valitud, siis järelikult selle tõttu, kes ma olen ja mida mul öelda on. See tähendab, et ma peaksin julgema oma valijaid esindada.”
Kaverlaan ilmselt tajus Kairiti üllatunud olekut ja selgitas: „No nägid ise, mis toimus – ootamatu õnnetuse tõttu on mitu tublit inimest meie seast lahkunud, aga kõigi ametkondade esindajad lükkavad vastutust nagu tulist kartulit ühest suunurgast teise, et mitte halvamaitselise juhtumiga seotuks jääda.”
„Nii nägi see välja küll,” noogutas Kairit äsja lõppenud otsustusvõimetusest küllastunud koosolekule mõeldes.
Aga tema polnud seal selleks, et ise arvamust avaldada. Avalike suhete osakonna juhatajana oli tema ülesanne julgeolekuministeeriumi ametlik seisukoht välja öelda, mitte aga seda kujundada. Nüüd ootas teda ees pikk koosolekuõhtu oma ministeeriumi meestega, kuid arvata võis, et õhkkond jääb sama otsustusvõimetuks nagu eelmisel koosolekul.
„Kuidas see võimalik on?” pomises Kairit omaette.
Kriisibüroo mehed olid kogunenud ministeeriumi väikesesse koosolekuruumi ja nüüd püüti ühiselt välja mõelda, milliste ametkondade inimesi võiks veel kriisikomisjoni lisada. Meeste arutelu kuulates oli Kairit internetis uudised avanud ja leidnud sealt suure esileheartikli pealkirjaga „Peaministri naine kopteriõnnetuses hukkunud – kellegi tahtlik kätetöö?”.
„Segan teid korra,” hüüdis Kairit sõnasoovimise märgiks kätt tõstes. „Te ei usu seda, aga internetis on juba artikkel, kus on kirjas kõigi hukkunute nimed ja ka õnnetuse võimalikud põhjused.”
„Mis asja?” kortsutas minister mõistmatult kulmu. „Õnnetusest on möödas kõigest paar tundi ja piirivalve sõnul ei ole infot kellelgi peale teavituskoosolekul osalenute ja nüüd siis meie kriisibüroo inimestel.”
„No vähemalt ühel ajakirjanikul on igatahes info olemas … ja nüüd ka kogu ülejäänud Eestimaal. Praegu küll küsimärgiga, aga küllap varsti ka see küsimärk sealt uudisest eemaldatakse,” ironiseeris Kairit. „Informatsiooni allikaks on nimetatud „tundmatuks jääda sooviv ametnik”.”
Minister põrutas käega vastu lauda: „Ma ei suuda seda uskuda.” Ta raputas tigedalt pead. „Enne kui hakkame asja uurima, tuleb kohe koostada pressiteade, millega selle artikli sisu veidi leevendada, ja põhjendada, miks jõuab selline info inimesteni tundmatute isikute kaudu, mitte ametlikest allikatest. Me ei saa lasta kõiki mõttetult närvi ajada, kui me isegi veel tõde ei tea.”
„Nojah … arvata võib, et kohe hakkavad ilmuma spekulatsioonid, et kui ametlikku infot väljas ei ole, järelikult on siin midagi varjata ja ministeerium või ettevõtjad püüavad juhtunut kinni mätsida,” lisas Kairit.
„Uskumatu, mida kõike lehe müügi nimel tehakse,” ütles kriisibüroo juhataja Allan üle laua.
Kairit ei saanud aru, kas Allan mõtles seda tõsiselt või mitte. Ta ei saanud sellest mehest üldse aru. Allan oli tark ja kaval ja … kõige vastikum mees, keda Kairit oma elus oli kohanud. Mehel oli kodus kena naine ja väike laps, aga see ei takistanud teda olemast ministeeriumi suurim seelikukütt.
„Ajakirjanikud ajakirjanikeks,” õiendas Kaverlaan edasi, „aga see materjal pidi kuidagi majast välja jõudma. Seega küsimus on selles, kes ja miks ajakirjanikele infot edastas.”
Ruumi tekkis piinlik vaikus. Tundus, et kõik kartsid, et esimesena suu avanu mõistetakse pikema kohtupidamiseta süüdi. Minister vaatas uurivalt kordamööda kõigile otsa. Mõne hetke pärast katkestas ta vaikuse.
„Ah, vahet pole … las see jääb. Meil on vaja olulisem asi ära lahendada. Kairit, kas kriisiuurimise komisjoni liikmed said kõik protokolli kirja?”
„Jah, kõik on olemas. Helistan nad õhtul läbi ja homme hommikul kell kaheksa võime koosolekuga pihta hakata.”
„Väga hea,” vastas minister. „Ja ärge siis vähemalt teie kõik unustage, et juhtumi uurimise käigus kuuldud asutusesiseselt kasutatava info levitamine on kuritegu ja see on karistatav.”
Kõik noogutasid.
„Minge koju. Homme kohtume.”
Mehed tõusid ja lahkusid pigem kiirustades. Kairit pakkis oma arvuti ja vajalikud paberid kokku ning pani need kotti. Mõne aja pärast sõitis ta juba Pirita teed mööda kodu poole, pidades terve tee telefonikõnesid kriisiuurimise komisjoni liikmetega, teavitades neid homsest koosolekust ja jagades olemasolevat infot juhtunu kohta.
„Tere, kallis,” ütles Kristjan uksest sisse astunud Kairitile, ise elutoa teleka eest tõusmata. „Jõudsid ka veel täna koju?”
„Tere,” naine pigem ohkas vastu. „Paar minutit on, jah, veel südaööst puudu.”
Kairit potsatas mehe kõrvale diivanile.
„Mäletad, et ma lähen homme komandeeringusse?” tuletas Kristjan meelde.
„Ausalt öeldes olin täitsa unustanud. Aga pole probleemi, meil tulevad jälle pikad tööpäevad, seega me ei kohtuks niikuinii. Mõnikord ma tahaks küll kogu sellest kiirustamisest välja astuda ja lihtsalt sinuga koos olla.”
„Pole hullu, küll see kiire üle läheb. Ega me igavesti ka mõlemad tööga nii hõivatud ole. Küll jõuame puudu jäänud aja tasa teha,” naeratas mees, tõmbas naise endale ühe käega lähemale, suudles teda pealaele ja tõusis püsti. „Aga nüüd tuleb küll magama minna, pean homme varakult lennujaamas olema.”
Kairit tundis ennast tõesti järsku kuidagi väga väsinult. Kaasa võetud tööalased dokumendid jäid kotti lebama, sest ta otsustas südametunnistust eirates lihtsalt magama minna. Äratuseni oli niigi jäänud kõigest kuus tundi.
2
Kairit seisis oma kontoritoa nurgas peegli juures, sidus pikad blondid juuksed hobusesabasse ja kontrollis, et meik oleks veatu.
„Appi, ma jään jälle hiljaks,” vaatas ta närviliselt kella, haaras laualt käekoti ja tormas trepist alla.
,,Ma olen umbes tunnikese väljas lõunal, mobiililt kättesaadav,” hõikas Kairit valvelauas istuvale vastuvõtusekretärile, ise juba poolenisti uksest väljas. Viimased päevad olid olnud hullumeelsed. Kopteriõnnetus oli kaasa toonud palju erakorralisi koosolekuid, mida Kairit polnud saanud varem oma kalendrisse planeerida. Nädal tagasi oli ta suutnud üle hulga aja paigutada oma päevakavasse lõuna sõbrannadega, kuid majast välja jõudmine oli ikkagi veninud, sest mitmel töökaaslasel oli tema käest veel midagi vaja ja pidevalt helistasid ajakirjanikud, kes püüdsid esimesena uuemat infot hankida. Nüüd kippus Kairit järjekordselt hiljaks jääma.
„Hmm, aga ma arvan, et nad eeldavadki mu hilinemist,” mõtles ta irooniliselt muiates. „Nii hästi peaksid nad ikka mind tundma.”
Telefon helises. Taheti ühe homse koosoleku aega täpsustada. Kairit palus tunni aja pärast tagasi helistada, kuna on lõunal ning tal pole kalendermärkmikku käepärast. Peast ei oska ta aga kahjuks homse päevaplaani kohta midagi öelda.
Ilm oli palav nagu viimasel ajal juunikuu algul ikka. Praegusel hetkel jagunesid Tallinna vanalinna tänavatel liikuvad inimesed suures plaanis kaheks: ülikondades mehed ja kostüümides (Kairiti-sugused) naised, kes tormasid kontorist
