ettekandja oli lahkunud. „Ajalehtedes ja telekas viimastel päevadel muud ei näegi, kui sina jälle seletad midagi.”
„Kiirelt läheb,” ohkas Kairit. „Kiirelt ja väga töiselt. Viimastel päevadel olen magamisest ainult unistanud. Ja enne kopteriõnnetust olin sel kuul välislähetuses vist rohkem päevi kui oma kontoris. Täitsa jube! Ja pealegi preili, mitte proua,” parandas ta Margiti öeldut.
„Ah nii, et Härra Ideaalne pole teie kätt veel palunud?” lõõpis Margit.
„Kuule, tema on ülejäänud aja kuust lähetuses, seega ega me kodus eriti kokku ei saagi. Meil on viimasel ajal täiesti virtuaalne suhe.”
Kristjaniga suhtlesid nad viimasel ajal tõesti rohkem telefoni ja muude tehniliste vahendite kaudu. Nende elu oli juba pikemat aega selline olnud, nii et kas kahjuks või õnneks hakkas Kairit juba ära harjuma, et tema elukaaslane on vaid hääl telefonis või pilt arvutiekraanil.
„Pulma veel ei saagi? Ja pisiperet ka oodata ei ole?” jätkas Liisu küsitlemist.
„Pulma veel ei saa, jah. Aga mõtted on,” lisas Kairit kavalalt. „Pisipere … Meil on selle asemel väga armas koer.”
Koera olid nad endale hiljuti võtnud. Kristjan oli tööl-trennis või kusagil mujal enamiku ajast, mil Kairit kodus oli, ja vastupidi. Kristjani jaoks polnud üksi kodus olla probleem, kuid Kairiti arvates oli suures majas hoolimata alarmsüsteemist ikkagi üksinda kuidagi kõhe olla. Seega pärast pikka nuiamist oli mees nõus olnud, et nad võivad koera võtta. Fakt on aga see, et juba praeguseks oli koer enamiku ajast Kairiti vanemate juures veetnud, et loomake ei peaks liiga kaua üksi olema.
Nooruke ettekandja saabus tellitud toitudega ja hakkas neid lauale tõstma.
„Aitab minust,” ütles Kairit. „Rääkige nüüd parem, kuidas teil endal läheb.”
Liisu ja Margit vaatasid teineteisele salapäraselt silma pilgutades otsa.
„Mis on? Rääkige!”
„Räägi siis nüüd välja,” togis Margit Liisut.
Selle peale sirutas Liisu Kairiti poole vasaku käe, mille neljandas sõrmes ilutses kena kividega sõrmus.
„Rauno palus nädal aega tagasi mu kätt ja me abiellume oktoobris,” selgitas Liisu, ise õnnest särades.
„Palju õnne,” ütles Kairit ja ruttas sõbrannat üle laua kallistama, nii et oleks peaaegu oma late ümber ajanud. „See on ju küll väga hea uudis! Aga miks nii kiiresti? Kas jõuate kõik oktoobriks ära korraldada?”
„No kuna Rauno vanemad maksavad kinni suurema osa peokuludest, siis eks nemad ka korraldavad. Oma ainsa poja heaks on nad kõigeks valmis ja ma võin kindel olla, et ega mind sinna korraldustoimkonda eriti vaja ei olegi. Ta ema on väga … hmm, kuidas seda öelda … korraldamishimuline,” seletas Liisu häbelikult.
„Ehk otse välja öeldes diktaatorlik kamandaja?” lajatas Margit kümnesse.
„Nujah ....” venitas Liisu vastuseks.
Naised muigasid paljutähendavalt.
„Nii need emad kipuvad olema,” lisas Kairit teadvalt. „Eriti ainsate poegade korral.”
„Aga no me saame Rauno emaga väga hästi läbi, nii et see pole mingi probleem,” seletas Liisu edasi, nagu püüaks oma tulevase abikaasa ema kaitsta. „Pigem ongi mugavam, kui keegi teine võtab nii suure sündmuse korraldamise eest vastutuse enda peale. Siis saan mina nautida pruudiks olemist, mitte ei pea terve õhtu nagu mingi majapidajanna ringi jooksma.”
„Seda nüüd küll,” nentis Kairit ja ka Margit noogutas nõustumise märgiks. „Peaasi, et ikka sinu arvamust ka küsitakse ja sellega arvestatakse. Kallike, ma usun, et sa ei taha Rauno emale haiget teha ja laseksid tal kõik asjad ära korraldada, kui ta sooviks, kuid ära unusta, et see on ikkagi sinu elu üks tähtsamaid päevi. Ära lase tal kõige üle otsustada, kui see sulle ei sobi. Selle ürituse puhul on ikka sinu õnn olulisem kui tema oma.”
„Nujah, aga kui sa oleksid ta nägu näinud, kui ütlesime talle, et ta võib korraldamisel aidata … ” venitas Liisu.
„Kas teie ütlesite või ta ei jätnud teile valikutki?” küsis Margit.
Liisu tõmbas kulmu veidi kortsu ja vaatas vaikides sõbrannadele otsa.
„No ta pigem ütles, jah, otse, et me ei saa temalt ometi võtta võimalust üks kord elus sellise ürituse korraldamisel osaleda. Meie tahtsime teha väikese laulatuse kirikus ning seejärel istumise vaid kõige lähemate sõprade ja sugulastega, aga Rauno ema plaanib suurt, rohkem kui saja inimesega pidu.”
„Oh, Liisukene … sa ei muutu ka kunagi,” ohkas Kairit pead raputades, kuid patsutas seejärel sõbrannale sõbralikult õlale. „Aga sul on ju alati võimalus altari eest jalga lasta, siis on Rauno emal võimalus ka teist korda sellist suurepärast üritust korraldada.”
Margit muigas. Liisu vaatas sõbrannadele etteheitva näoga otsa.
„Ah, naerge jah. Aga te pole kumbki vist kunagi pidanud teiste inimeste pärast kompromisse tegema, sellepärast see kõik ongi teie jaoks nii naljakas.”
„Ei, kallike, vastupidi – me saame aru, et igal inimesel on oma elu, mida tuleb kõigepealt elada, ja alles seejärel tulevad teised inimesed,” selgitas Margit. „Mõtle, kui sina lased Rauno emal oma elu ainsa pulma ära organiseerida, siis jääb sinul see kogemus puudu ja tulevikus hakkad sina oma saamata jäänud kogemust ka kellegi teise elus välja elama. Nii ei saa.”
„Nujah, selles mõttes on teil äkki isegi õigus. Aga vahet pole ju. Pruudi osa pulmas ei saa kindlasti keegi teine peale minu täita. Saan oma ilusa valge kleidiga terve päev väga-väga tähtis olla …”
„Ma kujutan ette, et sinust saab väga ilus pruut,” ütles Kairit.
„Mõtle, kui vägev, lõpuks ometi läheb täide kõik see, millest sa aastaid oled unistanud,” õhkas Margit. „Valge kleit, suur pidu, hubane kodu, varsti kindlasti lapsed ka … no kõik see, millest sa ülikooli ajal pidevalt jahusid.”
„Ma tean,” vastas Liisu õndsalt naeratades.
„Kaua te Raunoga koos olnud olete?” küsis Kairit. „Kui ma mõtlema hakkan, siis ma ei mäletagi sind kellegi teise kui temaga.”
„Heh, oli ju küll mõni … vanema kursa oma,” seletas Liisu häbelikult, nagu kartes, et ühemehepidamine jätab talle halva maine, „aga põhimõtteliselt esimese kursuse poole peal me Raunoga tutvusime,” hakkas Liisu arvutama. „Ära unusta minu rolli selles,” pistis Margit kiirelt vahele ja Liisu noogutas selle peale nõustuvalt: „Seega umbes kuus ja pool aastat.”
Kõigi naiste silmad läksid üllatusest suureks.
„Kuule, väljaöeldult kõlab see väga jubedalt,” naeris Margit. „Ma ei tea, kas ma üldse olen võimeline kunagi kellegagi nii kaua koos olema.”
„Ma ei teadnud, et me üldse nii vanad oleme, et võiks nii pika suhtega uhkustada,” lisas Kairit, mille peale kõik naerma puhkesid.
„Vanaks
