silmi kissitama, näeks ta kindlasti ka vöörile maalitud orhideesid.
«Sees,» ütles Kilpkonna Kuldne Küünis. «Nokitses asjade kallal.» Ta kõlas, nagu oleks toibunud, tema hääl oli jälle rahulik, ning ta kasutas taas pingutuseta õukonna kõneviisi ja sõnavalikut. See pani Suu Nuoc’i tundma end kalana kuival, kuid vähemalt ei pidanud ta kantseldama paanikas ja segaduses tajulaeva – ta polnud ei tema ema ega tuule ja vihma valitseja ning tal polnud aimugi, mida tulnuks sellises olukorras ette võtta.
Ta järgnes laevale ühte suurematest paviljonidest, mille lakitud puidust väliskülg koos õhukestele metallplaatidele graveeritud pikaealisuse sümbolitega jäljendas püüdlikult Vana-Maa ehituskunsti. Sisemus oli siiski tänapäevasem: tööriistu täis laudade segadik; kohtvõrk pungil virtuaalseid ülestähendusi, krüptiliste märkustega nagu «lisa rohkem khi’d G4-le» ja «palun tee ühendused uuesti» – sõnumid, mida teadlased olid jätnud endile ja üksteisele.
Ta lasi silmadel ruumis pingsalt ringi käia: kaks tööriistu täis lauda, nurgas mahajäetult vilkuv terminal, õhus nõrk lõhn, mida ta ei osanud täpselt määratleda – justkui põlenud puidu hõng, kuid veidi teravama, magusama varjundiga, nagu oleks põletatud laimi- või longanipuud. Talle ei hakanud silma midagi ähvardavat, kui samas oli tajutav aegamisi leviv, rutuga tühjaks tehtud ruumi iseloomustav vaikus.
«On siin keegi?» küsis Suu Nuoc, põhjusetult tegelikult. Võrk oleks talle teada andnud, kui seal oleks keegi olnud, kuid ta oli harjunud lahinguväljadega, kus ei saanud jääda lootma võrgu olemasolule või usutavusele.
«Teda pole siin,» ütles Kilpkonna Kuldne Küünis aeglaselt ja rahulikult, nagu täiskasvanu, kes räägib lapsega. Justkui tal oleks vaja veel ühte patroniseerivat kõrgestisündinud õukondlast … Kuid laev oli tema vastutusel, nagu ka tegelikult suurmeister Bach Cuc, sest tsitadelli projekt oli sõjaväe valvsa pilgu all. Olgugi, et ta ise ei taibanud teadusest peaaegu midagi.
«Jah, ma näen,» ütles Suu Nuoc. Tema pilk jäi pidama uksel toa kaugeimas nurgas: pärani avatud ligipääs varjestatud kambrisse. Võrk näitas, et harmooniakaar oli deaktiveeritud. Seega polnud kambris kedagi.
Välja arvatud … ta kõndis lähemale ja piilus kambrisse, olles hoolikas, et mitte läve ületada. Harmooniakaared kõrvaldasid saaste, hoolitsedes selle eest, et teisele poole jääv keskkond oleks steriilne; ning kui vähegi võimalik, vältis mees ebameeldivat protsessi, mis eemaldas iga kõrvalise osakese tema pooridest. Kambris polnud midagi, ega kedagi; ka mitte virtuaalseid märkmeid ega sõnumeid, ainult kohtvõrgu viidad, mis pakkusid talle abistavat infot selle kohta, mida kambri erinevad seadmed teevad, suunates teda suurmeister Bach Cuc’i tegevusaruannete juurde.
Millest ta hetkel ei huvitunud.
Ta vaatas töötoa veel kord üle. Kilpkonna Kuldne Küünis oli öelnud, et suurmeister Bach Cuc kadus keset ühendust. Kuid miski siin ei viidanud muule, kui tavalisele õhtule, labor oli tühi, sest teadlased olid magama läinud.
Välja arvatud …
Ta pilk jäi pidama harmooniakaare kõrval asuval laual. Seal oli mingi ese, kuid ta ei näinud täpsemalt, sest suurmeister Bach Cuc oli sellele pannud oma pitseri, varjates objekti sel moel kõigi eest, kellel polnud vastavaid ligipääsuõigusi – isiklik pitser, mis jäi püsima ka siis, kui kohtvõrk oli väljas. Suu Nuoc astus kõheldes lähemale. Senini polnud ta lugupidamisest Bach Cuc’i vastu kasutanud oma kõrgema järgu ohvitseri ligipääsu ega avanud suurmeistri isiklikke märkmeid ja kirjavahetust, milleks tal oli muidu õigus. Long Quan oleks teda nõrgaks nimetanud – muidugi tema selja taga, ta abi polnud sugugi rumal –, kuid Suu Nuoc pidas targemaks mitte kasutada oma õigusi kergekäeliselt. Õukonnas oli neid, kes polnud talle andestanud nii kiiret ja kõrget tõusu ametiredelil; ilma aastaid klassikuid tuupimata, et sooritada eksameid; veetmata pikka aega mõnel vähemprestiižsel ametikohal Kunstide Akadeemias, kuni õukond tunnustanuks tema väärtust. Nad nimetasid teda keisrinna narruseks – hoolimata tema edukusest kindralina Nelja Jaama lahingus, mässulise armee mahasurumisel He Huongis ja õnnestunud vallutusretkel Suitsu rahva aladele – kõik, mida nad mäletasid, oli see, et ta oli korra maganud keisrinnaga, ning ülendatud positsioonile, mis oli tunduvalt kõrgem, kui seda lubanuks kunagise (või praeguse) lemmiku staatus.
Kuid Kilpkonna Kuldne Küünis ei olnud eblakas ega läinud kergesti paanikasse. Suu Nuoc sirutas käe välja ja kasutas oma privilegeeritud ligipääsuõigust – pitser väreles ja kadus. Selle all oli …
Ta hingas sügavalt sisse – tema teadvus muutus selgeks nagu jääklaas, kõik ruumis olev teravnes talumatuse piirini; harmooniakaar joonistus välja külmas kristalses valguses nagu skalpelliga lõigatult.
Pitser oli varjanud viit metallkuuli, mis olid poetatud portselankaussi nagu toidujäätmed ning mis lõhnasid ikka veel nõrgalt anesteetikumi ja desinfitseerimisvahendi järele.
Mäluimplandid. Esivanemate implandid. Elavate ja esivanemate mälestuste vaheline ühenduslüli: hoidla vaimisikutele, kes jagasid teadmisi kõige kohta, alustades õukonnaintriigides orienteerumisest kuni sobilike vastuste andmiseni vestlustes, mis kubisesid kirjanduslikest vihjetest. Viis tükki – pole ime, et suurmeister Bach Cuc oli vestluskunstis alati sedavõrd elegantne ning kasutas mis tahes olukorras pingutuseta täpselt õigeid pöördumisi ja keelepruuki.
Heita nii möödaminnes kõrvale sellised hindamatud liitlased – ei, sa ei teinud seda mingi hinna eest. Kuid miks jättis röövija need maha?
«Ta poleks eemaldanud…» ütles Kilpkonna Kuldne Küünis. Suu Nuoc katkestas käetõstega endastmõistetava.
«Ma pean teadma, kuhu suurmeister oma uurimistööga välja jõudis. Kokkuvõtlikult.» Aega oli vähe, tõendid kadusid samal ajal, kui nad rääkisid. Laev teadis seda samuti.
Kilpkonna Kuldne Küünis ei teinud pilkavat märkust, mida mees ootas – selle kohta, et Suu Nuoc, olles sõjalise uurimistöö ülevaataja, teadis matemaatikast vaevalt niipalju, et abakust käsitseda. «Sa võid vaadata minu logisid viimaste süvakosmoses käimiste kohta,» ütles laev aeglaselt. «Ma tõin sealt tema jaoks näidiseid.»
Sõidulogid. Suu Nuoc käskis oma tavapärastel implantidel sorteerida kõik ruumis leiduvad märkmed omaniku järgi kronoloogiliselt.
«Kas suurmeister Bach Cuc teadis, kus tsitadell asub?» küsis ta. See oli ometigi eesmärk, milleni kõik need uurimisretked pidid välja viima: Kilpkonna Kuldne Küünis, suurmeister Bach Cuc’i meistriteos, tungimas süvakosmosesse, otsides jälgi millestki, mis oli haihtunud palju aastaid tagasi, ajal, kui Suu Nuoc oli veel vaid unistus oma vanemate mõtetes.
Pisarais Pärlite tsitadell – ja sellega koos selle looja ja valitseja, keisrinna vanim ja soosituim tütar, Ereprintsess Ngoc Minh.
Pärast viimast kohutavat tüli oma emaga ja põgenemist Esimeselt planeedilt oli tsitadellist saanud Ngoc Minhi pelgupaik, tema valdus õukonnast eemal. Kuni keisrinna, tüdinud tütre trotsist, oli saatnud keiserliku armee seda hävitama ja tsitadell oli haihtunud üheainsa ööga koos kõigiga, kes seal sees, et mitte kunagi enam välja ilmuda.
«Seal oli … jälgelemente orbitaaljaamadest ja laevadest,» ütles Kilpkonna Kuldne Küünis aeglaselt; mehel oli tunne nagu tõlgiks laev öeldut talle arusaadavasse keelde – oli see siis tajulaevale omasest või teaduslikust keelest?
«Kujutised ja mälestused riietusesemetest ja portselannõudest …» Laev tegi pausi, hõljudes harmooniakaare ees. «Kõik oli sama uus, nagu olnuks need
