Tuhande tähe saar. Emma Karinsdotter

      Ühe triibuga tiiger

      Võib-olla sa arvad, et kõikidele lastele meeldivad sünnipäevad? See pole tõsi, vähemalt mitte minu puhul. 22. detsember pole üksnes päev, mil ma sündisin. See on ka päev, mil mu ema suri. Sain aastaseks, ema ja isa kavatsesid sel puhul peo korraldada, aga nad unustasid õhupallid ostmata. Veoauto tuli eikuskilt, ja seejärel mu ema enam ei olnud. Õhupallid jäidki ostmata. Meie kodus ei ole kunagi õhupalle. Sünnipäevapidu jäi ära nii tookord kui ka järgmistel aastatel.

      Ma olin autos, kui see juhtus. Mul on siiani arm rinna peal. Kui veoauto meie autole sisse sõitis, lendas midagi teravat läbi õhu ja vigastas mu rinda otse südame kohalt. Haiglas õmmeldi mu haav kinni. Minu suutsid nad päästa, ehkki ma olin nii väike, ema aga mitte, ehkki ta oli mu ema. Mõnikord ma mõtlen, et ka isa suri selles õnnetuses. Ma tean, et see on ebaõiglane. Sest ta on ju elus.

      Kuigi tegelikult ta ei ole.

      Isa juhtis autot. Vanaema ütleb, et see polnud tema süü, see polnud kellegi süü. Sel päeval sadas maha esimene lumi ja valgusfoor oli rikkis. Isa ei saanud õnnetuses viga, ta näeb välja täpselt samasugune nagu alati. Välja arvatud üks asi – tema silmad. Ma olen näinud pilte temast enne ja pärast õnnetust. Kui ema elas, nägi isa välja nagu Tavaline isa, tema silmad särasid. Aga pärast ema surma sai temast Kurb isa ja valgus tema pilgus kustus.

      Ema pani mulle ebatavalise nime. Minu nimi on Tigris, ehkki ma olen vaid ühe triibuga tiiger. Üle südame kulgeva valge armitriibuga.

      Kui ma väike olin ja tahtsin emast rääkida, ütles isa alati, et meil tuleks see lugu unustada ja eluga edasi minna. Aga ma mõtlesin kogu aeg ema peale, isa samuti. Ta ütles, et ema on alati tema juures, isegi siis, kui me temast ei räägi.

      „Kus ta on?” küsisin ma. „Kus ta sinu juures siis on?”

      „Südames,” vastas isa ja vaatas mind tõsiselt.

      „Kuidas? Nagu mingis karbis või?”

      „Umbes nii jah,” ütles isa.

      Ma ei saanud aru, mida ta tookord mõtles, ma olin ju nii väike. Aga minu üheteistkümnendal sünnipäeval muutus kõik. Ma leidsin kasti ja sain aru, millest isa rääkis.

      Ööl enne sünnipäeva oli mul raske uinuda. Olime äsja kolinud uude korterisse, see asus linnast väljas, ka vanaema kolis, ta elas meist nüüd vaid mõni maja eemal. Korter oli täis kaste ja mööblit. Minu toas olid ainult paljad seinad, voodi ja tühi riidekapp. Mu toas oli ka aken, aga see oli ülearune, sest väljas polnud nagunii midagi vaadata.

      See ei olnud minu tuba, see oli minu uus tuba, ja ehkki me olime siin vaid mõne nädala elanud, tahtsin ma siit juba minema. Tahtsin tagasi meie vanasse korterisse, kus oli väikseid jälgi emast. Ema oli see, kes värvis minu toa helesiniseks, tema pani pildid seina ja pillas ükskord lillepoti maha, nii et sellest tuli põrandale väike täke, emmetäke, mida ma sain alati vaadata. Panin käe salamahti täkke peale ja sosistasin „ema”, kujutasin ette, et ta pillas tolle lillepoti alles hetk tagasi maha. Ma ei tahtnud kolida, ma vihkasin kolimist. Ent me pidime seda tegema, meil polnud enam raha, et seal edasi elada. Lamasin oma uues toas oma vanas voodis ja mõtlesin ema peale. Mul oli tunne, et ta hakkab haihtuma.

      Hakkasin öötaevast tähti otsima. Kui mul und ei olnud, siis otsisin alati tähti. Ehkki uue akna taga polnud mingeid tähti. Seal oli ainult suur silt. „Parkimine keelatud” oli selle peale kirjutatud.

      Lamasin öösel voodis ja igatsesin ema järele. Äkki kuulsin midagi. Sosistamist! See kostis täpselt minu toa ukse tagant. Isa ja vanaema hääled. Olin nende hääli varem tuhandeid kordi kuulnud. Aga säärast tooni mitte kunagi. Tundus, et nad tülitsesid. Ma ei kuulnud, mille pärast, kuid kuulsin, kuidas vanaema häält tõstis ja ütles:

      „Sa pead rääkima, Milo. Kümme aastat on möödas. Tigrisel on õigus seda teada.”

      Mida mul on õigus teada? mõtlesin ma. Hiilisin voodist välja ja surusin kõrva ettevaatlikult vastu ust. Kuid hääled vaikisid ja kohe olin ma pimeduses jälle üksi.

      *

      Küllap jäin ma lõpuks magama. Ärkasin selle peale, et mu toa uks lükati lahti ja keegi laulis:

      „Õnne soovime sul, õnne soovime sul …”

      Üks hääl. Neid pidi ju olema kaks!

      Katkestasin vanaema keset laulu.

      „Kus ta on?” küsisin ma.

      Vanaema ohkas ja langetas pilgu hommikusöögikandikule. Seal auras tass kuuma kakaoga. Vanaema kohendas ümarat punast pakki, mis kandikult maha kippus libisema. Koogitükil põles üksteist väikest värvilist küünalt. Hommikusöök voodis, just nagu tavaliselt sünnipäevadel. Aga isa ei olnud – see oli ebatavaline.

      „Palju õnne sünnipäevaks, Tigrisaki.”

      Vanaema naeratas kergelt. Ta kasutas minu Kreeka hellitusnime nagu alati, kui tahtis mu tuju tõsta. Aga kui ta hakkas kandikut öökapile panema, tuli talle nähtavasti meelde, et mul polegi veel öökappi. See seisis ikka veel muu mööbli hulgas elutoas või esikus. Selle asemel pani vanaema kandiku mu teki peale ja istus voodiservale.

      „Isa magab veel, kullake. Ma ei tahtnud teda äratada.”

      Tema pilk oli kurb, kui ta mu põske silitas.

      „Kas

Скачать книгу