ja tugevate mõhnadega, kuid tundusid põhiliselt puhtad. Musta mehed tallad olid kollakasroosad, varvaste vahel polnud muda ega sinna kleepunud lehti. Üks mis kindel: nood kaks polnud kindlasti kõndinud läbi porise metsa paljajalu.
„Mehi oli siis ehk rohkem? Kui need surid, võtsid teised kaasa nende kingad … ja kõik muu väärtusliku,” lisas Fergus asjalikult, osutades enne hütile ja siis kingadeta surnukehadele, „ning põgenesid.”
„Jah, võib-olla!” Jamie torutas huuli ja kammis aeglaselt pilguga õuepinda, aga maa oli jalgadest porile sõtkutud, rohututid juurtega välja kistud ning õu täis tuhka ja söestunud puitu. Paistis, nagu oleks siit üle käinud kari hullunud jõehobusid.
„Oleks nüüd Ian-poiss siin. Tema on parim jäljekütt ning oskaks ehk öelda vähemasti seda, mis juhtus seal.” Jamie nooksas metsa poole, kust olid leitud mehed. „Näiteks kui palju neid oli ja kuhupoole nad läksid.”
Jamie oli ka ise päris tubli jäljekütt. Paraku hääbus valgus nüüd kiiresti; hämarus oli hakanud laskuma isegi tasandikule, kus seisis põlenud hütt, moodustas puude all tihedaid varje, voolas üle songitud maa nagu õli. Jamie pilk seiras silmapiiri, kus pilveplagud olid löönud loojuvas päikeses roosakaskuldselt lõõmama, ja raputas pead.
„Matke nad maha. Siis hakkame minema.”
Neil tuli teha veel üks ängistav avastus. Üksainus surnu polnud hukkunud tule ega mürgi kätte. Kui nad söestunud laiba tuhast üles tõstsid, et kanda ta hauda, kukkus midagi keha küljest väikese kolksatusega maha. Brianna tõstis selle üles ja hõõrus põlleservaga puhtamaks.
„See jäi neil vist kahe silma vahele,” lausus ta pisut kõlatult ja sirutas leiu teistele näha. See oli nuga, õigemini küll üksnes tera. Puidust pea oli täielikult ära põlenud ja tera kuumusest kõverdunud.
Tehes südame põlenud rasva ja liha vänge sööbiva leha vastu kõvaks, kummardusin laiba kohale ja torkisin ettevaatlikult selle keskpaika. Tuli on suur hävitaja, kuid mõnikord säilitab üpris veidraid asju. Kolmnurkne haav oli mehe roiete aluses lohus täiesti selgelt näha.
„Nad pussitasid ta surnuks,” laususin, pühkides higiseid käsi põllesse.
„Nad tapsid ta,” sõnas Bree, jälgides mu näoilmet. „Ning noorik …” Brianna heitis pilgu põllega kaetuna maas lamavale noorele naisele. „Tema keetis seentest hautise ja nad kõik sõid seda. Lapsed ka.”
Lagendikule laskus vaikus, mida häirisid üksnes eemalt mägedest kostvad lindude hõiked. Kuulsin omaenda südant rinnus valusasti vasardamas. Oli see kättemaks? Või lihtsalt meeleheide?
„Jah, võib-olla,” vastas Jamie tasa. Ta kummardus puldani juurde, millele nad surnud mehe olid asetanud, ja võttis servast kinni. „Nimetame seda õnnetusjuhtumiks.”
Hollandlane ja tema pere maeti ühte, kaks võõrast teise hauda.
Päikese loojudes oli tõusnud külm tuul ning kui nad naist tõstsid, kerkis põll lipendades üles ja paljastas tema näo. Sinclair tõi kuuldavale lämbunud karjatuse ja oleks kandami vapustusest äärepealt maha pillanud. Surnukehal ei olnud enam nägu ega juukseid; sale piht ahenes kõrgemal söestunud jäänusteks. Peast oli liha täiesti ära põlenud, jättes järele üksnes kummaliselt väikese mustaks tõmbunud kolba, milles irvitavad hambad mõjusid häirivalt muretuna.
Kiiresti langetasid mehed laiba madalasse hauda, asetasid tema kõrvale ema ja lapsed ning jätsid Brianna ja minu ehitama kalmule Šoti kombe järgi väikest kivikääbast, mis pidi tähistama matmiskohta ja pakkuma kaitset röövloomade eest, samal ajal kui kahele paljasjalgsele mehele kaevati algelisem puhkepaik.
Kui töö sai lõpuks tehtud, kogunesid kõik kahvatu ja vaikivana värskete kalmude ümber. Nägin Rogerit seismas Brianna kõrval, käsi kaitsvalt naise piha ümber. Breed läbistas kerge värin, mis ei tulenenud minu arvates külmast. Nende laps Jemmy oli väikseimast tüdrukust ehk kõigest aasta noorem.
„Kas ütled paar sõna, Mac Dubh?” Kenny Lindsay vaatas küsivalt Jamie poole, tõmmates kootud mütsi kasvava jaheduse kaitseks sügavamalt kõrvadele.
Hämarus tihenes kiiresti ja keegi ei tahtnud viivitada. Meil oli tarvis laager üles lüüa – kusagil põlengulehkadest kaugemal – ning pimedas oleks see raske. Aga Kennyl oli õigus: me ei saanud lahkuda kas või väikesegi tseremooniata jätmaks hüvasti nende võhivõõraste inimestega.
Jamie raputas pead.
„Ei, las kõneleb Roger Mac. Kui nad oli hollandlased, siis võib arvata, et protestandid.”
Hämarusest hoolimata nägin, et Brianna heitis isale terava pilgu. Tõsi mis tõsi, Roger oli presbüterlane nagu märksa vanem mees Tom Christiegi, kelle pahurast näost võis välja lugeda, mida ta toimuvast arvab. Usk ei olnud praegu siiski midagi muud kui ettekääne ning kõik, sealhulgas Roger, teadsid seda.
Roger köhis kurgu puhtaks, nagu käristaks keegi riiet. See heli oli alati valus kuulda ja nüüd aimus sellest pahameelt. Ta ei vaielnud siiski vastu, vaatas Jamiele üksnes otse silma ning astus tema asemel hauapeatsisse.
Ta oli mõelnud lugeda üksnes meie isa palve või mõne leebema psalmi. Kummatigi tulid talle pähe hoopis teised sõnad.
„Vaata, ma kisendan: „Vägivald!”, aga ei saa vastust; hüüan appi, aga õigust ei ole. Ta tegi mu teele tõkke ja ma ei pääse üle, ta pani mu radade peale pimeduse.”
Kunagi oli Rogeri hääl olnud võimas ja ilus. Nüüd oli see kähe ja kärisev, endisest ilust polnud õieti midagi järel, ent ometi õhkus tema sõnadest nii palju kirge, et kuulajad langetasid pea ja nende näod vajusid hämarusse.
„Ta riisus minult au ja võttis mul krooni peast. Ta kiskus mind igapidi maha, et kaoksin, ja juuris mu lootuse välja nagu puu.” Rogeri nägu oli jäik, kuid silmad peatusid üheks kõledaks hetkeks söestunud notil, mis oli olnud hollandi perekonna raiepakk.
„Mu vennad hoidis ta minust eemale ja mu tuttavad võõrdusid minust hoopis. Mu lähedased jätsid mind maha ja mu sõbrad unustasid mind ära.” Nägin kolme Lindsay-venda pilke vahetamas ning tõusva tuule kaitseks koomale tõmbumas.
„Halastage mu peale, halastage, mu sõbrad,” lausus Roger, hääl ühtäkki nii vaikne, et seda oli üle puuokstes kahiseva tuule vaevu kuulda. „Sest mind on tabanud Jumala käsi.”
Brianna liigatas kergelt; Roger selitas uuesti kurku, valjult ja ägedalt, ning sirutas kaela välja, nii et nägin sellel vilksamisi inetut nööriarmi.
„Oh, et mu sõnad ometi kirja pandaks, et need raamatusse kirjutataks, raudsule ja tinaga uurendataks kaljusse igaveseks ajaks!”
Roger libistas pilgu üle nägude – tema enda omal polnud ainsatki tundevirvet –, hingas siis sügavalt sisse ja jätkas puhuti katkeval häälel.
„Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma. Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud,” Brianna väratas kramplikult ning tõstis pilgu värskelt kalmukünkalt, „saan ma ilma ihutagi näha Jumalat, teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra.”
Roger jäi vait ja kõik ohkasid korraks, olles hinge kinni hoidnud ja hingates
