Ma ei suutnud hulk aega midagi muud mõelda, aga siis tulid ühtäkki silmade ette kaadrid filmist „The Shining”, kus Jack Nicholson tipib kirjutusmasinal päevade viisi üht ja sama lauset. Muigasin mõrult – vahetevahel olen minagi klõbistanud mõttetuid lauseid, et jätta Siretile töötegemise muljet või sagedamini just selleks, et ta ei hakkaks minuga mingit tähtsusetut lugu heietama. Kui liigutad sõrme, siis arvatakse, et teed midagi. Kõige hullem, kui sa ei liigutanud sõrmeotsagi…
„Ats võtab su enda juurde, ta poisil olevat plaan naist võtta ja küllap seetõttu ostiski Ken hiljaaegu omaette korteri. See tähendab, et neil on nüüd vaba pinda ja nad lubasid su üüriliseks võtta. Ütlesin, et oled selline rahulik, pidu ei pane ja erilist tüli ei tee. Nad leidsid, et sobib. Ega nad mingit hingehinda ei taha. Küllap saate omavahel kokkuleppele… Niipalju sa võiksid ikka teenida, et oma elamise kinni maksta,” lisas ta varjamatu, õela irooniaga.
Nad on mu eest ikkagi hoolitsenud. Kujutasin hetkeks, kuidas peaksin nüüd äia ette põlvili laskuma ja hardas tänutundes ta käsi ja jalgu suudlema.
„Vaata, kui Siret tagasi tuleb, siis hakkate kohe lahutamise asja ajama, ja ma arvan, et sul pole erilist põhjust mingeid varanduslikke pretensioone esitama hakata. Neid lihtsalt ei saa olla. Sireti auto pole mingi teie ühisvara. Aga lahutama peab, et asjad oleksid ühel pool. Praegu sa võid mõelda küll ühtmoodi, aga äkki homme hakkad teistmoodi mõtlema. Sa saad aru, mida ma sellega öelda tahan…”
Ma sain aru, et aeg rikub kõik.
Väga ootamatult kangastus mu silmade ees Gaspar Noé filmi lõpetav paariminutiline võimas panoraam, kus lummavas pargiroheluses pikutab noor ja kaunis, hullavaid lapsi jälgiv naine, kes ei oska veel teada, isegi mitte aimata seda, mis halba võib temaga juba mõne tunni pärast juhtuda. Sel hetkel on ta veel väga õnnelik.
TEINE PEATÜKK
Igal hommikul tungivad pähe ühed ja samad mõtted, minu jaoks oleks aeg nagu pool aastat tagasi peatunud ning kõik see rämps, mis võis sinna kuhjuda tol päeval, kui äi mind tänavale viskas, on mu pähe kinni jäänud.
Ma ei saa lahti kujutluspiltidest. Aiman, et igaüks, keda on maha jäetud, näeb samu või veidi teistsuguseid nägemusi oma naisest ja mingist mehest, keda hellitatakse, kellega õrnutsetakse… Kelle nimi on küll teine ja keha on teine ja käitumine ja tunded ja kõik on teine, aga samal ajal on kõik kuratlikult samamoodi.
Kõige näotum on asja juures see, et samal ajal, kui ma sellistest asjadest mõtlen, toimuvadki need päriselt ja võib-olla just samal hetkel.
Mul on mõnikord tunne, et mult on midagi ära varastatud. Midagi? Ei, mind on lausa paljaks varastatud – meie kehad, sõnad, ühised hetked, tunnid, päevad, ja kui nii võtta, siis isegi vanadus. Võetud ära võimalus koos vananeda. Ühel päeval kuulus see kõik mulle ja teisel päeval ei ole mul enam midagi. Valetan – mälestused, just need on ju mulle jäänud, Sireti puudutus, ta häälekõla, ihu vastu ihu… Ning ma arvan, et see ihutunne on minu külge nagu kleepunud.
„Kas siis armastus on kiivas omamistunne?” küsin ma mõnikord naiivsust teeseldes.
Kas armastus pole hoopis midagi muud… Ehk on armastus teisest hoolimine, tema hüvanguks kõigest loobumine? Vahest on tõeline armastus siiras soov, et armastatul läheks alati hästi või veel paremini… Ootus, et tema uus kaaslane on igas suhtes ja igat moodi parem kui mina?
Ma hülgan oma teeseldud naiivsuse ja tahan uskuda, et armastus on eelkõige vastastikune hoolimine… Aga kui su kodumaa sind ikka ei armasta – ühel hetkel leiab, et sinusugust polegi talle üleüldse vaja –, siis pole sul endal samuti mingit põhjust teda armastada, mõtlen ma närviliselt hoopis teistlaadset mõtet.
Esimesed nädalad olid kõige hullemad. Ma keeldusin põikpäiselt uskumast, et see, mis äi mulle teatas, oli tõsi. Lootsin ja ootasin, et Siret viimaks helistaks – minu kõnesid ta vastu ei võtnud – ja pärast seda jätkuks meie elu just sellest kohast, kus katkestus sisse tuli. Ma arvestasin isegi sellega, et piinlik või ebamugav vahejuhtum – millises abielus säherdusi ette ei tule? – ei muudaks järgnevate aastate kestel midagi eriti halvemaks.
„Kas ei muudaks?” küsisin endalt ikka ja jälle, ning mida aeg edasi, seda kõhklevamalt ma vastata püüdsin.
Ma olin ühe kirjaniku – Unt? Vint? – intervjuust kunagi lugenud, et kui korduv unenägu hakkab teda painama, muutub piinavaks, siis tuleb see mõnda romaani või juttu sisse kirjutada. Ja unenägu saab seeläbi justkui kellegi teise omaks.
Algul ma tahtsingi kummituslikust ihast Sireti järele vabaks saada. Kui alustasin temast kirjutamist, tärkas minus isevärki mulje, et meie kooselu oligi ainult tardunud erootiline unenägu, kuid siis saabus aeg, mil iga uus lause oli nagu värske tundeliigutus, mis küttis mind tahtmatult üles ja nii muutus kirjutamine lõputuks armuühteks.
Ma kirjutasin ja kirjutasin ning kui üks lugu lõpuks valmis sai, siis ma kartsin või õigemini hoopis lootsin, et hakkan seda kirjutama üha uuesti ja uuesti – teistsugusena, aga ometi samasugusena. Mulle sai tähtsaks just naudingut pakkuv kirjutamisprotsess, kusjuures tekst ise ei osanud kirjeldada pooltki sellest, mida ma kirjutajana läbi elasin. Paljude sõnade võlu ja erootilisus peitus ainult meie kahe kontekstis. Selleks et midagi tõeliselt edasi anda, oleksin pidanud pea igale sõnale ohtralt lauseid ette ja taha kirjutama.
Mulle meenus, et too unenägusid ära kirjutav kirjanik oli rõhutanud, et ta vabanes unenäopainest alles siis, kui lugu oli kuskil ilmunud. Mitte enne. Mõtlesin heitunult, et seda lugu, mida nii visalt ja salajase naudinguga kirjutasin, pole mul võimalik avaldada. Mina kirjutan siivsalt. Roppused ja lugejat erutav erootika ei sobi mulle. Ma pean jääma oma liistude juurde, arutasin ma.
Ma olin avaldanud kolm raamatut ja mul on oma liistud! Võisin olla kindel, et päris paljud on juba minust joonistanud kirjanikupildi, mille sisse tahetakse ära mahutada kõike, mida ma tegin, teen või kavatsen kunagi tulevikus teha. Selline mõte hirmutas mind. Ma ei tahtnud olla valmis kirjanik. Ma arvasin – lootsin –, et minu õige kirjanikumina on alles küpsemas, kuid retsensioone lugedes varitses mind kogu aeg sünge teadmine, et nad otsivad teises raamatus esimest ja nii edasi, ja tänu kriitikutele sünnivadki sedaviisi kirjanikud, kes kogu elu kirjutavad ühte raamatut.
Ja nii kasvavad üles lugejad, kes ei vaevu kirjaniku uut teost sirvimagi, arvates, et nad on üht tema ühesugustest raamatutest juba lugenud.
Siretist kirjutades ei hoidnud ma end ega oma keelepruuki vaos. Mulle oli oluline ehe erootiline tunne ja siirus ning mõnikord ma ei valinud vahendeid, et seda saavutada. Ühe minu kirjutatud loo peategelane otsis pidevalt võimalusi, et endist naist näha, jälitas teda, turnis isegi oma elu ohtu seades mööda remonditava maja tellinguid, et heita vaid korraks pilk nende magamistuppa. Kui ma kirjeldasin seda, siis ma ihkasin, et kõik toimukski minuga ja päriselt, aga samal ajal tegi mulle meeletult tuska, et selline olukord oli praktiliselt võimatu.
Päris võimatu see muidugi ei olnud, küllap ma oleksin saanud mõnelt Sireti sõbratarilt välja kavaldada sobiva vihje või lausa aadressi, kust naist otsida, kuid ma ei kujutanud ennast ette võõral maal, võõras linnas ja veel majade vahel luuramas. Oma kangelast küll, aga mitte ennast. Ma ei ole mingi seikleja ega ettevõtlik inimene. Ei ole seda kunagi olnud. Uued või tundmatud olukorrad kohutavad mind, muudavad mu kentsakalt abituks. Ma tean, et ma ei suuda ennast mitte kuidagi ette kujutada Nobelit vastu võtmas. Ma oleksin seal frakkide ja õhtukleitide seltskonnas lihtsalt naeruväärne ja seetõttu ma ei igatsegi seda glamuurset auhinda saada.
Praegu ma võin küll niiviisi
