n>
Alberto Mussa
Qafi mõistatus
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Tõlgitud väljaandest:
Alberto Mussa
O enigma de Qaf
Editora Record
2013
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Riina Roasto
Konsulteerinud Helen Geršman
Kujundanud Maris Kaskmann
© 2004 by Alberto Mussa
Published by special arrangement with Vilas-Boas & Moss Literary
Agency & Consultancy
© Tõlge eesti keelde. Leenu Nigu, 2019
ISBN 978-9985-3-4773-7
e-ISBN 9789985348499
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2019
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Eelhoiatus
Selle raamatu põhilugu on jaotatud kahekümne kaheksaks peatükiks, mille pealkirjadeks on vastavalt kakskümmend kaheksa araabia tähestiku tähte.
Nende vahel on nummerdamata vahepeatükid, mille olen nimetanud vaheldumisi parameetriteks ja ekskurssideks.
Ekskursid on lood, mis on enamal või vähemal määral seotud jutustuse põhiliiniga, algselt olid need sellesse põimitud, kuid lugeja huvides pidasin paremaks need ära võtta.
Parameetrid on legendid araabia kangelastest, kes on kõrvutatavad peategelase või temataoliste poeetidega ja kelle andeid on võimalik omavahel võrrelda.
Neil, kes kavatsevad vaid põgusa seiklusjutuga meelt lahutada (ja see olekski minu soovitus), tasub lihtsalt ja sirgjooneliselt piirduda põhilooga, kulutamata aega vahepeatükkide peale, mida võib, üheainsa erandiga, lugeda ka iseseisvalt ükskõik millal ja ükskõik millises järjekorras.
Selleks et mõista paremini nii islamieelset kultuuri kui ka jutustust hõlmavat müütilist universumit, on soovitav lugeda parameetreid.
Ja lõpuks, vaid need, kes on nii jultunud, et püüavad enne loo lõppu Qāfi mõistatuse ära lahendada, peavad ette võtma ekskursside lugemise, lisaks tuleb neil pöörata tähelepanu epigraafidele ja sellele napile infole, mis on kirjutatud kõigi kahekümne kaheksa araabia tähe alla.
ا
alif
1. täht
numbrina 1
järgnevuses esimene
Kui ma valetan, kas ei sea ma siis jalule üht veelgi iidsemat tõde?
(Šahrazad, see tõeline)
Teadmatuse ajastu – nõnda on hakatud araablaste ajaloos nimetama perioodi, mis jõudis lõpule islami sünniga – oli aeg, mil meeste õilsus ületas hobuste oma ja naiste ilu kadestasid märad. See oli ka kõrbepoeetide kuldaeg, mil luulekunst tõusis tasemele, mida pole hiljem saavutatud mitte üheski keeles, mitte ühelgi sajandil.
Ometi, otsekui toonase ajastu rafineeritud maitse tõestuseks, kriibiti kaamelinahkadele vaid seitse sel ajal loodud luuleteost ja neid hinnati nii kõrgelt, et need kinnitati praegugi veel Mekas asuva suure Musta Kivi külge, et need seal ripuks, kuni on sööbinud beduiinide mällu igaveseks.
Kui ma mõned aastad tagasi Beirutis käisin, võtsin enesega kaasa kaheksanda luuleteose, mis – ma kinnitan – kuulus tingimata nende sekka, mis rippusid kunagi suure Musta Kivi küljes. Mittekanoonilises traditsioonis oli selle pealkiri „Qāfiya al-Qāf”, mida võib tõlkida kui „luuletus, mille riimiks on qāf-täht ja mis räägib mäest nimega Qāf”. Sõnamäng, nagu näha.
Professorid, erudiidid, intellektuaalid, kel avanes võimalus teost lugeda, kinnitasid, et nad ei ole kunagi varem sellest kuulnud ja et nii poeemi sündmustik kui ka tegelased on nende jaoks täiesti tundmatud. Seletasin, et tekst on originaali ennistatud versioon, sama ebaehtne kui maal, skulptuur või monument, mille on taastanud restauraatori käed.
Nende õpetlaste, Kairo ja Beiruti mainekate ülikoolide ekspertide peamine vastuväide oli, et ei ole teada ainsatki käsikirja, mis võiks minu tööd tõendada, ka mina ei olnud suuteline oma allikaid avaldama.
Mul tuli seega tunnistada, et allikaid ei olegi, kui mõista nende all vaid kirjalikku materjali. Kui minu vanaisa Nadžīb mu vanaema Marisse armus, lasi ta kodunt jalga ja asus teele aurulaeval, mis viis Mari perekonna Brasiiliasse, pelgalt raamatutest koosnenud pagasi kõrval tõi ta endaga kaasa mõned „Qāfiya al-Qāfi” värsid, mida ta teadis peast.
Poeemi põhiosa õpetas mulle selgeks vanaisa. Ülejäänud valged laigud, mida vanake Nadžīb ei suutnud meenutada, taastasin Lähis-Ida palverändudel kogutud legendide ja erinevate ajalookildude põhjal, mille olin suutnud kokku korjata.
Sellegipoolest peeti teksti võltsinguks. Tõsi, struktuuri ja stiili poolest erines see märgatavalt teistest Musta Kivi külge riputatud poeemidest ning araabia keelt ja poeete ülistava kompositsioonitehnika poolest oli see oma ajast ees. Küllap just seda voorust peeti liiaseks.
Ja nii ei õnnestunudki mul poeemi kunagi avaldada. Mitte keegi ei soovinud minu poolt taastatut õigeks tunnistada. Versioonid, mis ringlesid (kui ringlesid, sest selles osas on kahtlusi), olid tindiga odavale paberile kirjutatud kahtlased koopiad.
Nagu sellest oleks veel vähe, nimetas üks kuulus araabia kirjandusloolane „Qāfiya” juhtumit üheks kõige räigemaks akadeemiliseks võltsinguks, mis on semitistikas ette tulnud.
Ma solvusin, pöördusin meedia poole, et kirjutada vastulause, nimetasin neid doktoreid lollpeadeks, kutsusin mittekanoonilise traditsiooni õpetlasi üles poeemi kaitsma. Paraku aga tuli mul vähehaaval tunnistada, et kogu mittekanooniline traditsioon koosneb ainuüksi minu isikust.
Ekskurss
ESIMENE ARAABLANE
Esimene kord kui kirjutati – või õigemini raiuti kivisse – sõna „araablane” märkimaks kaameli seljas ratsutavat nomaadi, oli aastal 853 enne Kristust, mil Gindibu ja veel tuhat kaameliratsurit ühinesid Iisraeli ja Arameaga assüürlaste vägede vastu.
Ajaloolased
