on>
ESIMENE PEATÜKK
1
Jüri Rander märkas äkki kaht silmaköitvat vaateeset ühekorraga: ülal kuusekäbistikus lõgistas oravaloomake käbi kallal, nii päris käeulatuse vahemaal, ja veidi kaugemal sirendas tüvede taga helkjaskirju noore näitsiku nõtke piht.
Nii nõtke ja osisirge, et Rander tundis oma senise oravaarmastuse peaaegu silmalöögilt kustuvat ja suundus, silmade närvilikult kilendades, eemal vilgendava nõtkuse poole. Taipas küll oma asjasuhtumuse ebaõiglust: oravaid sai näha haruharva, noid osjakaid õrnukesi aga peaaegu igal sammul — ja ometi jättis ta harukordsele käbiisandale otsemaid seljataguse ning kiindus neitsiseelikusse, nagu näeks säärast oma ihusilmaga esimest korda elus.
Valge kleit punaste laikudega — sel määral võis kindlaks määrata üksikasjugi. Kuid see ristles vasemale ja paremale, tiirutas üleannetult siia-sinna, kadudes aineti sootuks oksastikku, siis uuesti hoopis teiselt veerelt üles kaevudes, jällegi kadudes, ilmudes, kadudes — kuni äkki…
Rander püsatas ja pingutas silmi. Tõepoolest, nüüd tegi tüdruk vembu ja jättis ta ilma loodetavast rõõmupalast: kadus tilgatuks sinna kadedate kuuskede varju. Ei tulnud kustki enam valgepunast värvihelgatust kuusetüvestiku tumedate toonide sekka, ainult mingi valge jutt helendas taamal läbi oksastiku.
Maantee! Rander kergitas mütsilokatsit, lõi kämbla läbi linavalgete juuksesalkude, kohendas seljakoti ristrihmu ja kiirustas siis veidi vaaruvate hüpetega kaugel valenduva maantee suunas, huulil naerumuie poolvinekil.
Nüüd, jätnud orava nii kergemeelselt maha, oli päris ülearune eneseohverdus käega lüüa petlikule seelikule. Vähemalt kinni püüda ja pilk näkku lüüa — võis ju olla, et siis see päris pettumus alles rababki, kuid saab siis keset suvikuuma metsarännakut jätta sööstumata säärasessegi riski.
Ohoi! Paar samblakühma, mõned kännujändrikud, lepasasistik, savipõhjane kraav — ja oligi ühe jalaga maantee tolmujahus, teisega poolkõveriti kraavitühemes. Rünnak ei olnud asjata — ainult mõned sammud eemal siblitas tagaaetav tolmuneeluses, kiiresti, kiiresti, nagu oleks märganud liginevat ohtu. Ja nii kallakuti teeveerele, et oli ähvardamas iga minut kaduda teisele poole põldude vahele.
„Tere, prei…!“
Randeril jäi viimane silp kurgulakke kinni: näitsiku hetkeliselt pöördud näo-ovaalike lõi kogu olukorra sootu teiseks. See oli ju preili Suik, preili Lii Suik, Tartu jõukama ja ametikraadsema advokaadi tütar. Veidi uskumatu näis see küll olevat, siin keset võõraid metsatihnikuid ja põllulagumikke tabada äkki säärast linnaneidist, kuid silm ei ole nii kergesti petetav: see ta oli.
„Preili Lii! Vaat kus on alles üllatus!“
Tüdruk seisatas, lükkas juuksekäharakese silmilt ja tunnistas. Siis lõid ta põsekesed naerukile ja ta pani käes oleva väikese punakirju korvikese maha.
„Härra Rander, taevas küll!“
„Niiviisi just. Seesama Rander ja muu keegi. Tere ilusat pealelõunat! Ja on mulle arvamatu mõistatus, kuidas äkki teie siin…?“
Nad kätlesid tugeva käepigistusega ja Rander tundis, kuis tüdruku soe käsi otse põimus ta sõrmede vahele.
„Oleksin ma seda teadnud, siis poleks tarviski olnud seda meeleheitlikku tagaajamist — oleksin juba ammu hüüatanud.“
Tüdruku silmis värises küsimus.
„Oleksin hõisanud, kuid ei julgenud, arvasin, et on mõni võõras metsaneiu. Nägin juba ammu teid puie vahel vilksatumas, ikka risti ja põiki, otse ja käänakuti. Kui tulite sealt metsa mööda —“ Rander viipas käega taamale metsatihnikule, „— olin teil kogu aeg kannul.“
„Ah nii — te tulite siis sealtpoolt. Jah, ma käisin Mõrtsukal ja…“
Rander tõukas poolviltu ühe kõrva ettepoole ja seadis enese teravamalt kuulatama.
„Kus te käisite?“
Lii pursatas naerule. Valgete hammaste reastik avastus sellega ühtaegu otse lumisele kirendusele, keeleotsake värises tol valgel foonil kitsukese paelaveerena, nii helepunane, et lõikas silma kui veretäpp.
„Mõrtsukal jah! Ärge kartke, see on ainult nimi säärane imelik. Talu nimi, seal metsa taga, raiesmiku veerel.“
„Ah, sedasi — ma juba mõtlesin hoopis kohutavat. — Aga, kuis siis preili siia tagamaadele on välja jõudnud?“
„Niisama — suvitame. Mul on onul siin väike taluke. Näete, sealsamas, kus rukis lõpeb, on väike puututsakas — seal ongi. Oleme siin emaga juba paar nädalat ja eile tuli isagi järele, sest… ja…“
Lii lõi äkki erevaks ja haaras korvikese maast.
„Teate mis — tulge ka meie poole… Meil on täna väike pidu.“
„Pidu?“
„Jah, noh nii natuke… Mul on…“
„Sünnipäev!“
„Rohkem veel — juubel!“
„Tohoh, kui suur?“
„Oi — väga suur! Kuid sellest ärme räägime, eks te kuule isegi… Teie tulete ju, härra Rander! See oleks kole tore!“
Lii vaatas poisile mingi rõõmsa ja ühtlasi kelmika ootusega. Ta suu oli poolavatud ja ta silmaterad värisesid.
„Väikesed sinised herneterad klaasmunas…“ mõtles Rander ja tõsines äkki.
„Ma ei tea — kuis ma nii tulen. Näete ju, milline ma välja näen. Pikist rännakuist katkenud ja närvetunud — saapad ajavad peenele seltskonnale hirmu peale. Need polegi õieti saapad, vaid selge häbi jalgade mõnitamiseks. Ja püksid — öelge, preili Lii, olete te kunagi sääraseid vussvärakaid juhtunud nägema?“
Tüdruk lõkatas naerda, tihkamata pilkugi heita osutatud esemeile.
„Ah, härra Rander, mis ajast te siis nii peeneks olete läinud? Jätke — kui teil muidu midagi vastu ei ole…“
„Ei-ei, hoidku taevas! Ükskõik, ma tulen. Jätan aga vastutuse teie habrastele õlgadele. Andke see korv siia — munakesed vist?“
Tüdruk haaras korvisangast.
„Ei, ei — seda kannan ma ise. Siin on niisama… Pärast ütlen. See on nii kerge.“
Nad suundusid edasi. Päike viskas leili, lõkendas ja sirendas. Metsast hõngus teravat vaigulõhna ja rukkipead rippusid uimastena kuumas leitsakus.
2
„Ja kuidas siis teie siiapoole olete sattunud rändama?“
„Juba teist kuud keerutan seda kihelkonda pidi. Külast külla, talust tallu. Paar-kolm päeva peatust, ja jälle edasi. Mina — ma uurin murdeid, keelemurrakuid. Teate ju, olen filoloog — ja mul on säärane imelik saatus, et olen koledasti huvitatud sellest tühjast plärast, mida kõik need eided ja taadid vadistavad. Kirjutan viimaseni üles ja siis pärast — hakkan uurima. Teie ei suuda seda muidugi mõista, preili Lii…?“
„Noh
