leidsime luid,“ teatab ta. „Need paistavad olevat lapse omad, aga näevad vanad välja. Pean teadma, kui vanad täpselt.“
Ruth vaikib, aga Phil sekkub innukalt. „Kust te need leidsite, inspektor?“
„Linnukaitseala lähedalt. Saltmarshilt.“
Phil vaatab Ruthile otsa. „Aga see on ju täpselt sinu ...“
„Ma tean,“ katkestab Ruth. „Mille põhjal te järeldate, et luud vanad välja näevad?“
„Need on pruunid ja pleekinud, aga heas seisukorras. Arvasin, et see on teie valdkond,“ vastab mees ühtäkki ründavalt.
„Ongi,“ vastab Ruth. „Eeldan, et see teid siia tõigi?“
„Noh, kas te oskaksite öelda, kas need on praegusest ajast või mitte?“ küsib Nelson taas üpris sõjakalt.
„Hiljutist leidu on tavaliselt üsna lihtne määrata,“ sõnab Ruth, „välimuse ja pealispinna järgi. Vanemate luudega on asi keerulisem. Mõnikord on võimatu viiekümneaastasi luid kahe tuhande aastastest eristada. See eeldab süsinikmeetodil dateerimist.“
„Professor Galloway on luude säilimise ekspert.“ Seda ütles taas Phil, kes tahtis meeleheitlikult vestlusest osa saada. „Ta on töötanud Bosnias, sõjahaudadel ...“
„Kas tuleksite vaatama?“ sekkub Nelson.
Ruth teeskleb, et kaalub asja, aga mõistagi on ta väga huvitatud. Luud! Saltmarshi rabas! Kus ta käis koos Erikuga neil unustamatutel esimestel väljakaevamistel. See võib olla mis tahes. See võib olla leid. See võib olla ...
„Te kahtlustate mõrva?“ küsib ta omakorda.
Nelson ilmutab esmakordselt ebakindlust. „Ma pigem ei ütleks,“ vastab ta süngelt, „vähemalt mitte praegu. Kas te tuleksite vaatama?“
Ruth tõuseb püsti. „Mul on kell kümme loeng. Saaksin lõunapausi ajal pilgu peale visata.“
„Saadan teile kell kaksteist auto järele,“ otsustab Nelson.
Ruthi salajaseks pettumuseks ei saada Nelson siniste vilkuvate tuledega politseiautot, nagu võiks. Selle asemel ilmub ta mudase Mercedesega ise kohale. Ta ootab peavärava juures, nagu kokku lepitud, ega roni isegi autost välja, vaid küünitab end lihtsalt kõrvalreisija ust avama. Ruth kobib autosse ja tunneb end paksuna, nagu autodes ikka. Ta kardab paaniliselt, et turvavöö ei mahu talle ümber või mingi nähtamatu kaaluandur paneb häirekella üürgama. „Kaheksakümmend kilo! Kaheksakümmend kilo auto pardal! Hädaolukord! Vajutage katapulteerimisnuppu!“
Nelson kiikab Ruthi seljakoti poole. „Kõik vajalik kaasas?“
„Jah.“ Naine on kaasa võtnud väljakaevamiste kiirkomplekti: teravaotsalise kühvli, väikese käsilabida, kilest külmutuskotid näidiste jaoks, kleeplindid, märkmiku, pliiatsid, pintslid, kompassi ja digikaamera. Ta on tennised jalga ja helkurjaki selga pannud. Teda ärritab mõte, et ta näeb kindlasti kohutav välja.
„Te elate siis Saltmarshi tee ääres?“ küsib Nelson, tõmmates end teistest autodest kummivilinal ette. Mees kihutab nagu maniakk.
„Jah,“ kinnitab Ruth ja tunneb vajadust end õigustada, kuigi ei teagi, miks. „Uuel tänaval.“
„Uuel tänaval!“ haugatab Nelson naerda. „Arvasin, et selles kandis elavad vaid linnuvaatlejad.“
„Nojah, lindude kaitseala vaht on mu naaber,“ sõnab Ruth ega suuda viisakaks jääda, kui peab üht jalga kujuteldavale pidurile suruma.
„Mulle see ei istuks,“ arvab Nelson. „Liiga isoleeritud.“
„Mulle meeldib,“ sõnab Ruth. „Käisin seal kord kaevamistel ega läinudki enam ära.“
„Kaevamistel? Arheoloogilistel?“
„Jah.“ Ruth meenutab toda kümne aasta tagust suve. Õhtuti lõkke ääres istumist, kõrbenud vorstide söömist ja labaste laulukeste jauramist. Hommikust linnulaulu ja parkjuurest lillatavat raba. Üht korda, kui lambad öösel nende telgi otsa koperdasid. Korda, kui Peter tõusu ajal lodule lõksu jäi ja Erik pidi ta ära päästma, roomates neljakäpukil üle mudavälja. Uskumatut elevust, kui nad leidsid esimese puuposti – tõestuse, et eelajalooline mälestusmärk seal tõesti eksisteeris. Ta mäletab täpselt, mis häält tegi Erik, kui ta end pööras ja üle tõusukohina nende poole karjus: „Leidsime üles!“
Ta pöördub Nelsoni poole. „Me otsisime seal esiaegset ringpühamut.“
„Ringpühamut? Samasugust, nagu Stonehenge?“
„Just. Ringikujulist kuhjatist, mille ümber on vallikraav. Tavaliselt seisavad ringi sees postid.“
„Lugesin kusagilt, et Stonehenge oli vaid suur päiksekell. Aja määramise vahend.“
„Noh, me ei tea selle täpset funktsiooni,“ selgitab Ruth, „aga päris kindlasti tegeldi seal mingite rituaalidega.“
Nelson heidab talle veidra pilgu. „Rituaalidega?“
„Jah, kummardamise, annetamise, ohverdamisega.“
„Ohverdamisega?“ kordab Nelson kajana. Nüüd näib ta siiralt huvi tundvat ja kergelt üleolev toon on ta häälest kadunud.
„Nojah, mõnikord leiame tõendeid ohverdamisest. Potte, odasid, loomaluid.“
„Aga inimluid? Kas te mõnikord inimluid ka leiate?“
„Jah, mõnikord tõesti.“
Nelson mõtleb viivu ja ütleb siis: „Imelik koht pühamu püstitamiseks, kas pole? Täitsa mere ääres.“
„Tollel ajal polnud seal merd. Maastik on pidevas muutumises. Kõigest kümme tuhat aastat tagasi oli see maa alles mandriga ühenduses. Siit sai Skandinaaviasse jalutada.“
„Ei või olla!“
„Nii on. King’s Lynni kohal oli kord tohutu suur loodetejärv. Seda „Lynn“ tähendabki. Keldi keeles on see järv.“
Nelson pöörab pead, et teda skeptiliselt piielda, pannes auto häirivalt vingerdama. Ruth mõtleb, kas mees kahtlustab teda udujutu ajamises.
„Aga kui siin merd polnud, siis mis siin oli?“
„Lame rabamaa. Arvame, et pühamu seisis raba serval.“
„Tundub ikkagi kummaline koht, kuhu midagi sellist püstitada.“
„Raba on esiajaloos väga oluline paik,“ selgitab Ruth, „lausa sümboolse tähtsusega maastik. Arvame, et tema tähtsus seisnes ühenduses mere ja maa vahel, sümboliseerides ühendust elu ja surma vahel.“
Nelson norsatab. „Kuidas, palun?“
„Noh, raba pole kuiv maa, aga meri ka mitte. See on segu mõlemast. Me teame, et see oli eelajaloolisele inimesele tähtis.“
„Kuidas
