olid nad Ahrimani väljaheited.
Araablaste jaoks on „araablased” kõik need inimesed, kelle emakeel on araabia keel. Selle kriteeriumi järgi on nad üks ja seesama rahvas, kuigi on jagunenud sadadeks hõimudeks ning puhaste ja mittepuhaste araablaste pärilusliinideks, mis ei vii tingimata üheainsa esivanemani välja.
Teadmatuse ajastu araablaste jaoks ei olnud Ismaeli kaheteistkümne poja rajatud hõimude liikmed sõna ranges mõttes araablased. Nad muutusid aaraablasteks tänu tõelistele araablastele, kes olid pärit Jeemenist ja kellelt Ismaeli järeltulijad õppisid ära keele ja võtsid üle kombed.
Legendid räägivad kellestki Ya’rubist, kes asus esimesena elama Araabia poolsaare lõunapoolsetesse mägedesse ja kes oli esimene, kes kasvatas kitsi, põletas viirukit ja valmistas leotist, mida meie nimetame kohviks.
Lisaks oli Ya’rub esimene inimene, kes rääkis araabia keelt. Ainult et araabia keel, erinevalt ülejäänud inimkeeltest, ei tekkinud pärast Paabeli torni kokkuvarisemist. Selle mõtles välja Ya’rub.
Tollal koosnesid keeled ainult tegu- ja nimisõnadest, lisaks mõned ase- ja abisõnad. Ya’rub lõi omadussõna. Kuid ta ei jäänud sellega rahule.
„Tahan, et keel oleks lõputu, et igal sõnal oleks hulganisti sünonüüme,” nii kõlab tema kuulus lause.
Ja Ya’rubi väsimatu töö tegi araabia keelest keele, millel pole lõppu. Ent seejuures ilmnes üks probleem: sõnu üksteisega asendades ei jõudnud ta kunagi selleni, et kahe sõna tähendus oleks üksüheselt, täpselt, eksimatult kokku langenud. Alati tuli esile mõni uus mõte, uus varjund, midagi, milleni algne sisu ei küündinud.
Näiteks sõna „džamal” (kaamel), mis pidi algselt olema sõna „džamāl” (ilu) sünonüüm. Või siis „bayt” (kodu), mida Ya’rub püüdis välmida kui sõna „bayd” (muna) vastet.
Kahetsusväärsel kombel jõudsid tema äpardused paljude kõrvu ja innustasid esimesi rändinimesi luuletusi looma. Ya’rub kutsus mehi relvile, et vagabundid maha lüüa. Kuid tal ei olnud edu: patune poeesia oli nakatanud naisedki, kes asusid tagakiusatuid varjama, kattes neid omaenese seljast heidetud rõivastega.
Ya’rub neelas häbi alla ja jätkas võitlust, kuni üks poeet – ’Awaḍ, keda hüüti ka ’Awaḍiks – komponeeris satiirilise luuletuse, milles üht ja sama sõna võis mõista kahel erineval moel. See oli lõpp.
„Sõnad ei ole isegi iseenda sünonüümid,” järeldas Ya’rub ja lõi silmad maha.
Siinkohal lähevad erinevad versioonid lahku, kuid kindel on see, et Ya’rub tõmbus üksindusse ja püüdis mägede eraldatuses luua oma täiuslikku keelt.
Ta oli üksinda kakskümmend kaheksa aastat. Tema habe ja juuksed kasvasid nii pikaks, et teda poleks olnud võimalik ära tunda, kui ta ei oleks olnud ainus inimene, kes suutis järjepanu leiutada sõnu, et leida kord üks, mis oleks semantiliselt eelmisega sama ja millel oleks ainult üks tähendus.
Alles surivoodil, kui tema jõupingutused olid lõplikult liiva jooksnud, kogus ta lapsed enda ümber ja avaldas kahetsust.
„Ma ei usu sünonüümidesse.”
Ja ta ei lausunud enam mitte kui midagi.
ب
bā’
2. täht
numbrina 2
järgnevuses teine
Kaks kirjutavad: see, kel pole mälu; see, kel pole sõnu.
(Anonüümne)
Teekond, mis viis poeedi, „Qāfiya” autori ja selle romaani kangelase Qāfi mõistatuse lahenduseni, tõi talle ühtlasi ka armastuse Layla vastu. Seepärast elagu igavesti kaamelinahk, mis esimesena talletas selle loo, kuigi tean, et leidub vähe neid, kes oskavad päriselt hinnata selle vaimuteravust ja ilu.
Neiu Laylast pole ehk tõesti kuigi palju teada. Kuid vähemalt kingin surematuse poeet al-Ġaṭaši nimele ja Labwa hõimule, taastan kõige kaunima luuleteose, teen teatavaks kõige lummavama mõistatuse lahenduse, põrmustan legendid džinnide kunsttükkidest ja jumalate vägevusest. Sest nõnda peab see olema – edevusest priid raamatuid ei kirjuta.
Kuulsin legendi al-Ġaṭašist juba väiksena, kui istusin vanaisa kiiktooli ees, viibisime kahekesi vanas rõivavabrikus, mis asus hiiglasliku maja tagaosas Formosa tänaval Campos dos Goytacazesi linnaosas. Vanake Nadžīb jutustas mulle portugali keeles loo, mis oli eeldatavasti tema isiklik versioon „Qāfiyast”.
Juba esimesel korral lummas mind lugu poeedist, kes rändas tundmatu naise otsinguil läbi kõrbe; mõistatusest, mis käis ringina tervet maailma ümbritseva muinasjutulise mäe kohta; džinnist, kes oli ühesilmne ja pime ning suutis ajas rännata.
Ma mäletan hästi, millised tunded valdasid mu kiiktoolis istuvat vanaisa. Näis, nagu usuks ta päriselt mõistatusest rääkivat legendi, võimalust, et ka meie – luust ja lihast inimesed – suudame naasta minevikku. Alati, kui tegin näo, et ei usu teda, vaatas ta mulle väga tõsiselt otsa ja osutas tolmunud instrumendile, mis oli, nagu hiljem mõistsin, väike teleskoop.
Vanaisa Nadžīb suri, enne kui ta jõudis mulle näidata, mis asi on teleskoop. Ilmselgelt kasvasin üles, poeem mällu sööbinud. Kuid mulle oleks meeldinud näha seda paberil. Tuhlasin Formosa tänava maja läbi, pöörasin kirstud pahupidi, avasin raamaturiiulil kõik viis tuhat köidet, isegi teleskoop kukkus kogemata maha ja leidsin vaid peotäie lahtisi lehti, millel võis ära tunda Nadžībi enese käekirja ja millele olid märgitud vaid juhuslikud tähelepanekud araabia kirjanduse kohta, ilma et al-Ġaṭaši seiklusi või ühesilmset ja pimedat džinni oleks kordagi mainitud.
Paberite hulgast leidsin ka joonise meie sugupuust, mis viib välja Labwa hõimuni, kes on viiendast sajandist alates elanud Hebroni künkaid ümbritsevatel kõrbeväljadel.
Soov taastada kaduma läinud fragmendid ja „Qāfiya” kirja panna ajendas mind õppima klassikalist araabia keelt, heebrea keelt, kõiki süüria dialekte, kuni Jeemeni väljasurnud raidkirjani välja. Samuti tudeerisin Lähis-Ida arheoloogiat, uurisin üksipulgi Süüria ja Araabia kõrbete geograafiat, tutvusin beduiini etnograafiaga ja õppisin pähe pea kogu islamieelse luule.
Kuid alles siis kui pühendusin täheteadusele selles primitiivses vormis, nagu seda olid harrastanud kaldealased, suutsin ma algse poeemi kokku panna ja jõuda Qāfi mõistatuse lahenduseni.
Parameeter
IMRU’ AL-QAYS
Paljude õpetlaste meelest oli kõige vanem teadaolev araabia poeet Imru’ al-Qays, ja mitte al-Ġaṭaš.
Neil on mõned olulised erinevused: al-Qays oli Kinda hõimu vägeva pealiku poeg, al-Ġaṭaši isa pole teada. Al-Qaysi ei saa seostada ühegi naisterahvaga, samas kui al-Ġaṭaš oli Layla järele arust ära. Just al-Qaysi vaim oli see, kes võttis vastu prohvet
