seal arvata, Juurika poriseid jalajälgi terve ilm täis,” suskas Karask vihaselt.
„Kui see vaid nii oleks,” mühkas Vigur umbmääraselt ja pöördus autoaknast välja vaatama. Mööda sadamakaid patseeris rohelistes mütsides piirivalvepatrull, automaadid risti rinnal. Kakukesel ei jäänud öeldu märkamata ja järsult pöördus ta taha vaatama.
„On sul mingid andmeid, oletusi? Oled sa ehk „naabrimehega” rääkinud?”
„Sa mõtled major Looganit?” päris Olev nägu krimpsutades.
„Muidugi teda, keda siis veel. Ise ütlesid, et pidite suured semud olema, naised koos kooliõpetajad ja puha,” iroonitses Kalle. Olev Räim pööras pilgu aknast, ohkas ja vaatas peainseneri kooliõpetajalikult korralekutsuva pilguga:
„Sulle, Karask, on Singi lollid kombed üsna kergelt külge jäänud.” Nähes, et oponent tahab vastu vaielda, tõstis muhulane vaigistavalt käe ja jätkas: „Venelastel on vanasõna „Peksa omasid, et vaenlased kardaksid”, mis sinu ja Singi puhul hästi kehtib.” Kalle Karask tahtis midagi öelda, kuid vanema mehe pilk ja terav silmavaade sundisid teda vaikima. Torsakalt pöördus ta esiklaasi vahtima. „Omasid võib peksta küll, kuid asja pärast, muidu tekitad salavaenlasi, kes hiljem hambad säärde löövad,” kostis tagaistmelt õpetlikult. Peainsener Karask mõistis, et kõik öeldu oli õige ning see omakorda lisas trotsi, kuid samas ta teadis, et püügiosakonna ülem Olev Räim oli tänases olukorras ainuke mees, kellele toetuda. „Kalle, ära korda oma mentori vigu,” jätkati seljatagant õpetussõnu. „Sink ei ole loll mees, kuid üsna tihti kipub tema ego maha kriipsutama seda positiivset, mida ta on korda saatnud. Vaja on paindlikkust, diplomaatilist kavalust.” Teravalt lõikas Kalle hinge vanema kolleegi kasutatud sõna „mentor”, nagu ta ise polekski mees, kuid jälle pidi ta nentima, et Vigur polnud midagi valesti öelnud. Muidugi oli Sink talle mentoriks, kes igati turgutas tema karjääri, edutas peainseneriks, olgugi et kõrgharidus oli alles omandamisjärgus. Kui aga teisest küljest vaadata, siis küllap oli ta näidanud, et on selles ametis kolhoosile ja Singile igati vajalik mees, õigustas Kakuke end sisimas. „Kalle, meil tuleb seda suppi kahekesi helpida, sellepärast ei ole mõtet aega asja ees teist taga teravustele raisata,” lõpetati monoloog tagaistmelt. Kalle Karask sai endast võitu ja pöördus uuesti taha vaatama.
„Küllap, Olev, on sul õigus,” neelas ta solvumise alla. „Kuid Loogani mainimine ajas närvi mustaks. On teine kui kanasitt saapakanna küljes − haisu pole, kuid lahti ka ei saa.”
„Major teeb oma tööd,” ütles muhulane vaikselt, „teeb seda tööd, milleks on riigi poolt seatud.”
„On seatud, on seatud,” kordas peainsener vihaselt, „tülitab, tüütab ja värbab ilmsüüta inimesi.”
„Meie sinuga, ja ilmsüüta?” muigas Vigur tagaistmel. „Kuule, seda juttu, mida pajatad, ei usu sa ise ka.”
„No vähemalt ei ole me rohkem süüdi kui ükskõik kes teine,” jätkas Kalle jonnimist.
„Mida sa seal värbamisest rääkisid?” päris Vigur erksamal häälel, peainseneri jutt oli muutunud huvitavamaks. Karaskil ei olnud kaotada midagi. Nagu Olev ütles, tuli neil vankrit koos vedada ja nii ta rääkiski oma Kesva sööklas toimunud kohtumisest major Looganiga.
„Ah nii on lood,” ühmas püügiosakonna ülem arupidavalt, „siis ikka sind ka.” Nähes Kalle Karaski üllatunud pilku, jätkas Vigur arutlevalt: „See kinnitab veel kord mõtet, et asi peab olema palju sügavam, kui meie seda arvata oskame.”
„Palju sügavam?” kordas Kalle ja laiutas esiistmel käsi. „Minu pea seda sunnikut küll ei võta, mida on meist veel saada?” Samas meenus talle majori lause: „Minu huvi te ei peagi teadma.” Tol ajal tundus see kelkimisena, kuid praeguseks oli omandanud hoopis teise varjundi.
„Küll aeg annab arutust,” kohmas Vigur ja peitis märkmiku jope sisetaskusse. „Peaksid ajaloost mäletama, et KGB leiab ükskõik mida või keda, isegi siis, kui seda olemas ei ole.” Veidi aega valitses vaikus, mida häiris vaid auto katusele trummeldavate kevadiste vihmapiiskade tants.
„Kuule, Olev, ennist jäi meil jutt pooleli. Mida sa hiidlaste jaoks välja mõtlesid?” päris Kalle ja ta nägu kiskus juba eelnevalt muigele. Püügiosakonna ülem maigutas suud, kratsis korraks kõrvatagust ja tegi pähe ilmsüüta näo.
„Hiidlastega, hiidlastega,” kordas Vigur nagu meenutades, „hiidlastele ma helistasin ja just Kaju Andresele.”
„Kaju Andresele?” päris Karask imestunult. „Nende varustusosakonna ülemale? Mis tema asjasse puutub?” Olev ei teinud küsimust märkamagi.
„Helistasin Andresele jah, oleme tuttavad. Kunagi, kui ma veel kalakombinaadi liinis töötasin, oli Andres seal varustajana ametis ning eks meil oli ikka üks ja sama töömure.” Vigur vaikis hetke nagu kunagisi aegu meenutades ja jätkas: „Noh, helistasin Andresele ja pärisin, et tema on nagu eluaeg olnud varustajavurhvi mees, ehk oskab head nõu anda.”
„No kuule, Olev, sinu asjad käivad küll eemalt-kaugelt läbi. Mitte ei oska arvata, mida võiks üks varustaja arvata kolhoosiesimees Uni-mäe Aadu korterimahhinatsioonidest.”
„Ega ma siis seda tema käest küsinud,” muigas Vigur ja otsis välja taskuräti. Mees nuuskas hoolega nina ja jätkas juba lõbusamalt: „Kirjeldasin talle oma onutütart Mallet, kes saatuse tahtel vene ohvitseriga abiellus ja nüüd Riiga elama maandus. Sõjavägi eraldas neile kolmetoalise korteri ja mind huvitas, kas 22 158 rublast ja 56 kopikast piisab selle sisustamiseks?”
„Ah nii ütlesid kohe,” turtsatas Kalle naerma ja päris, „aga miks siis just sellisest summast?”
„See vigur ning see asi, mõtle nüüd ise ka midagi,” muigas Olev.
„Aga muidugi,” kopsas peainsener endale käega otsaette ja pupsus naerda. „Hiidlaste mööbliarve oli täpselt sama suur.”
„Näed, tubli poiss, aru said,” aasis Vigur kiitvalt. „Täpselt nii palju maksis Angola püügirajooni ülema kolmetoalise korteri sisustus Riias.”
„Ah sa mait,” laksutas Karask imetlevalt keelt. „Vaata, see on ikkagi teine tase kui meie oma Saaremaa õlle ja suitsuangerjaga.”
„Tase on teine,” soostuti tagaistmelt, „distants on väiksem.”
„Mis distants?” imestas Kakuke.
„Riia on ikka palju lähemal kui Moskva,” jätkas Vigur, tehes pausi ja oodates, kas vestluskaaslane mõikab. Nähes Karaskit õlgu kehitamas, jätkas muhulane: „Nagu sa ise väga hästi tead, asub kogu kalamajanduse virtsahvt Moskvas, kust kamandatakse kogu Nõukogude Liidu kalatööstust. Muidugi on väga hea omada sooje suhteid kõrgemas ešelonis ning selles osas on Sink suure töö ära teinud, au ja kiitus talle, kuid …” Jälle tegi Vigur väikese mõttepausi, et jätkata: „Moskva on kaugel ja neile oleme meie üks mingi perifeerias asuv ettevõte sajast samasugusest üle terve Liidu. Riias asub aga Kalamajanduse Valitsuse Balti basseini keskus, mis tegeleb kalapüügiekspeditsioonide organiseerimisega Aafrika läänerannikule. Riiga sõita on palju lühem maa, pealegi oleme siin üks neljast osalejast. Oled nõus?” pöördus Räim näppu tähtsalt püsti ajades otse Karaski poole. „On suur vahe, kas olla neljandik või siis sajandik.” Vigur langetas pilgu ja mässis jopehõlmad külmakartlikult ümber keha. „Hiidlased tabasid asja üsna kiiresti ära,” lisas ta nina kõrge kaeluse varju peites.
