peas. Läks natuke aega oma mõtetega. Siis ütles ta:
„Ma viskasin meelega.“
Vanamees naeratas.
„Kena poiss oled. Niisugustest poistest kasvavad kuningad.“
Plika rahustus juba, nähes et taat on jälle harilikus seisukorras. Kuulas vanamehe viimaseid sõnu ja ütles selle pääle pudikeelel:
„Ätt on ka kuningas.“
Vanamees viskas tüdrukule rõõmsa naeratuse :
„See siin on minu Eevikene, tütretütar. No mis sina ka nüüd kuningast tead. Jaa… jaa… ätt on kuningas… Aga olgu pääle — kuule, poju, mina elan Pihlaka tänaval number 3, sa tule ja vii see rätik homme ära… seks ajaks on haav terve…“ Vanamees naeratas veel enam. „Ja… ja… küsige aga kuningas Toomi, küll teile siis juhatatakse…“
Kohendas siis mütsi pääs, võttis kepi maast ja hakkas komberdama edesi, plika sibades kõrval ikka tipp-tipp, tipp-tipp.
Karl oli üllatatud: vanamees ei teinud kurja nägugi, läks edesi nagu poleks juhtunud midagi. Ja säärane imeline taat: kuningas Toom… Kuningas…
Karl võttis raamatud ja hakkas minema kodu poole. Endel tuli kaasa. Poisid läksid laiali, lahingutuju oli kadunud, igaühel suur küsimusmärk südames: kentsakas see Karl ja kentsakas see vanamees.
„Mina lähen homme taadi juure,“ ütles Karl poolel teel, „Pihlaka tänav number 3… see on kerge leida. Lähen ja küsin — mis kuningas? Ehk ongi kuningas, tead, omalt maalt välja aetud…“
„Mina tulen ka…“ ütles Endel vaikselt, suured silmad hiilgasid sädelevalt. „On ehk jah viimaks kuningas.“
2. Eevikene ja valge kroon
Palju vareseid oli Pihlaka tänaval. Linna ääres, kus majade read ikka hõredamaks, madalamaks ja näotumaks muutuvad ning heinamaad ja soomülkad algavad, on ikka palju neid musthalle kraaksuvaid linde. Ja Pihlaka tänav oli õige linna ääres, kaugel sellest suurest kivimajast, kus elas Karl ja veel kaugemal Endeli toakesest, mis asus hoopis teisel pool linna serva, kah soise karjamaani ulatuval tänaval.
Päike oli tulnud kiirgavana välja. Eilne lumi oli tänavailt peaaegu kadunud, ainult kaugel heinamaal püsis ta paksu korrana, määrdunult inetuks tõmbunud. Varblased sirtsusid ja vuristasid tiibu, hüpeldes keradena puil ja kevadisteks muutunud teil. Ja jahedasse õhku vahtides tundus Endelile, nagu oleks sääl sillerdanud lõokene, nagu oleks üle kaugete heinamaade kostnud kukulinnu igatsev hüüatus.
Karl ja Endel astusid õige pikkamisi mööda Pihlaka tänavat. Kogu päeva olid nad niikui põlenud ärevas ootuses, tundide lõppemisel tormanud esimestena alla ja pool-joostes sammud sihtinud Pihlaka tänava poole. Nüüd aga, siia jõudes, hakkas midagi urgitsema rinnus, kartus nii kui puges põue, jalad tõmbusid tahtmatult nõrgemaks, huvigi hakkas nagu kaduma.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
