kui ta poleks miskipärast saanud tulla, siis oleks ta tingimata sellest teatanud.”
Roger muiatas lustliselt, kuigi tundis, et see päris loomuliselt ei õnnestunud. „Nonoh, ei maksa kohe nii päratu tõsiseks minna. Küllap saks ilmub kustki välja ja toob kriisituuled lagedale…”
„See ongi see värk, et nii võib kogu kriisitegemine luhta minna. Täna õhtul on parlamendi istung ja kui seks ajaks… Nojaa, on ju päris patutegu teile sellest nii avalikult juttu teha, kuid südame ajab täis…”
„Pole viga, pole viga,” naeratas Roger ja proovis veelkordselt ust, vaatas lukuauku.
„Ega’i ole kodus noh,” närvitses perenaine käsi põlle all krõmpsutades, „eile hommikust saadik pole näha olnud.
„Kas teie täna hommikul…?” küsitles Roger.
„Ei, ei!” põikas eidekene kärsitult vahele. „Mis te’nd peaks ajama! Juba hommiku kella kuue paiku katsusin ust — oli lukus ja võtit polnud kah ees. Härrat polnud öö otsa kodus, seda näeb ometi kõige lollemgi!”
„Pahur eit, hammustab nina otsast!” pomises Viidik hammaste taha.
Roger muutus mõtlikuks.
„Kas teie eile õhtul ei juhtunud kuulma, et härra Tensing kodus oleks käinud?”
„Heldeke ― ütlesin ju, hommikul nägin ja peale selle mitte kopsu ega kobinat!”
„Hm… hm…”
Roger vaatas veel kord lukuauku. Läbi nigeriku mulgu paistis kätte ainult tükk vastaspoolset seina — üks tool oli põrandal kummuli, neli lae poole küünitavat jalga olid selgesti nähtavad…
See lõi Rogeril silmad kibelema.
„Hea küll,” sõnas ta rutuliselt. „Ega muidu ei saa, uks tuleb lahti murda. Tundub tõega, et midagi kahtlast on käimas… Tuleb politseile teatada.”
„Ega teisiti ei saa,” kinnitas Viidik ja see oli kindlasti tingitud tagasihoitavast ärevusest, kui ta palitukrae järsu tõmbega alla lõi ja katkendlikkude liigutustega käed kindaist vallandas.
„Politsei!” ehmatas perenaine ja ta käed kukkusid nagu iseenesest põlle alt välja. „Sa armas Jumal, nüüd on hoopis…”
„Olge päris rahulik, maadam,” põikas Roger karmi otsustavusega vahele. „Ja minge nüüd minema. Küll ma hiljem proua Grünevaldiga kõnelen…”
Vastu kõiki ootusi tõmbas äge maadam enese kuidagi virilalt küüru ja kadus silmapilkselt ukse taha. Oli ainult kuulda, kuidas ta ärevate sammudega mööda kööki edasi-tagasi tatsutas.
Roger sammus oma toa poole. „Härra Viidik, vast astute siia,” sõnas ta, „ma telefoneerin kohe.”
Korrapidaja konstaabel laskis selgesti kuuldavale üllatusliku ahatuse, kui kuulis säärase mehe kui Tensingu kohta ebaharilikku teadaannet. Lubas kiires korras vastavate abimeestega kohal olla.
„Võtke istet, võtke istet,” kõneles Roger, telefonitoru haardeile langetades.
Viidik seadis enese rahutult istuma, köhatas paar närvitsevat prõginat, kavatses midagi pikemat kõnelema hakata, kuid põrkas siis tagasi ja sõnatas ainult segimeelselt:
„Hull lugu, hull lugu…”
Rogeril oli veidi ebamugav. Ühelt poolt pahurdas teda mõte, et see kõik on ainult naiivne ja põhjendamatu erutus: Lensing võib igal minutil ukse vahele ilmuda ja kõiki välja naerda! Kuid teisalt lõikles ta südames kummuli löödud tool, neli lae poole küünitavat jalga… Tensing pole säärane mees, kes üksipäini omaette mööblit lennutaks, ei, säärane tasakaalus ja rahumeelne härra!
„Too tige maadam on teil siin ümmardajaks?” algatas Viidik juttu juhuslikule teemale, et eemaldada piinlikuks muutuvat vaikust.
„Seda küll. Vana hea eidekene, ainult veidi käreda astumisega. On meid truult teeninud juba paar aastat. Korteri perenaine on keegi leskproua Grünevald, saksa soost ja peenemast tõust, nagu öeldakse. Ta ei ela aga ise siin, vaid on kogu korteri välja üürinud. Peale minu ja Tensingu elab teisel pool koridori veel üks professorihärra ― Mugur, olete vast kuulnud? — sama vaikne kui tõsine teadusemees, kes ainult kaks korda nädalas oma toapaarist lahkub. Grünevaldi-proua ložeerib aga ise oma tütre pool ― nii on sissetulekud suuremad. Korter on tema omandus, kunagi aastate eest majaperemehe käest ostetud.”
„Ja-ah, ja-ah!” sõnatas Viidik, nagu oleks midagi hoopis üllatavat kuulnud. Märkas aga sealsamas oma põhjendamatut vaimustust ja laskis tooni ükskõikseks: „Mul tuleb meelde, et Tensing on midagi säärast kunagi kõnelenud. Kas sel leskproual ei ole mitte üks poeg, kes…?”
Roger tõmbas huuled muiakile: „Nii, nii — perekonnast raasike viltu kasvanud. On suur pahempoolne tegelane, pidi kord parlamentigi pääsema. On enesele võtnud eesti mehe kooriku ja ajab nüüd neid asju päris tarmuka ettevõtlikkusega. Leskproua olevat ta kuuldavasti perekonnavande alla pannud ja pojasidemed katkestanud. Teie peaksite ju seda poissi tundma ― Peeter Grünevald.
„Tuleb meele, tuleb meele. Olen teda kuski koosolekul näinud ― suur kõnemees ta just ei ole, nagu mäletan.”
„Seda küll — ta on, nõnda öelda, rohkem terroristlikkude ja konspiratiivsete kalduvustega, pillub parema meelega pomme kui sõnu, ehee…” Roger lõi naerukile ja oli midagi üksikasjalisemat juurde lisamas, kui koridorist kõlas hele kellatilin.
„Tulevad!”
Konstaabel oli kiiresti talitanud. Sorus vurrudega lukussepp oli kaasa võetud ja veel üks kordnik, kelle auväärselt tugevaks paisunud keha mahtus vaevalt uksepoolest läbi. Vahetati mõningad selgitavad laused, kusjuures Roger püüdis võimalikult oma ärevust vaos hoida ja ukse vallavõtmist põhjendada ainult: „Igaks juhtumiseks, et sõprade südameid rahustada. Ega ju sellepärast midagi tõsisemat karta ei tarvitse.”
Lukussepp asus küll suure asjatundlikkusega oma võtmepuntraga luku kallale, kuid nii libedasti see töö siiski ei läinud, kui võis esialgu arvata. Kas oli lukk eriti tõrkjas, või ei olnud meister küllalt näpuosav — igal juhtumil olid lukussepal mõlemad vurrud päris ripakile ja otsaesisel nõrguvad higitilgad, enne kui suutis jonnaka lukuriivi eest ära nihutada. See kestis kaunis kaua ja Roger hakkas ilmselt närvitsema, heites koguni mõned tusased laused. Kui aga uks lõppeks siiski avanes, pidi ta peaaegu konstaabli kõrvale lükkama ja esimesena sisse tormama.
Sai aga parajal ajal aru oma ebataktilikkusest ja laskis ametivõimu üle läve astuda. Ootas koguni niikaua, kuni toekas kordnik enese tuppa surus ja lipsas siis tagant järele, peaaegu kõrvuti Viidikuga, kelle silmad juba koridoris olid paisunud rattaümmarguseks tulisest uudisjanust.
Juba esimene pilk üle toa oli küllaldaseks tõenduseks, et ukse vallamuukimine polnud asjatu. Keset põrandat lamasid kaks ümberpaisatud tooli, kolmas oli tõugatud kaugele aknapoolsesse nurka, kus nähtavasti oli tabanud lillelauakest ja selle upakile virutanud. Kaheks mõranenud lillepott kollendas põrandal, muld oli paiskunud laiali üle toapoole. Kirjutuslaud oli paigast nihutatud, kulumata värvinelinurk lõikas teravana silma. Laualt olid mõned paberid ja raamatud põrandale pudenenud, tindipott oli ümber läinud ja kattis tumesinaka laiguna lauakalevi helerohelist pinda.
