vanasõna, mis eesti keelde tõlgituna kõlab „Ülbus on teine elurõõm”. Meie jätkame oma taotlusi ja asjaajamisi sama rahulikult ja järjekindlalt kui varem. Alati on kusagil midagi uuritud ja puuritud, mida meie sinna parata saame.” Olev silus käega üle siilisoengu. Jutt oli muidugi ilus, mõtles Karask endamisi, kuid kas Vigur ise ka seda usub, mida praegu siin pajatab.
„Küllap see ikkagi jututeemaks võetakse,” kinnitas peainsener oma kahtlusi, „olen kindel, et Juurika kamraadid juba kannavad selle eest hoolt.”
„Noh, las kannavad,” arvas muhulane. Ta tõmbas jope luku sirinal lahti, võttis sisetaskust musta märkmiku, mida alati kaasas kandis ja millest vahel mälu värskendamiseks teavet ammutas, lõi taskuraamatuga laksaki vastu peopesa ning ühmas: „Eks ole igal mehel oma patukesed, millest laialt kellata ei soovita.”
„Noh, Juurika-sugused mehed siristavad meie jutu peale kõrge kaarega,” vangutas Kalle Karask pead ja pidurdas auto hoo maha. Nad oli jõudnud piirivalvetsooni väravasse Kuivastus. „Osvaldil on Moskvas ikka raudkõva seljatagune,” lisas ta taskust passi otsides.
„Pole viga, pole viga,” pomises Olev samuti taskutes dokumendi järele ringi sobrades, „ka tema jaoks leidub rohtu.”
„Rohtu?” päris Kakuke imestunult.
„Mis sa arvad, mida arvatakse Moskvas Nahhimovi kolhoosi mõnest salajasest kalatsehhist, mis asuvad väljaspool Tallinna ja millest pole ametlikes paberites kriipsugi. See vigur ning see asi, juba mitu aastat nuputame, kuidas, kurat võtaks, Osvaldi konservide tootlikkus ületab meie oma peaaegu kaks korda, samas kui tootmisvahendid on täitsa võrreldavad.” See oli üllatus. Kalle Karask vahtis imestunult üle õla, jättes piirivalveseersandi, käsi õieli, akna juurde dokumenti ootama. Alles sõduri ranges vormis ja valjema häälega antud korraldus sundis teda vabanduste saatel oma passi ulatama. Sõitnud läbi väravate ja seadnud auto praami ootavate sõidukite ritta, suretas Karask mootori välja ja pöördus püügiosakonna ülemat silmitsema.
„Kuule, Olev, kuidas see on võimalik ja kust sellised andmed?” Vigur haigutas tehtult, ringutas ja muigas:
„Kuule, peainsener, kas sa arvad, et teie Aivariga üksi luurekat mängite? Eks ole minulgi oma allikad.”
„Uskumatu,” vangutas Karask pead, „kuidas keegi pole sellest varem mitte sõnagi iitsatanud.”
„Kuidas ei ole?” sasis tagumise istme mees oma siilisoengut, „tootmiskoondisest Uku on ajalehtedes üle päeva juttu. Üsna hiljuti kiideti suure suuga Nahhimovi kalurikolhoosi ja selle esimeest Osvald Juurt, kes on ka kolkakülades leidnud pensionäridele ameti ning aidanud kolhoosi finantsidega sisustada suveniiride ja muude meenete valmistamise töökodasid.”
„Kuidas on puulusikad, villased sokid ja õllekapad seotud konservide tootmisega?” imestas Karask.
„Kõige otsesemalt,” turtsatas Olev Räim. „Sina, Kalle, pole juures olnud, kui neid niinimetatud töökodasid sisustati ja mine sa tea,” siinkohal vaatas Vigur arupidava näoga auto aknasse, „see vigur ning see asi, võib-olla on neil töökodadel ühes otsas puidu-, teises aga kalatsehh.”
„Kuule, Olev, tahad sa öelda, et kui kala pole, siis treivad puulusikaid ja koovad vaipu, kui aga on, siis mutsivad vürtsiräime karpi?” Peainsener ei hakanudki hääles kõlanud irooniat varjama, liialt ulmeline oli jutt salatehastest. Muidugi oli ta kuulnud, et Kaug-Idas ja Kaspia mere ääres, kus liikus punast kala, pidid pooled kalatehased põranda all töötama, aga siin, Eestis − no pole ikka võimalik.
„Ka kuu peale saatmine tundus varematel aegadel solvamisena, aga näe, tänaseks on ameeriklased oma viis korda juba ära käinud,” muigas Vigur ning lisas, „keegi ei solvu enam. Mul on oma allikad.” Mees vaatas märkmikku, leidis õige koha ja tsiteeris: „Ülemöödunud aastal oli Kaluri Poja konservide toodang 18,56 miljonit tingtoosi, Nahhimovil 20,16, möödunud aastal meil 20,6 miljonit tingtoosi, Nahhimovil 38,6 – selline järsk tõus.” Vigur ajas näpu tähtsalt püsti: „Mõttekoht. Samas oleme väljapüügilt mõlemal aastal nii Nahhimovi kolhoosist kui ka hiidlastest kaugel ees.”
„Seda küll,” ütles Karask mõtlikult, „kuid nagu sa isegi tead, paneb meie konservitootmisele piirangu materjalide vähesus – plekifondi pole piisavalt. Samas saab Juurikas Moskvast, mida aga ise tahab ning nii tulebki lisakulutusi teha, et Ukrainasse ja Valgevenesse külmutatud kala vedada.”
„Nõus,” kostis tagaistmelt, „kuid ikkagi ei põhjenda see järsku toodangu tõusu ühe aasta jooksul. Lappasin raamatukogus vanu ajalehti ja leidsin üsna mitmeid samasse aega jäävaid artikleid Nahhimovi kolhoosi kangelastegudest Uku tootmiskoondise vallas.”
„Ja mida sa kavatsed teha? Teatada SORVVO-sse, prokuratuuri või veel kuhugi?” päris Karask.
„Kasu sellest ei oleks,” raputas Vigur veendunult pead. „Nagu sa ise kujukalt ütlesid, leiab Juurikas endise kolleegi ja praeguse peasekretäri, onu Andropovi juures Moskvas kaitset ning asi vaikitakse maha. Mina usun, et avalikustamisest on parem teadmine, et meie ka midagi teame, aga mida ja kui palju, see teadmatus peaks neid omakorda pisut jahutama.”
„Aga hiidlased?” päris Karask.
„Mis siis hiidlastega peaks olema?” muigas Olev üle terve näo. „Nendega on asi pisut lihtsam. Piisab sellest, kui küsida, mis maksis ja kuhu kadus terve kolmetoalise korteri mööbel, mis ametlikult soetati kolhoosi rahadega Hiiu Kaluri esinduse sisustamiseks Riias. Viimast pole seal eluaeg olnud ega saagi olema.” Kalle Karask vilistas üllatunult.
„Kuule, Olev, sa oled üsna ohtlik mees, intriigid nagu vanas Bütsantsi riigis,” vangutas peainsener imetlevalt pead. „Kas sul on aga vettpidavaid tõendeid või räägid niisama kuulujutte?” Olev Räim vangutas etteheitvalt pead ja päris, solvumisnoot hääles:
„See vigur ning see asi, olen ma kunagi midagi niisama rääkinud?” Siin pidi peainsener tegema möönduse − talle ei meenunud tõepoolest kordagi, mil püügiosakonna ülem oleks midagi niisama bluffinud. Pigem oli Viguri puudujäägiks see, et ta üldse vähe rääkis ja seda isegi siis, kui teinekord oleks mõnel nõupidamisel olnud hädasti vaja sõna sekka kosta, et Aivar Sinki ühes või teises suunas painutada.
„See vigur ning see asi, mul on ostetud mööbli arve olemas,” lisas Räim mokaotsast.
„Ja kuidas sa mõtled seda asja sättida?” päris Karask kahtlevalt. „Astud kalurite liidus Osvald Juure juurde, rabad nööbist ning pajatad tootmiskoondisest Uku ja selle tegemistest? Või komistad hoopis Unima Aadu varvastele?”
„See vigur ning see asi, no nii need asjad ka ei käi,” porises Vigur, keda pahandas noorema mehe mõistmatus, „kõike tuleb ikka ilupidi ajada.” Muhulane vakatas hetkeks, kogus mõtteid ja jätkas: „Nahhimovis on püügiosakonna ülem Risti Peeter. Tema naine on Muhust pärit Soodla Mari, kes on omakorda minu Mare kooliõde ja nemad ikka vahetevahel helistavad vastastikku. Lasin siis oma mannil öelda, sedati jutu sekka ja teiste teemade vahele, et oleme Kaluri Pojas nende konservidega kimpus ning plaanime Nahhimovi eeskujul ka rohkem pensionäre suveniiride tootmisse kaasata.”
„Ah et kohe nii lasid öelda?” turtsatas Kalle naerma.
„Vat see vigur, justament,” kinnitas Olev Räim ja noogutas. „Ise seisin juures ja lasin Marel paberilehe pealt ette lugeda, et tal midagi sassi ei läheks.”
„Kurat, Olev, sa oled nagu vene luuraja Stirlitz sellest luurefilmist „Seitseteist kevadist hetke”,”
