hallid veenired.
Nende veenirede taga näitasid kaks raskemeelset osutit parajasti üheksandat hommikutundi, kui Roger toimetusse jõudis. Reporterid rippusid juba telefonitorude otsas ja välispoliitika toas ragistas poolunine toimetaja raadiogrammide segases rägastikus.
Roger asus oma laua taha, süütas paberossi ja määras kindlaks teotsemisplaani. Kõigepealt tuli helistada radikaalide juhile Pärtelsonile, sest selle kui koalitsiooni peremehe meeleolu võis anda kõige otsemad niidid pihku; siis kõnelus Tensinguga, siis parlamendi esimehele väikene visiit, siis ettevaatlik maakatsumine sotsialistide hulgas…
Hüva, läheb lahti!
Pärtelson oli alles kodus ja nagu juba esimestest lausetest selgus, õige tusases tujus. Midagi selget ei olevat eile veepinnale tõusnud, Kodanikkude Liit on turris ja tõrkjas, ei anna ühelegi kompromissile alla, susi teda söögu. Muidu polevat ju häda, kuid see Tensing olevat niikui vanasarvik oma nõuetes kinni ega taganevat karvavõrdki. Lõplikku ei tea siiski midagi — eile õhtul hilja olevat Kodanikkude Liidul olnud kitsamas ringis veel nõupidamine ja, nagu kuulda, täna hommikul laiem erakonna tegelaste istung, eks näe, mis head või kurja sealt siis tuleb.
See teadaanne tegi Rogeri meeleolu rõõmsaks. Mida põnevamaks olukord muutub, seda soodsamad teed ajakirjaniku löögiveerele! Seepärast sel Tensingul olidki nii ägedad tuuled jalge all, et ei mallanud õieti undki magada ― kes teab, on vast avanemas mõningaid väljavaateid kõrgematele redelipulkadele… Nojaa, kui tuleb kriis, siis…
Trrr!
Roger haaras kuuldetoru.
„Halloo, siin „Uus Eesti”.”
„Palun kõnelda härra Rogeriga.”
„On telefoni juures.”
„Ahah, hästi. Tere hommikut. Siin kõneleb Viidik. Kuulge, kallis härra, mul oleks teile üks väike isiklik palve. Teie elate ju härra Tensinguga ühes majas?”
„On see au küll.”
„Nojah, vaadake, nüüd on niisugune hull lugu, et meie ei tea, mis härra Tensinguga on juhtunud. Eile õhtul hilja pidi olema Kodanikkude Liidu väikene nõupidamine. Tensing lubas kindlasti osa võtta, pidi ainult koju minema einetama ja kohe tagasi tulema. Ootasime teda aga asjatult — jäi tulemata. Arvasime, et on väsinud või midagi muud ette juhtunud. Täna varahommikuks oli määratud otsustav koosolek liidu tegelaste vahel ja keegi meist ei kahelnud, et Tensing siit kuidagi puududa võiks. Olid temal ju nii tähtsad ülesanded… Kuid nüüd ootame siin juba teist tundi ― Tensingust pole jälgegi. Ei aidanud muud, kui paluti mind teie poole pöörata ― elate seal ju lähestikku. Olete teda näinud või midagi kuulnud — on haigus mehele kallale tulnud või midagi muud?”
Roger vajutas kulmud kokku, midagi tumedat tungis ta südame alla. Veidi ebaledes andis ta vastuse:
„See on siis imelik küll, härra Viidik. Arvasin, et Tensing just teie koosolekutega nii seotud on, et pole aega kodukorteris paika pidada. Sest eile õhtul nii kella poole ühe paiku polnud teda kodus või magas raskesti ― igal juhul ei olnud mu koputustel mingit tagajärge. Täna hommikul polnud teda aga kindlasti kodus, sest uksevõtit polnud ees. Arvasin, et ta on juba varakult kuhugi nõupidamisele rutanud. Kui teda nüüd seal teie pool ei ole, siis on lugu tõega imeline…”
„Väga imeline. No me ootame veel veidikene ja siis peab järele vaatama. Andke andeks tülitamise eest. Head päeva.”
„Vabandust, muuseas ― on midagi uut koalitsiooni asjus?”
„Ei ole midagi lõplikku. Ilma Tensinguta ei taha me ühtki otsustavat sammu astuda ja seepärast… Tuleb veidi oodata. „Tänan. Head päeva.”
Roger vajus aegamööda tugitooli. Tõepoolest, natuke veider see lugu ju on. Muidugi ― Tensing on väga maias igasugustele kombinatsioonidele ja kes teab, millised vigurid või keerdkäigud tal jälle on teoksil, kus pidi ära käima või kellega kõnelema… Kuid siiski, mine tea… Igal juhul oleks tarvilik nii või teisiti selgust tuua.
Kiiresti kokku seades lühikese linnulennulise ülevaate eilsete läbirääkimiste käigust ― milleks talle kui vilunud asjamehele nois asjus oli senisest informatsioonist küllalt ― ruttas ta peatoimetaja juurde, viskas sellele mõned olukorda iseloomustavad laused, andis paarile reporterile pisukesed ülesanded ja kiirustas siis välja.
Esijoones seadis ta sammud kohvikusse. See oli paigaks, kuhu jooksis kokku linnasündmuste intiimsem informatsioon, ja Roger lootis, et vast on Tensingugi suhtes kohvitassi man midagi olulisemat selgunud. Oli alles varane aeg ja kohviku püberikutoad polnud seetõttu veel oma kulminatsiooni saavutanud. Kuid inimesi istus laudade taga siiski õige tihedasti ja tagumises nurgatoas leidis Roger laudkonna, kelt võis saada kõige otsemaid andmeid — paar Kodanikkude Liidu keskkomitee liiget ja üks vanahärra, keda samuti nähti liidu meestega kõige lähemat tutvust pidavat.
Teated polnud aga kuigi rõõmustavad — Tensingut polnud silmapiirile ilmunud ja Viidik on läinud „kadunu” korterisse lähemaid andmeid saama. Koosolek on jäänud pidamata ja lükatud õhtuks edasi.
„Koalitsioon saab vähemalt ühe päeva veel taevavalgust näha,” sõnatas vanahärra salvavalt jutlemise lõpuks, millele teised härrad reageerisid iseteadliku naerumürinaga.
„Kulub ära, kulub ära,” ümatas Roger hajameelselt ja tõusis püsti. Viskas põgusa pilgu teistesse tubadesse ja kui leidis, et siit vaevalt keegi võiks midagi asjakohast teada, astus pikaldase ja mõtliku sammuga tänavale.
Iseenesest on ju naeruväärt, mõtles ta, et niisugusest pisukesest asjast võiks muutuda rahutuks. Keegi ei ilmu koosolekule ja on üheks hommikupooleks silmapiirilt kadunud ― mis erakorralist selles siis nii on! Seda juhtub ju nii tavaliselt ja oleks pentsik, kui hakataks alati säärastel kordadel tont teab mis mõtlema. Kuid samas tundis Roger, et oleks päris võimatu toimetusse tagasi minna ja töö juurde asuda ― mingi seletamatu ärevus kõpitses rinnas ja tõukas närvid laokile. Oli see ainult tühipaljas reporterlik uudishimu, mis aeg-ajalt end ikka veel tunda andis, või tõega millegi tõsisema eelaimus?
Ei, ei ― kodus tuleb ära käia. Pealegi on sinna ju ainult viieminutiline tee.
Ta tõmbas palitukrae üles, peitis näo uduvihma eest hõlmade vahele ja kiirustas sammu. Tänavad olid märjad ja ligased, inimesed ristlesid vihmavarjudega risti ja põiki, autod venisid ettevaatlikult nurgalt nurgani ja nende ägedad häälitsused panid nii mõnegi äkkiehmatanu järsu hüppega üle tänavate põikama.
*
Eestoas seisid Viidik ja perenaine nõututes poosides, kui Roger palituhõlmi raputades sisse astus.
„Noh, kuis on?”
„Kuradi lugu,” sajatas Viidik kõmiseva bassihäälega. See oli keskealine ümarik härra, liidu tarmukas ja ettevõtlik propagandajuht, kes erakonda „tegi” rohkem isiklikkudes palgahuvides kui põhimõtteliste veendumuste pärast. Kuid aastate kestel parteitegelaste keskel viibides ja nende ideoloogiaga järjest tegemist tehes, oli erakondlikku võõpa ta ajudesse kogunud niipalju, et vaevalt ta enam mõne teise „platvormi” järele mõelda ja talitada oskas. „Erakonna mees paratamatuse tõttu,” nagu ta ise kodusemas ringkonnas armastas määritleda.
„Tensingut pole ikka veel näha?” küsis Roger.
„Heldekest
