pruut» (The Lost Xuyan Bride). See maailm algab alternatiivajaloost, milles suure osa Põhja-Ameerikat on möödunud sajanditel koloniseerinud hoopis Hiina ning Mehhikos on alles asteekide tsivilisatsioon. Suur osa selle sarja teostest kasutab mainitud alternatiivi aga vaid kauge taustana ja liigitub pigem kaugtuleviku kosmoseooperiteks, kus galaktiline tsivilisatsioon on hiina-vietnami kultuuritaustaga. Sellest sarjast on pärit ka enamik de Bodard’i auhindu võitnud teoseid. Lisaks siinilmuvale teosele on selle maailma olulisemad tekstid ehk lühiromaanid «Punases jaamas, triivides» (On a Red Station, Drifting; 2012) ja «Teemeister ja detektiiv» (The Tea Master And the Detective; 2018)
Romaaniga «Allmaailma teener» (Servant of the Underworld; 2010) alguse saanud «Obsidiaani ja vere» (Obsidian & Blood) triloogia on alternatiivajalooline fantaasia, mis kujutab 15. sajandi maailma, kus asteekide impeerium ei hävinud, vaid on hoopis üks domineerivaid jõude. Tegelikult on see triloogia aga krimilood, kus üks asteekide ülempreester täidab detektiivirolli. Sari kasutab põhjalikult asteekide religiooni ning nende jumalad eksisteerivad seal maailmas päriselt.
Fantaasiaromaaniga «Purunenud tiibade maja» (The House of Shattered Wings; 2015) alguse saanud sari «Langenute valdus» (The Dominion of the Fallen) kujutab varemetes Pariisi, mida valitsevad langenud inglid. Ka see romaan kasutab palju Vietnami tausta. Sarja teise osa tegevus toimub aga suuresti juba allmaailmas.
De Bodard’i lühiproosa paremik on ilmunud mahukas kogumikus «Sõjast, mälestustest ja tähevalgusest» (Of Wars, and Memories, and Starlight; 2019).
Siinilmuv lühiromaan «Pisarais Pärlite tsitadell» (The Citadel of Weeping Pearls; 2015) tutvustab eesti lugejatele kirjaniku Xuya tulevikumaailma, Aasia-taustaga kosmosetsivilisatsiooni. Esmakordselt ilmus see pala ajakirjas Asimov’s Science Fiction oktoobri-novembrinumbris 2015, edasi Gardner Dozois aasta parimate ulmelugude kogumikus «The Year’s Best Science Fiction: Thirty-Third Annual Collection (2016), Paula Gurani aasta parimate lühiromaanide antoloogias «The Year’s Best Science Fiction & Fantasy Novellas: 2016 Edition» (2016) ja Allan Kasteri kogumikus «The Year’s Top Short SF Novels 6» (2016). 2017. aastal ilmus lühiromaan ka omaette pehmekaanelise köitena.
OHVITSER
Läbi une kostis mingi heli: Suu Nuoc polnud kindel, kas kutsuti kella ja trummiga palvusele või andis häiret sõjaülem; see oli hoomamatu hetk, mis rippus nagu verepiisk mõõgateral ja märgistas piiri hillitsetud õukonnaelu ja lahinguvälja seadusetu raevu vahel.
«Taevane Raamat, Taevane Raamat.»
Peenike, õrn hääl kajas tagasi laekuplilt, kuid ruum ise oli muutunud, avardunud ning võtnud tajulaeva kuju: kaarduvad metallkoridorid, mille seintel kerisid memokatkete tulbad, teadvuse õline kiht laotatud üle tähise akvarellmaastiku ja voodipäitsisse graveeritud pikaealisuse sümboli. Ühe kohutava, segase ärkamishetke vältel polnud Suu Nuoc kindel, kas ta oli ikka veel oma magamistoas Purpurses Keelatud linnas, Esimesel planeedil, või rippus kaalutuna avakosmose tühjuses.
See polnud uni. See oli tajulaev: Kilpkonna Kuldne Küünis, ainus, kes pöördus Suu Nuoc’i poole selle veidra tiitliga, mille keisrinna oli talle omistanud pooleldi austuse märgina, pooleldi pilkeks.
Kilpkonna Kuldne Küünis kahtlemata ei asunud tema magamistoas: ta oli teadvus, tehisintellekt, mis oli suletud kosmoselaeva südamesse, ning liiga raske, et võinuks lahkuda orbiidilt. Kuid ta oli osav paljudes asjades ja üks neist oli Suu Nuoci sidesüsteemidesse häkkimine ja tema kohtvõrgu kasutamine, et magamistoale uus ilme anda.
«Laev,» sosistas mees, sõnad keelel liivateradena karedad. Ta silmad olid kinni kleepunud, aju ikka veel unehägus. «Praegu on tiigri valvekord1.» Sel kellajal inimesed kas haudusid salaplaane, jagasid armastust või magasid õiglase und, nad ei ärganud, et leida end kistuna võimatusse jutuajamisse.
Kuid Kilpkonna Kuldne Küünis oli tehniliselt võttes muidugi keiserliku perekonna liige: enne, kui ta siirdati kosmoselaeva, millest pidi saama tema keha, oli ta sündinud keisrinna noorima tütre, Tuhandesüdamelise Ngoc Ha tütrena. Tavaliselt oli Kilpkonna Kuldne Küünis meeldiv, kuid aeg-ajalt võis ta käituda samasuguse hooletu kõrkusega nagu keisrinna.
«Mis seekord lahti on?» küsis Suu Nuoc.
Kilpkonna Kuldne Küünis rääkis peenikesel, väriseval häälel, mis ei sarnanenud sugugi tema tavalisele pingevabale, sundimatult üleolevale toonile: «Ta ei vasta. Ma kutsusin teda ikka ja jälle, aga ta ei vasta.»
Kümme tuhat sõna puhkesid Suu Nuoc’i mõtteis ja praagiti välja sama armutult, nagu ta oli kunagi välja praakinud väeüksusi. «Kes?» küsis ta.
«Vanaema.»
Inimesi, keda tajulaev vanaemaks nimetas, oli kaks; kuid kui keisrinna Rahuhoidja olnuks surnud, sagiks Suu Nuoc’i eluruumides ööteenijad, kes vaid vaevu suudaksid alla suruda ärevust isanda teadmatuses viibimise pärast. «Disaini ja harmoonia suurmeister?»
Tuled vilkusid ümberringi, kirjamärgid nõrgusid nagu haavad, mida kokku surutakse.
«Ta ei vasta,» ütles laev uuesti; kõlades iga mööduva viivuga järjest enam lapsena, kes ta tegelikult oli. «Ta oli siin; ja siis … kadus võrgust.»
Suu Nuoc saatis süsteemile korralduse luua kontakt disaini ja harmoonia suurmeistri Bach Cuc’iga, mõistatades, kas see toimib, kui tajulaev on häkkinud ta portidesse. Siiski, tema nägemisvälja alumises osas võis nagu tavaliselt näha ühenduse edenemisjoont, välja arvatud muidugi asjaolu, et keegi ei võtnud vastu. Kohtvõrgu andmeil oli Bach Cuc’i viimane teadaolev asukoht tema labor Kirjandusliku Väljapaistvuse torni lähedal, kus raadioside Kilpkonna Kuldse Küünisega oli kõige parem ja ökonoomsem.
«Kas sa häkkisid kõigisse mu portidesse?» küsis mees tõustes. Ta tõmbas sügise kirstust välja rõivaesemeid, voltis need lahti ja jättis kõrvale liialt ametlikuna tunduvad vormirõivad, kuni leidis oma püütonimustrilise tuunika.
«Sa tead, et ma ei teinud seda,» Kilpkonna Kuldse Küünise toon oli jäik.
«Pidin küsima,» ütles Suu Nuoc. Ta sikutas tuunika üle pea ja põrnitses end nelja aastaaja kirstu kõrval asuvast peeglist: kahvatu ja sakris, juuksed kiiruga taha sõlmeks kokku sikutatud, kuid tuunikale tikitud püütonid andsid märku keisrinna erilisest soosingust, mis omistati talle pärast Nelja Jaama lahingut. See oli selge sõnum – neile, kes teesklesid mitte teadvat, kes ta on –, et see tõusikust rohmakas sõdur omab võimu, mis on talle omistatud kõrgemalt poolt.
Kutsung kajas endiselt tühjuses, ta katkestas selle käeviipega. Lahendamist vajas selge ja konkreetne probleem ning sellises olukorras teadis ta alati täpselt, mida teha.
«Lähme,» ütles ta.
Suurmeister Bach Cuc’i laboratoorium ümbritses siseõue. Sel hilisel tunnil oli sisse lülitatud vaid välisvalgustus, mis heitis sillutisele varje ja tõi meelde vana kolonistide ebausu libarebastest ja verdimevatest deemonitest.
Purpurses Keelatud linnas oli kuivaperiood ja Bach Cuc oli seadnud installatsioonid sisehoovi pukklaudadele – Suu Nuoc ei mäletanud poolte metallist ja traadist väljapanekute tähendust ega hoolinudki sellest eriti.
«Kus ta oli, kui teda viimati nägid?» küsis Suu Nuoc Kilpkonna Kuldselt Küüniselt.
Muidugi ei saanud laev
