nürimeelne” kõlas hästi, jäi meelde ja ma kasutasin seda väljendit õige pea pooleliolevas novellis.
„See, mis ma sulle öelda tahan, pole mingi mugav jutt, pigem on see sitt jutt…” alustas äi kobamisi, seejuures oma laia poksijanina rusikaga hõõrudes.
„Ma olen sind jälginud… Oota, kaua sa meil elanud oled… See tähendab, et ma olen sind kolm aastat jälginud ja mulle on jäänud mulje, et tegelikult sa lööd päevade kaupa aega surnuks… Ma olen endalt küsinud, kuidas inimene saab üleüldse niiviisi elada… võta või jäta…”
„Miks see „võta või jäta” lause otsa riputati?” küsisin mõttes, aga juba ma aimasin ärritudes, kuhu äi tüürib õigeid sõnu ja väljendeid otsides… Ei, mis tüürib, põrutab lausa otse, taipasin äkki kohkudes. Ja tähendasin ebalevalt: „Ma olen kirjanik, mul on selline töö, mis ei ole kõrvalisele pilgule eriti nähtav. Sellest on meil mitu korda juttu olnud ja mulle näis, et sa said sellest aru.”
„Ma ei pidanud seda silmas,” läks äi silmanähtavalt närvi, hakates sõnu nagu okslikke puid raiuma. „Ma räägin elamisest üldises mõttes! Sa oled kolmekümne nelja aastane ja abielus, aga sul pole mitte midagi hinge taga, sul pole isegi juhilube… Mis mees sa üldse oled!”
„Ma olen tuntud eesti kirjanik…” ütlesin kiiresti, tundes piinlikkust, et mu hääl seda öeldes värisema hakkas.
„Kes sind, sitta, tunneb! Kümme, hea kui sadakond sinusugust,” ütles äi kääriva pahameelega. Otsekui end vihale õhutades. „Vaata, minu tuttavad küsivad vahel, mida mu väimees teeb. Ja kui ma ütlen, et ta on kirjanik, siis tuleb välja, et nad ei ole sellisest kirjanikust midagi kuulnud. Sellist kirjanikku ei ole, ütlevad nad ja kehitavad õlgu. Tuleb välja, et ma söödan ja annan ulualust olematule kirjanikule,” ütles äi juba õige kurjalt või põlgusega.
Vist ikka kurja põlgusega, nagu ma hiljem seda meelde tuletades leidsin.
See oli otserünnak. Rünnak, mida oli vihjete ja salvavate märkustega pikka aega ette valmistatud. Ning nüüd anti kogupauk. Kõigist kahuritest, nii et kivi ei jääks kivi peale. Ma tundsin otse füüsiliselt, kuidas mu korvtool kõikus. Sellele inimesele ei saa midagi selgeks teha – püüdsin endale selgeks teha. Aga igal asjal on piir. Ma ei ole tema armuleival, aga ma ei saa sinna midagi parata, et mu töö eest nii vähe makstakse, et kirjanik on nagu nipsasi, mille peale kulutusi tehes ei hakka kahju ainult peenrahast. Odav asi, mille võib samal ajal ka üleüldse ostmata jätta.
„Vaata, see mees, kes su sünnipäeval käis, on kirjanik. Teda näeb teleris ja kõik teavad teda. Inimene on kenasti toidetud ning muheda jutuga. Hea vaadata teist. Ja ta käis presidendi vastuvõtul. Vaata, sellistest peetakse lugu, selliste pärast pole tarvis tuttavate ees silmi maha lüüa.”
Ma tundsin, kuidas mu nägu õhetama lõi. Kõnealune mees, kes äia silmis kirjanikuna paistis, oli Rolf. Me ei olnud mingid sõbrad, pigem eakaaslased, kes ühe asjaga tegeldes paratamatult aeg-ajalt kokku puutuvad. Aga ta käis minu sünnipäeval.
Sel kevadel otsustas Siret mulle uhke sünnipäevapeo korraldada. Ma sõdisin sellele käte ja jalgadega vastu, suutmata aru saada, milleks seda tarvis on, aga Siretiga on nii, et kui ta midagi pähe võtab, siis peab see sündima. Nii käisin ma mööda linna, peas pekslemas idiootsevõitu sundus külalisi kutsuda. Mul ei ole lähedasi sõpru ja kui aus olla, siis mul polnud pealinnas üleüldse sõpru. Aga – selline ma ükskord juba olen – ma ei tundnud sõpradekamba järele ei puudust ega vajadust. Nagu üksik hunt või nii. Rolfi nähes lõi mul äkitselt pähe mõte, et sellise tuttavaga võiks ämma ja äia ees edvistada. Et sellest oleks kasu. Et see tõstaks minu aktsiaid nende silmis. Ehk teiste sõnadega AS-i aktsiaid.
Äia jaoks olin ma algusest peale AS – aktsiaselts. Kriitik Arvo Veermaa kasutas, kas nalja pärast või laiskusest, ühes retsensioonis Andres Saksa nime asemel lühendit AS, ja äi, kes haruharva midagi loeb, sattus seda miskipärast Päevalehes tähele panema ja jättis meelde. Tegelikult oli lühendi kasutamine Veermaa poolt erakordne nõmedus, aga küllap ta lootis, et sellised vigurid meeldivad rahvale ja et küllap nad itsitavad, kui saavad lugeda kirjanikest, kes on AS või TV või OK, või isegi SS – kui soovite – , ja küllap toimetajagi tahtis lõbus inimene olla.
Aga AS jäi mulle külge, kleepus nagu näts, tatt või takjas ja niisama lihtsalt sellised asjad maha ei kuku.
Eduka Rolfi kutsumine sünnipäevale oli viga. Arvestatud kasu asemel tuli ainult kahju. Hakkas pihta umbes samasugune tänitamine kui see, et kogu aeg määritakse lapsele nina alla, et näed, tema õpib viitele, aga sina oled loll ja tainapea või midagi hullemat.
Kuid see oli ainult asja üks halb külg. Teine – eetiline – oli minu jaoks sootuks suurem libastumine. Kutsudes Rolfi sünnipäevale, tahtsin ma teda oma huvides ära kasutada ja selline närune manipulatsioon ei mahtunud enam minu ettekujutusse positiivsest kangelasest. Pigem kutsus see esile iiveldustunde.
Ei, ärge muiake. Mina – kirjanik – olen kangelane romaanis, mis on minu elu.
Tookord ma hellitasin lootust, et Rolf ei tule, aga ta tuli ikkagi. Arvan, et teda peibutas teadmine, et elasin prestiižses linnaosas ja kindlasti oli see talle huvipakkuv. Ta võttis kaasa kaks oma tuttavat, keda ma isegi nägupidi ei tundnud. Mulle meenus, kuidas ma õhtu jooksul teda vargsi jälgisin. Panin tähele just tema liigutusi. Söömist ja joomist. Ning siirast kadedust tundes seda, kuidas ta muutus kiiresti tähelepanu keskpunktiks. Rolf oli tõeline „õhtu nael”. Ma ei tea, miks, aga torti süües tundsin ma äkki vastupandamatut soovi kirjutada romaan kirjanikest. Eesti kirjanikest 21. sajandi alguses. Portreteerida neid ja intriigitseda. Karikeerida ja parodeerida. Ja mõtiskleda… Olin üsna sageli vaadanud noorkirjanike poolt internetti üles riputatud videoid. Püüdnud alateadlikult ennast nende seltskonnas näha. Küllap esialgselt oligi mu kirjutamissoov pealetükkiv iha ise nende ettevõtmistes osaleda.
Mul oli parajasti novellikogu pooleli – see tähendab, et mul oli valmis kirjutatud kümmekond novelli, aga kindlasti tuli neid veel juurde kirjutada. Uued lood pidid looma raamatu struktuuri, et üksteist vastastikku mõjutades ning omavahelisi kontekste luues sünniks raamatuks juba tähenduslik tervik. Ent romaanimõte tuiskas mulle peale võimsa tormihoona. Täpselt nagu tuiskliiv mattis see muud kavatsused enda alla, ja tüütu kärbsena tiirutas mu peas romaani veidravõitu algusstseen, kuidas Rolf istub, turban peas, ristijalu nagu mingi paša, ülekoormatud hõbeliudade keskel ja ta ümber keerlevad kõhutantsijatest kaunitarid.
Mul on meeles, et tookord käis peast läbi isegi pealkirjavariant – „Üüriline”, mis oleks päris täpne metafoor, väljendamaks oma alale pühendunud kirjaniku seisundit meie riigis. Üürilisest ei sõltu midagi. Teda talutakse, aga temaga ei pea arvestama. Vastupidi – üürilisel tuleb alatasa pererahvaga arvestada. Ta peab endale pähe raiuma, et teda võib parajal hetkel kellegi teise, vähem tülika vastu välja vahetada. Ja nii edasi.
Tookord ma ei osanud aimata, et õige pea saab metafoor tegelikkuseks, et ma muutun ootamatult ja üleöö kodusoojust nautivast ASist vähenõudlikuks üüriliseks.
„Vaata,” ütles mu äi klaasi täites ja nähtavalt uusi, mind salvavaid sõnu otsides. Ma teadsin, et oleksin pidanud juba püsti tõusma ja vingus ninaga taganema, aga istusin nagu tukunui korvtoolis ja lasin oma sisemusel keeda.
„Vaata…” venitas äi. „Siret tahab sinust lahutada ja me saame temast aru – meie ainus tütar väärib midagi paremat, kui sinul temale pakkuda on,” teatas äi ühe hingetõmbega ja kallas klaasitäie.
Ta
