Avameri 2. Kalamehe mõrsja. Lembit Uustulnd

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Avameri 2. Kalamehe mõrsja - Lembit Uustulnd страница 1

Avameri 2. Kalamehe mõrsja - Lembit Uustulnd

Скачать книгу

ection>

      Lembit Uustulnd

       Avameri 2. Kalamehe mõrsja

      Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

      Toimetanud Velve Saar

      Korrektuuri lugenud Velve Saar ja Reet Ruusmann

      Kujundanud Mari Kaljuste

      Tekst ja fotod © Lembit Uustulnd, 2019

      ISBN 978-9985-3-4772-0

      e-ISBN 9789985348574

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2019

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

      I peatükk

      „SRTR 9086 Roobaku kapten Volmer,” luges Jaak Volmer radiogrammilt, mille radist Peeter Laubre talle piduliku näo ja teatraalse kummarduse saatel ulatas. Markonil oli nii maias ja meelas nägu nagu köstri kassil, kes on pühapäeva hommikul peremehe tähelepanematust kasutanud ja koorekirnust matti võtnud. Endamisi pidi Jaak aga konstateerima, et sõnaühend „kapten Volmer” ei tundunudki enam võõras ning see pani teda muigama ja endalt küsima, on ta siis tänaseks kapteniks olemise otsustanud. Vanema kolleegi Koti Sassi sõnad „kapteniks saad alles siis, kui oled selle ise ära otsustanud” ei olnud ununenud, kuid seni polnud jätkunud töö kõrvalt aega filosoofiaga tegelda. Radiogramm näpu vahel, vaatas Jaak troopilises päikeses sillerdavale merele ja püüdis eneses selgust saada – oli ta rahul oma kaptenistaatusega või oleks palju lihtsam olnud vanemtüürimehe paguneid kanda. Korraks vilksatas läbi pea mõte, kui peaks uuesti kellegi Paškovi-sarnase kamandamise ja nöökimise all olema ning see pani tahtmatult õlgu väristama ja nentima, et ei enam. Markoni tammus kärsitult jalalt jalale ja vehkis käega, nõudes kapteni tähelepanu. Lõpuks ei pidanud ta vastu ja purtsatas kärsitult:

      „Loed ka või?” Alles nüüd pööras Volmer muigvel näo radisti poole ja lausus, mõõtes jalalt jalale tammuvat Peetrit iroonilise pilguga:

      „Kui on kusehäda, käi ära, mis sa muidu jalgu ristad.” Markoni lõi pahaselt käega. Radist ei tohtinud ilma kapteni loata ühegi radiogrammi sisust kedagi teavitada, sellised olid ametlikud eeskirjad, kuid Laubre Peetril olid siin mängus isiklikud huvid. Nimelt oli laeva kokk Vassili Koržun, hüüdnimega Roliki-Šariki, väga uudishimulik persoon, kelles pesitses haiglaslik huvi ja vajadus kõigist laeva puudutavatest uudistest esimesena teada saada. Ega siis muidu kõlanud vana meretarkus, et alati tulevad kõige värskemad uudised kambüüsist. Ah et miks Roliki-Šariki, oli ka Volmer pootsman Saksalt kui kõigeteadjalt pärinud.

      „See oo juba vana lugu, mis käib meite Vaskaga laevast laeva seltsis,” sügas pootsman mõtlikult kukalt ja võttis peast võidunud lätu, millel oli uhke kiri „Kingissepa Tarbijate Kooperatiiv”. Jaak oli varemgi märganud, et kui Mani pidi mingis küsimuses mõttetööd arendama, võttis ta mütsi peast ning lasi värskel õhul uusi ja huvitavaid mõtteid liigutada.

      „Vaada, kui sa meite koka nime maakeelde tölgid, tähendab see raisakotkast.” Rahuloleva näoga pani Laeva Hirm ehk teise nimega Draakon mütsi pähe. Küllap olid värsked meretuuled mehe fantaasiat turgutanud ja ta jätkas ladusalt: „Nagu sa isegid aru saad, siis selliseid sönu nagu „raisk”, „raibe”, „reo” äi tohi kambüüsis tarvitada – sanepidjaam vöi see sanitaarteenistus, mis pahandus ta nüüd oo, vöib meite söömaajad söuksel moel üldse löpetada.” Siinkohal tõstis ta nimetissõrme tähtsalt püsti. „Aga igal mehel peab ju nimi ikka olama ja vot, targad mehed arvasid,” siin jättis Draakon oma autorluse märkimata, „et nimi peaks olama meest iseloomustav. Noh, nagu omal ajal nendel indiaanlastel sääl Ameerikamaal: Istuv Sönn, Ründav Piison, Terav Kotkasilm. Nagu sa isegid tead, siis oo meite koka menüüs kolm rooga ja nimetatakse neid vastavalt valmiva produkti kujule kas siis roliki, šariki või kvadratiki. Köiki neid kokakunsti šedöövreid saadakse üksköik millise materjali hakklihamasinast läbi ajamise teel. Kuulsus käib meite Vaska ees ja taga ning kuuldes, et kokaks tuleb reisil Roliki-Šariki, võib meeste jutu sisse sigineda söukseid sönu nagu „kuradi raisk”, „oh sa pagan”, „jälle see Roliki-Šariki”. Vaada, nii kuulus oo see mees.”

      Kui aga tulla tagasi koka uudishimu juurde, oli Vaska Markonile märku andnud, et juhtub radist teda mõnest uudisest kõige enne teavitama, premeerib Roliki-Šariki teda purgi magusa kondenspiimaga. No kes siis magusat piima ei taha? Ja vahel oligi Markoni sellisel moel, kapteni eelneval loal, endale maiust teeninud. Kõike seda Volmer teadis ja lasi radistil praadida, olgugi et kibeles ka ise kontori uudiseid teada saama. Jälgides Laubre Peetri näoilmet, tõstis ta radiogrammi aeglaselt silmade kõrgusele ja hakkas poolihääli lugema: „SRTR 9086 Roobaku kapten Volmer.” Mida edasi, seda rohkem köitis loetav Jaaku, tema hääl muutus valjemaks ja Markoni narrimine ununes sootuks. Jaak vaatas hajameelselt radiogrammi enda käes ja silme eest jooksid läbi mitmed seigad tänaseks peaaegu lõppenud reisist: Šora Karapetjan, märg ja solgutatud, seismas teki keskpaigas ja surumas päästerõngast rinnale; Nikolai Rjabuškin ehk Rääbis, seismas püüdlikult valveseisangus kapteni kajuti rohelisel vaibal; pootsman Saks, pajatamas järjekordset lugu elust enesest; Alfred Kraavik, mängimas pilli, ning naised, nii Daša kui ka Maria Tšernova, teda imetlevalt jälgimas. Kui palju oli selle aja jooksul olnud sündmusi, mida kõike oli jõudnud juhtuda. „Eks ole sul endal pooleteise kuu pärast sama kurss kiilu all,” oli Ristna kapten Koti Sass lahkudes lohutuseks öelnud ning siis tundus ees olev ajavahemik terve igavikuna. Polnud ta praegugi veel kindel oma oskustes ega akustiku võimetes, kuid üle kivide ja kändude olid nad suutnud üht-teist korda saata ning tänaseks oli reisiplaan ületatud. Ta oli sellega hakkama saanud. Nad olid sellega hakkama saanud, parandas ta end mõtetes kiiresti.

      „Noh, noh?” päris Markoni läbematult ja ajas lõua uhkelt püsti.

      „No mine juba, mine,” viipas Volmer lubavalt käega, „see uudis peaks lausa kahte piima väärt olema.” Viimased sõnad summutas mürtsuga sulguv raadioruhvi uks kiirustava radisti järel. Veel kord luges Jaak radiogrammi, sisenes roolimajja ja astus akna alla. Ei olnud mõtet enese ees teeselda – kiitvaid hinnanguid oli ikka väga meeldiv lugeda. Vaikselt kõikus Roobaku suure mere laineummikus. Nad olid triivis, oodates õhtust kalaotsimistralli. Tekis trümmiluugil istus pootsman Saks, mütsilätu kuklasse lükatud, vehkis hoogsalt käega ja seletas enda ümber kogunenud tekimeestele järjekordseid elutarkusi. Ja järsku tundis Jaak Volmer, et talle täitsa meeldib kapten olla ning et ta ei kipu enam sugugi endalt küsima, miks selline jama just temaga juhtus. Ta voltis radiogrammi kokku, pistis taskusse ja laskus trepist alla, jalutades Mani kuulamisega ametis olevate meeste seljataha.

      „Vaada, iga kord äi tähenda see, mis sa näed, sugugid seda, mida sa ise arvad näinud olavat,” teadustas Laeva Hirm õpetlikult nimetissõrme püsti ajades. Siis rabas ta lätu peast, küllap olid targad mõtted otsa saanud, ning lasi soojal meretuulel oma musti kräsus juukseid sasida, et midagi värsket meelde tuletada.

      „Pootsman, su jutt kisub nõnda imelikuks. Saad sa ise ka aru, mida sa seal parasjagu patrad?” muigas traalmeister Kaarel Kama. Ta kordas Mani imiteerides: „Ei tähenda see, mida sa näed, seda, mida sa ei näe … Ptüi, kurat, suu läheb risti, kui su mula tahad korrata.”

      „Vaada, sii kohtas ongid konks – mette igale mehele pöle antud oskust seda va vilusoofiat möista,” oli Draakon varmas vastama ja tõmbas lätu ropsuga kõrvuni, küllap oli sõnasepal midagi huvitavat pähe torganud. „Vaada, Vigri,” sihtis ta traalmeistrit pahkliku näpuga, „mool oo soole üks küsimus: mis asi

Скачать книгу