pakkus ta Nelsonile küll. Nagu kõik jõulised inimesed (ta nimetab seda meelsamini jõulisuseks, mitte jõhkruseks), eelistab temagi inimesi, kes julgevad talle vastu hakata, ja oma ametis ta neid sageli ei kohta. Inimesed kas põlgavad teda või lömitavad ta ees. Ruth ei teinud kumbagi. Ta oli talle kõigutamatult otsa vaadanud nagu võrdsele. Nelsonile tundub, et ta pole kunagi kohanud kedagi, eriti mitte ühtegi naist, kes endas nii kindel oleks kui Ruth Galloway. Isegi ta riietus – lohvakad riided, tossud – näisid väljendavat, et teda ei huvita teiste arvamus. Ta ei hakka end meestele meeldimiseks üles mukkima ega seelikuid ja kõrgeid kontsi kandma. Mitte et meestele meeldimises midagi halba oleks, muigab Nelson ja lööb kabinetiukse jalaga lahti, aga sellises naises, kes ei hooli oma veetlevusest, on midagi huvitavat või isegi värskendavat.
Ja see, mida ta oli rituaalide kohta rääkinud, oli samuti huvitav. Nelson istub kortsus kulmul töölaua taha. Rituaalidest ja ohverdustest ja sellest ülejäänud jamast rääkimine on kõik meelde toonud: päevade ja ööde pikkuse sõrmejälgede võrdlemise, ängistavad kohtumised vanematega, järkjärgulise talumatu ülemineku lootuselt meeleheitele, selle, kuidas jaoskond oli lõhkemiseni täis politseinikke – kuuest eri piirkonnast kohale toodud meeskondi, kes olid pühendunud ühe väikese tüdruku leidmisele. Ja kõik see jooksis liiva.
Nelson ohkab. Kui väga ta seda ka vältida üritab, teab ta ikkagi, et enne kui täna õhtul koju siirdub, on ta Lucy Downey toimiku uuesti läbi lugenud.
Ruthi kojusõidu ajaks on õues kottpime ja ta kulgeb ettevaatlikult mööda Uut tänavat. Kummaski teeveeres on kraav ja väikseimgi roolivääratus võib sind vääritult süvikusse kummutada. See on Ruthiga kord juba juhtunud ja ta ei igatse seda kogemust korrata. Esituled valgustavad tee kõrgendatud kõvakatet. Kummalgi pool kaob maapind pimedusse, tekitades illusiooni sõidust tühjusse. Pole muud kui tee ta ees ja taevas ta kohal. Koht, kus maa kohtub taevaga. Ta väristab end ja lülitab autoraadio sisse. Auto täitub Raadio Nelja programmiga, mis on tsiviliseeritud ja pisut üleolev. „Siirdume nüüd aga uudisteviktoriini juurde ...“
Ruth pargib auto katkise sinise aia äärde ja tõmbab seljakoti pagasiruumist välja. Suvitajate maja puhkab pimeduses, aga kaitseala vahil põleb ülakorrusel tuli. Ta eeldab, et mees läheb varakult magama, et koidukoori ajaks üleval olla. Flint ilmub lävepakule ja näub härdalt, et tuppa pääseda, kuigi kassiluuk on ju olemas ja tegelikult ongi ta terve päeva toas tukkunud. Ruthile turgatab pähe, et ta pole ju veel Sparkyt näinud, ning tunneb ust avades ärevusetorget. Kuid Sparky, pisike valge ninaga must kass, magab diivanil õiglase und. Ruth kutsub teda, aga kass jääb paigale, sirutab vaid küüned välja ja sulgeb silmad. Sparky on inimpelglik tegelane, mitte nagu Flint, kes keerleb ekstaatiliselt Ruthi jalge ümber.
„Jäta järele, rumal kass.“
Ta kukutab seljakoti lauale ja annab kassidele süüa. Automaatvastaja tuluke vilgub. Tal on eelaimus, et häid uudiseid ta sealt ei kuule, ja kui ta vajutab ESITA, osutub see õigeks. Ema kannatav ja kergelt hingetu hääl täidab toa.
„... kas tuled jõuluks koju. Ausalt, Ruth, sa võiksid veidi hoolivam olla. Simon andis endast juba mitu nädalat tagasi märku. Eeldasin, et oled ka tulemas, sest pole mõeldav, et tahaksid jõulud veeta üksi selles kohutavas ...“
Ruth klõpsab KUSTUTA ja ohkab sügavalt. Kõigest paari lühilausega on ema suutnud kokku võtta aastatepikkuse ärrituse ja varjatud alandused. Süüdistus hoolimatus käitumises, tema võrdlemine täiusliku Simoniga, vihje, et kui ta vanemaid ei külasta, koosnevad Ruthi jõulud Marks & Spenceri toidukarbist teleri ees. Veini häälekalt klaasi valades (ema hääl: „Kuidas sul alkoholikoguste piiramine edeneb, Ruth? Issi ja mina muretseme, et võid sõltuvusse sattuda ...“) koostab Ruth mõttes vastust. Ta ei esita seda kunagi näost näkku, aga on lohutav köögis ringi tammuda ja teravate loogikakildudega ema ego kärpida.
„Põhjus, miks ma ei ole sinuga jõuludest rääkinud, on see, et ma pelgan koju tulla ja kuulda sind jauramas jõululapsukesest ja jõulude tõelisest tähendusest. Simon on ühendust võtnud, sest ta on nilbik ja perselakkuja. Ja kui ma koju ei tule, siis olen kas sõpradega või mõnel troopilisel saarel, mitte ei vaata üksi „Dibley vikaari“. Ja mu kodu pole kohutav, vaid sada korda parem kui sinu Elthami kaksikelamu selle männipuust fassaadikatte ja rõvedate portselankujukestega. Ja Peter ei jätnud mind maha, vaid mina jätsin tema maha!“
Ta lisas viimase killu, sest teab omast kogemusest, et ema võtab Peteri teema millalgi jõulude ajal nagunii jutuks. „Peter saatis meile kaardi ... nii kahju ... kas sa üldse kuulsid? Kas tead, et ta on nüüd abielus?“ Et nende tütar lõpetaks vabatahtlikult suhte nägusa ja sobiliku mehega, on midagi sellist, mida Ruthi ema ei suuda elu sees alla neelata. Ruth märkas sama kalduvust ka sõprade ja kolleegide juures, kui teatas, et tema ja Peter pole enam koos. „Oi, kui kahju ... Kas ta leidis kellegi teise? Ära põe, küll ta tagasi tuleb ...“ Ruth oli kannatlikult selgitanud, et ta oli nende suhte viie aasta eest lõpetanud sel lihtsal, ent üllatavalt keerulisel põhjusel, et ta ei armastanud enam Peterit. „Ongi,“ kinnitasid teised tema sõnu tähele panemata, „küll ta sellest uuest naisest peagi ära tüdineb. Vahepeal hellita ennast, mine massaaži, kaota vahest isegi mõni ...“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
