga tagant käänas selle aja sees koolimaja poole kepi najale toetudes küürus vanamees, käekõrval pisukene, värskest talveilmast punase ninaotsukesega plika. Tulid pikkamisi, vanamees käis raskelt jalgu tõstes ja plika sibas kõrval, ikka tipp-tipp, tipp-tipp.
Karl munserdas parajasti üht suuremat lumepommi, kui järsku silmas neid. Mõtles, et mis see vanamees tuleb siia poole, nii ettevaatlikult teinepool tänavat, et… ei tea, mis ta teeks, kui paiskaks õige ühe palli silmaauku? Kes siit summast viskajat näeks ja võib ju ka kogemata minna, mis ta tuleb siis lahingu sekka. Huvitav aga oleks näha, mis vanamees teeks ja üldse teeks nalja siit üle tänava nii sihtida lopsti! Ja Karl jättiski suure lumepommi tegemise ja pigistas peos ruttu õige kõva kuuli.
Vanamees nägi juba kaugelt lahingut, seisataski veidi, kuid sammus siis naeratades edesi. Jõudis koolimaja kohale ja vaatas võitlust, käiku veidi tasandades. Plika pistis sõrme-otsakese suhu ja vaatas ka, surus aga siis enese kõvemini vastu taati: hakkas hirm koledat lahingut silmitsedes.
Karl ootas veidikese, kuni vanamees oli jõudnud juba õige lähedale. Hoidis enese siis koolimaja varju, sihtis ja paiskas täie jõuga. Ise jäi südamevärinal vahtima.
Vanamees ei aimanudki niisugust pauku. Vaatas, vaatas, suu poolnaerul, ja järsku tundis, kuis vuhisedes vingus midagi ja — tuline valu lõikas silma. Laskis plikakese käest lahti ja haaras mõlema käega kulmust kinni. Pühkis laud ruttu lumest puhtaks, õõrus ja nühkis, ja vaatas siis peopesadele. Vaatas ja hakkas värisema kogu kehast: sõrmed olid verised! Ja tundis, kuis soe juga voolas alla mööda põske ja nirises habemesse. Laskis kepi maha kukkuda, otsis midagi taskust — vist rätiku-räbalat — ei leidnud aga midagi. Mitte üht kaltsugi ei olnud kaasas. Äigas siis varrukaga üle näo, katsus verist kulmu peopesaga, aga või verejooks sellest kinni jäi! Tundis, kuis sõrmede vahelt nirises sooja ja kipitav valu oli. Abitult seisis vanamees, vahtis heitunult enese ette maha, verevad tilgad kukkusid lumisele kõnniteele.
Tüdrukukene ei märgand midagi, aga kui kepp kolinal maha kukkus, siis vaatas ta taadile otsa ja nähes teda nii abitult näo kallal õõruvat ja verd maha tilkuvat — siis tõusis kabuhirm väikeses südames. Ta haaras taadi kuuehõlmast kinni ja hakkas hirmunult nutma, abipaluvalt rõngastades suuri silmi.
Kaarel vaatas seda kõike ja imelik tunne hakkas. Justkui hirm tõusis. Ta tahtis ju ainult narrida, nalja teha ja nüüd järsku on sääl — veri… Ja päris nirisema hakkas: kui järsku vanamees sureb?… Juuksed tõusid püsti, uhke sametpükstes poisi süda hüples, kui oleks tahtnud karata rinnust välja.
Poisid kuulsid tüdruku kisa ja pöörsid vaated sündmuskohale. Ohoo, mis sääl on! Keegi on visanud vaest vanameest jäätükiga, ja nüüd on suur verine haav! Kogunesid vanamehe ümber ja vaatlesid veidi kartlikult verest kirjusse näkku.
„Kes viskas? Kes viskas?“
„Aga mis nüüd saab?“
„Ai, ai, küll läheb haprasti!“
„Vangi viiakse!“
Nii hõigati segiläbi. Plika aga nuttis ikka kõvemini, vanamees vaatas tummalt poistele otsa, lõpuks ütles ainult:
„Ära nuta, Eevi, ära nuta.“
Sirutas Eevile käe, äigas varrukaga üle kulmu ja tahtis komberdada edesi. Kuid silme ees lõi kõik kirjuks, mitte sammugi ei saanud edesi. Ja tuli meele, et kepp on maha kukkunud, aga ei saanud kummardada, ka ei näinud midagi.
Tuksatas teravasti Kaarli rinnus. Hüppas paari hüppega üle tänava ja jäi vanamehe ette seisma. Seisis veidi aega ega saanud sõna üle huulte. Võttis siis taskurätiku taskust ja hakkas vanamehe nägu verest puhastama. Pühkis helevalge rätiku üleni punaseks, võttis vürtspoodniku pojalt teise rätiku ja pühkis veel. Ja nägu oligi puhas. Haavast kulmu kohal ei nirisenud ka enam nii palju, ainult verepisaraid ilmus ja jooksis laiali.
Vanamees vaatas üllatunult halastajale poisile otsa. Poiss aga laskis silmad maha ja ütles vaikselt:
„Mina viskasin sulle vastu silma.“
Vanamees ei saanudki vihaseks. Kuidas sa pahandadki, kui niisugune väikene poisi jõmm sääraselt talitab ja kõneleb. Lahing oli ja kuulid lendavad igas võitluses. Ja pealegi ei jooksnud enam veri, silme ees lõi jälle selgeks.
„Pühi siit poolt veel veidi,“ ütles ainult.
Karl küsis ühelt poisilt veel ühe rätiku, võttis vanamehe mütsi pääst ja
