peaks, võib-olla peaks, võib-olla...
Thea virgus rahutust kergest unest ja tegi kange kaelaga ringe. Tal polnud aimugi, kui kaua ta oli tõllas maganud. Ta oli tukkuma jäänud veidi aega pärast seda, kui Sir Develin oli uinunud. Kiirpilk mehele näitas, et too magas ikka veel Thea vastasistmel.
Thea uuris mehe nägu, kellega plaanis abielluda. Sir Develin oli peaaegu kolmkümmend, ent näis magavana palju noorem, eriti siis, kui too tume juuksekihar laubale langes.
Mis tema ülejäänud välimusse puutus, siis oli Sir Develin laiaõlgne, kitsapuusaline, pikk ja vastandina Theale hästi riides. Polnud mingi ime, et tal oli daamide juures nii suur menu.
Thea pilk langes oma mantlile. Loomulikult oli Sir Develinil õigus. Mantel oli kohutavalt inetu ja Thea vihkas seda oma seljas, aga mis tal üle jäi, kui tal tuli valida, kas osta odav ja lihtne kangas või jääda söömata? Theale oleks uus rõivatagavara enam teretulnud, kui Sir Develin üldse teada võis, ja neiu rõõm oli kahekordne, mõeldes, et Develin laseb tal ise rõivad valida.
Thead huvitas, kui palju raha ta kulutamiseks saab, kui tõld logisedes seisma jäi ja kutsar hõikas: „Gretna Green!“
Baronet ärkas võpatusega ja näis viivu segaduses olevat, enne kui lükkas juuksekihara laubalt kõrvale ja lausus: „Juba kohal?“
„Te magasite.“
„Oh,“ sõnas Dev haigutades, kui kutsar ukse avas ja nähtavale ilmus toimetustest kihav munakivisillutisega võõrastemaja õu. Eemalt paistis mugav ja jõukas võõrastemaja peahoone, mis oli pooleldi puidust ja kaetud luuderohuga.
Sir Develin hüppas sama kärmelt välja nagu ennistki, seejärel sirutas käe Theale, et aidata ta tõllast välja. Ta vaatas Thead nii tõsiselt, et too kartis, et Dev ütleb talle, et läheb tagasi Dundrake Halli ja jätab tema sinnapaika.
Thea polnud tulnud nii kaugele ja teinud toda jultunud ettepanekut selleks, et see nüüd nurjuks.
Huuled otsusekindlalt kokku surutud, pani ta oma käe Develini omale ja eirates äkilist kuumahoogu, mille see tegu esile kutsus, astus tõllast alla. Niipea kui tema jalad puudutasid maad, eemaldus ta Sir Develinist ja läks lähima teenri juurde, kelleks oli kaerakorviga tallipoiss, ja küsis: „Kus sepikoda asub?“
Thea polnud enne Dundrake Halli minekut välja uurinud üksnes kõik, mis võimalik Sir Develini kohta, ta oli hoolitsenud ka selle eest, et aru saada, kuidas ja kus Gretna Greenis abielusid sõlmitakse.
Noormees naeris laia suuga, paljastades ühe puuduva esihamba. „Lähete väravast välja, pöörate paremale, seda on võimatu mitte märgata.“
„Tänan,“ sõnas Thea. Ta heitis üle õla pilgu Sir Develinile, kes oli jäänud tõlla lähedusse. „Kas lähme?“
Dev ei vastanud kohe ja Thea hoidis hinge kinni, lootes äreva ootusega, et mees ütleb midagi või hakkab liikuma.
„Jah, lähme,“ lausus Dev viimaks.
Aastaid hiljem mäletas Thea tegelikust abielutseremooniast väga vähe, osalt seetõttu, et mäletamist väärivat oligi väga vähe. Mõni sõna alasi juures kõhukalt mehelt, kes tegelikult ei teinudki sepatööd, nagu Thea kahtlustas, tunnistaja juuresolekul, kes näis olevat poolpurjus. Pärastpoole läksid nad tagasi võõrastemajja, kus Thea juhatati ruumi, mis pidi saama nende pulmaöö kambriks.
See oli ootamatult suur ruum valgendatud seinte, kaldus katuse ja hingedel akendega. Suurema osa ruumist võttis enda alla nelja sambaga voodi puhtana paistvate linade ja villaste voodikardinatega, seal oli ka pesulaud ootamatult kauni portselankausi ja veekannuga ning hulganisti puhtaid linu. Ukse vastas nurgas oli kõrge seljatoega puust tool, põrandal kulunud vaip ja nurgas kokkukäiv vahesirm. Väikses kaminas oli süüdatud tuli, mis tegi toa meeldivalt soojaks. Thea märkas ka kaht reisikotti voodi kõrval, üks oli suur ja väga peen – see oli kindlasti Sir Develini oma – ning Thea enda oma, mis oli väike ja kulunud.
Hallijuukseline sale võõrastemaja perenaine soovitas tal vanni võtta ja Thea nõustus innukalt. Pisut kohmetust tekitas perenaise päring tema toatüdruku järele, õnneks oli Theal ka sellele vastus valmis. „Toatüdruk ei reisi täna minuga. Ma saan ühe öö ise hakkama.“
„Eriti oma pulmaööl, eks ole?“ lausus naine enne toast lahkumist muiates.
Theal jäi vaevu aega hinge tõmmata – või nii vähemalt tundus −, kui kõlas äge koputus uksele, mis kuulutas kahe teenri saabumist. Punase peaga noormees kodukootud põlvpükstes ja kuues ning valges linases särgis kandis sisse plekkvanni ja sale noor naine lihtsas sitskleidis hoidis käes kaht ämbrit aurava veega. Üle käsivarre oli tal heidetud veelgi puhtaid linu. Poiss pani vanni kolksatusega kamina lähedale maha ja seadis sirmi seda ukse poolt ja tõmbetuule eest kaitsma, enne kui lahkus kätt otsmiku juurde tõstes au andes. Vahepeal oli teenijatüdruk hakanud vanni veega täitma.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
