Konstantinoopolis viibides armatses ta paleemüüride vahel otse valvurite silme all tseesari enese karske tütrega. Öösiti tungis ta laagritesse, et pruute röövida. Iseäranis meeldis talle üllatada alasti neidiseid, kui need end oaasis pesid. Al-Qays armastas kirglikult vormi.
Oma ülesriputatud poeemi alguses loetleb ta mahajäetud laagripaiku, kus ta peatus ning nuttis taga üht naisterahvast ja tema hõimu telke, otsides jalajälgi, mille kõrbetuuled olid minema pühkinud.
Vastavalt žanrireeglitele ta oma armastatu ja muusa nime ei nimeta. Kriitikud eeldavad, et tegemist on beduiinitariga, kes oli järgemööda mainitud paikades viibinud. Aga ei – igas kõrbe sopis leidus al-Qaysile ise armastatu.
Lihane isa ajas ta hõimust minema, kui sai teada, et poeg oli hüpanud kaameli selga, tunginud kandetoolile ning hellitanud seda, mis tuksles onutütre tuunika all.
Ja mina ütlesin: mine ees, lase ohjadest lahti, kuid ära võta mult vilja, mida nopitakse topelt …
See avantüür oli viimane piisk. Näib, et poeedi isale olid juba varem hakanud närvidele käima laialt levinud värsid, mis paljastasid al-Qaysi seksuaalseid vägitegusid. Read, kus ta magatab rasedat tütarlast, kes samal ajal annab lapsele rinda, evib mõnetist eemaletõukavat ilu.
Erootilises prelüüdis, mis on omane kõigile klassikalistele poeemidele, ei ületa luuletajad tavaliselt tosinkonda värssi. Al-Qays komponeeris neid üle neljakümne.
Kuid seksuaalsest hüpertroofiast hoolimata ei jätnud ta siiski unarusse teisi traditsioonilisi motiive: hobuse ülistamist, kaameli ohverdamist, jahistseene, kõrbekirjeldusi. Mõned kujundid avaldavad muljet, nagu öö saabumine, mida võrreldakse musta sõjaratsu rinnaga, mis magava ratsaniku kohal tõuseb ja langeb.
Eriliseks teeb Al-Qaysi luuletuse aga tormikirjeldus, mis hõlmab tervet teost ja mis mõnede arvates on nägemus Apokalüpsisest. Kesk loodusjõudude raevu, kus mäed on värtnapead, uppunud metselajad on sibulajuured, langenud puud on piprapulber, kaigub Imru’ al-Qaysi kõige kaunim värss:
Taymasse ei jäänud palmitüvegi, kiviehitiste vahel on vaid kaljurünkad
Nendest lõikudest on võimalik mõista, et al-Qays oli suur üksiklane. Asjata püüti mõistatada, kas ei leidu naist, ühtainukestki, keda ta oleks veidigi sügavamalt armastanud.
Sellestsamast ülesriputatud poeemist otsiti vihjeid, et panna kokku portreed beduiinitarist, kelle selga kaunistab must juuksepahmakas, mis on kui datlikobarad lookas palmipuul, kelle taljejoon on peenike köis, kelle sääred on üle mülka asetatud papüürusekepid, kelle sõrmed on liikudes valged ussid või peened oksaraod.
Aga mina küsin: millised veel siis on ilusad naised kõrbes kui mitte sellised?
Usun, et maailma kauneimad luuleread on need, mida omistatakse al-Qaysile:
Kui Plejaadide tähtkuju ilmus taevasse nagu sätendav pärlikee, astusin ootamatult telki ja tema võttis kardina ees riided seljast, kõik peale kõige salajasema ihukatte …
Ja ma tõmbasin ta enda vastu – ja seelikusaba langes maha, et pühkida meie järelt jäljed
Olen ikka veel ainus inimene maamunal, kes kahtleb nende värsside ehtsuses. Juba ongi väidetud, et see on minu vimm, et püüan al-Qaysiga teha sedasama, mida teised tegid al-Ġaṭašiga. See kõik on vale puha. Tunnen al-Qaysi iseloomu hästi. Ma ei usu, et ta oleks lasknud naisterahva jalajälgi ära pühkida, isegi kui tal oleks tulnud riskida sellega, et tütarlapse hõimlased saavad neile jälile. Ütlesin juba, et ta armastas kirglikult vormi. Ta armastas pigem liivale jäänud kehajälge kui naist, kes oli seal lamanud.
ج
džīm
5. täht
numbrina 3
järgnevuses kolmas
Armastan naisi, kes alasti ei ole kunagi täiesti paljad.
(Imru’ al-Qays)
Ġurābi poegade silmad ei vaadanud mind armulikult, kui hüppasin kaameli seljast maha, kloppisin oma valgelt tuunikalt tolmu ja nõudsin neilt kõrbe külalislahkust. Loore näo ette tõmmates kiirustasid naised nagu lõvide2 eest põgenevad gasellid haaremi punutud jõhvkardinate taha. Mehed ei liikunud oma mattidelt.
„Tõuske üles, araablased! Olen al-Ġaṭaš Lawba hõimust. Üksteist päeva olen ajanud üksinda taga selle looma jälgi.”
Kividki ei oleks nii tummad. Vaid tuul söandas tuunikaid lehvitada ja telkides sahistada. Ja mõned puhtaimast Araabia tõust märad, Ġurābi rikkuse allikad, hirnatasid minu suunas.
„Maksan ükskõik millist hinda mõne sellise looma eest!”
Ja ma suundusin laagri poole, otsekui oleksid mehed rohutuustid kuivanud jõe ääres. Kui esimesele loomale lähenesin, sööstis hõimu pealik al-Muṯannī mulle vastu, mõõk löögivalmis:
„Mitte ükski võõras ei rüveta Ġurābi tütarde au!”
Sest tallesid imetavate märade vahelt astus välja üks hõimu naistest. Ja pisut tugevam tuuleiil puhus loori ta näolt.
Olin Ġurābi märadest lummatud – mustad lakad, täidlased huuled, laiad puusad. Mitte ükski neist polnud võrreldav tütarlapsega, kellesse olin silmapilkselt armunud.
„Ġurābi pealik, ma võtan kõige kaunima mära, kes on sinu enese telgis kasvanud!”
Al-Muṯannī naeratas, sest ma olin taibanud ära tunda pealiku tütre. Kuid meie selja tagant, mõõk mõlemas käes, urahtas keegi:
„Mis hõimust see varas oligi, kes söandab tulla nõudma Ḏū Suyūfi tulevast?”
Pöördusin põlglikult ümber:
„Mina olen al-Ġaṭaš ja see on minu saabel. Need, kes on meie hõimu meelelaadi tunda saanud, mädanevad nüüd mulla all.”
Tema vastus läks kaduma, selle summutas märade hirnumine.
Ekskurss
MA’RIBI TAMM
Paljudes raamatutes väidetakse, et araablased on pärit kõrbest. See ei ole tõsi. Enne kui nad asusid elama põuastele liivadele, kus nii mõnigi kord tuli juua allikate sogast vett ja seedida vaid piima, et säästa vett kaamelite tarbeks, elasid araablased linnades. Nad eelistasid soodsamaid elupaiku ja piirdusid poolsaare lõunaosaga, kus nad õppisid jõgede voolu suunama ja tamme ehitama.
Kummalisel kombel hakkasid jõukatest linnakodanikest pärit hõimud ajaloolisel ajal nomaadideks ning läksid Süüria ja Iraagi aladele ekslema. Sellest rändest pajatab üks legend.
Конец ознакомительного фрагмента.
