Lume ja tuha hingus 1. osa. Diana Gabaldon
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Lume ja tuha hingus 1. osa - Diana Gabaldon страница 4
„Kes võib olla nii rumal, et sööb kärbseseeni?” küsis ta, pühkides kerge jälestusvärinaga kätt seeliku külge.
„Inimesed, kes neid ei tunne. Kes olid ehk näljas,” vastasin tasa. Kergitasin väikese tüdruku kätt ja kompisin küünarvarre peenikesi luid. Väike kõht oli pisut pundunud, kas alatoitumusest või surmajärgsetest muutustest, seda ei osanud ma öelda, aga rangluud kerkisid teravalt esile nagu kaks sirpi. Kõik surnukehad olid kõhnad, kuid mitte just näljast kuhtunud.
Tõstsin pea ja silmitsesin onni kohal sinetavat varjulist nõlva. Koriluseks oli aastaaeg küll veel varajane, ent metsas leidus ikkagi ohtralt söögipoolist – neile, kes oskasid seda ära tunda.
Jamie astus ligi, põlvitas minu kõrvale ja asetas suure käe tasakesi mu seljale. Ehkki ilm oli külm, nõrgus tal mööda kaela alla higinire ja tihe punane juuksepahmakas oli meelekohtadelt tume. „Haud on valmis,” lausus ta vaikselt, otsekui kardaks last hirmutada. „Kas nendesse see lapsuke surigi?” Ta nooksas maas vedelevate seente poole.
„Arvatavasti … ja kõik teised samuti. Kas oled jõudnud ringi vaadata? Teab keegi, kes nad on?”
Jamie raputas pead.
„Inglased igatahes mitte: riided on teistsugused. Sakslased oleksid läinud kindlasti Salemisse – nendele meeldib elada pigem kogukonniti kui omaette. Nad võisid ehk olla hollandlased.” Jamie osutas vana naise puukottadele, mis olid aja jooksul mustaks kantud ja pragunenud. „Mingeid raamatuid ega kirju pole siia alles jäänud – kui neid üleüldse oligi. Mitte midagi, kust võiks lugeda nende nime. Aga …”
„Nad on asunud siia alles hiljaaegu.” Madal kähe hääl sundis mind pilku tõstma. Roger oli tulnud ja kükitanud Brianna kõrvale ning noogutas nüüd tossava ahervareme poole. Selle lähedal oli üles kaevatud väike peenramaa; vähesed tärganud taimed polnud enamat kui võrsed, õrnad lehed hilistest halladest longu vajunud ja mustaks tõmbunud. Ei mingeid kuure ega lautu, ei märkigi veisest, muulast või seast.
„Uusasukad,” lausus Roger tasa. „Nad polnud sunnismaised teenijad – see siin oli perekond. Ja nad polnud harjunud väljas rasket tööd tegema: naiste kätel on värsked rakud ja armid.” Roger libistas laia kämblaga üle koredast kodukootud riidest püksipõlve; praegu olid tema pihud siledaks ja tugevaks parkunud nagu Jamielgi, aga kunagi oli ta olnud õrna nahaga teadlane ja mäletas veel hästi esimeste karastumispäevade valu.
„Ei tea, kas neil jäi sugulasi … Euroopasse,” ütles Brianna tasa. Ta silus heledad juuksed tüdruku laubalt tagasi ja kattis näo uuesti rätiga. Ta neelatas, nägin tema kõri liigatamas. „Nood ei saa kunagi teada, mis nendega juhtus.”
„Ei.” Jamie tõusis järsult püsti. „Öeldakse küll, et jumal hoiab lolle … aga küllap saab isegi kõigevägevamal aeg-ajalt mõõt täis.” Ta pöördus ning viipas Lindsayle ja Sinclairile.
„Otsige mees üles,” lausus ta Lindsayle. Nüüd pöördusid kõik teda vaatama.
„Mees?” küsis Roger ning keeras äkitselt pea onnijäänuste poole, pilgus vastne mõistmine. „Jah … kes selle majakese neile ehitas?”
„Selle võinuksid ehitada ka naised,” sõnas Bree, ajades lõua õieli.
„Sina oleksid sellega kindlasti hakkama saanud,” vastas Roger, kõõritades naise poole, suunurk kergelt võbelemas. Briannal oli Jamiega rohkem ühist kui pelgalt juuste värv: ta oli sukkis kuus jalga1 pikk ning tema nõtketes ihuliikmetes oli isalt päritud jõudu.
„Võinuksid ehk küll, aga ei ehitanud,” sõnas Jamie lühidalt. Ta noogutas ahervareme poole, kus paar mööblitükki olid ikka veel säilitanud äratuntavad piirjooned. Minu silme all tuhises sealt läbi õhtune tuulepuhang; see, mis oli alles äsja meenutanud taburetti, varises hääletult tuhaks ning maa kohal lõi keerlema tontlik nõe- ja tahmavihur.
„Mille järgi sa seda otsustad?” Ajasin end püsti, astusin tema kõrvale ja vaatasin majja. Nüüd polnud seal enam õieti midagi, ehkki korstnajalg seisis veel püsti ja seinadki turritasid pooleldi varisenuna hambuliselt taeva poole.
„Siin pole üldse metalli,” vastas Jamie, osutades mustunud koldele, kus vedeles suur kuumusest pooleks läinud pada, mille sisu oli aurustunud. „Ei ühtki potti peale selle ning see oli liiga raske, et minema tassida. Ei mingeid tööriistu. Mitte nuga ega kirvestki … ehkki nagu näed, ehitajal on need olnud.”
Jamiel oli õigus; palgid olid küll koorimata, kuid sälgud ja otsad kandsid ilmselgeid kirvejälgi.
Kulm kortsus, võttis Roger maast pika männioksa ning asus sellega kindluse mõttes tuha ja prahi sees sobrama. Kenny Lindsay ja Sinclair ei näinud sellega vaeva; Jamie oli käskinud neil otsida meest ning nad läksidki ja kadusid metsa. Fergus kõndis nendega kaasa; Evan Lindsay, tema vend Murdo ja McGillivrayd hakkasid tassima kääpa jaoks kive.
„Kui majas oli mees, miks ta nad siis maha jättis?” küsis Brianna poolihääli minult, vaadates kord isa, kord laibarivi poole. „Kas see naine arvas ehk, et nad ei tule üksinda toime?”
Ning võttis seega elu nii endalt kui lastelt, et vältida pikaldast külmaja näljasurma?
„Jättis nad maha ning võttis minnes kõik tööriistad kaasa? Jumal hoidku, loodan, et mitte.” See mõte sundis mind risti ette lööma, aga kahtlesin kohe selle tõepäras.
„Kas ei oleks nad läinud mujalt abi otsima? Võtnud lapsed kaasa – lumi on enamjaolt sulanud?” Ainult kõige kõrgemad kurud olid ikka veel lund täis, aga rajad ja nõlvad, ehkki märjad ja sulaveest porised, olid olnud läbitavad juba vähemalt kuu aega.
„Ma leidsin mehe üles,” katkestas Roger mu mõtiskluse. Ta rääkis väga rahulikult, kuid pidas pisut vahet, et kurk puhtaks köhatada. „Just … siitsamast.”
Päevavalgus hakkas küll hääbuma, kuid nägin, et ta on läinud näost kahvatuks. Polnud ka ime: kägardunud kogu, mille ta sissevarisenud nõgiste seinapalkide alt nähtavale oli toonud, paistis piisavalt jube, et võtta sõnatuks keda tahes. Mustaks söestunud, käed poksijaasendisse kerkinud, nagu tulesurma surnute puhul nii tavaline … esmapilgul oli raske kindlaks teha isegi seda, kas ta üleüldse ongi mees, kuigi selle järgi, mis näha võisin, vist ikkagi oli.
See surnukeha vallandas uue arutelu, mille katkestas metsaservalt kostev hõige:
„Me leidsime nad üles, milord!”
Kõik tõstsid pilgu uuelt laibalt ja nägid Fergust puude vahelt viipamas.
Tõepoolest „nemad”. Puude all, mitte kõrvuti, kuid siiski kaunis lähestikku lebas majast üksnes natuke maad eemal kaks meest. Ja mõlemad, niipalju kui paistis, surnud seenemürgistusse.
„See küll hollandlane pole,” ütles Sinclair vist juba neljandat korda ning raputas surnukeha silmitsedes pead.
„Äkisti ikka on,” sõnas Fergus kahtlevalt. Ta tõstis vasakut kätt asendava konksu ja kratsis selle otsaga nina. „Lääne-Indiast, non?”
Üks neist kahest tundmatust surnukehast oli nimelt mustanahaline. Teine oli valge ning mõlemad kandsid ebamäärast värvi kulunud kodukootud rõivaid – särki ja pükse; külmast ilmast hoolimata polnud kummalgi kuube.