vanaema.
Isa läks klaaskapi juurde ja võttis sealt nagu tavaliselt kimbu punaseid roose. Roosid, mõtlesin ma. Kast lõhnas ju rooside järele. Isa ostis emale alati punaseid roose. Soovitasin talle ühtepuhku, et ostku vähemalt mõnda teist värvi, ema võib punastest roosidest juba päris tüdinud olla. Tema surmast oli ju lõppude lõpuks juba kümme aastat möödas. Isa ütles „võibolla”, kuid valis lõpuks ikkagi alati punased roosid.
„Punased roosid tunduvad kuidagi kõige õigemad,” pomises ta, kui kuklas minu pilku tundis.
Mina valisin igal aastal erineva taime hauale. Ma ei teadnud ju, mis emale meeldis, aga ta nägi välja nagu inimene, kes armastas üllatusi. Seekord valisin tibatillukese kaktuse.
„Kas sa viid selle surnuaeda?” küsis lillepoe müüja.
„Mhm,” vastasin ma.
„See sureb külma käes ära,” lausus mees.
„Siis vedas, et me surnuaeda läheme,” ütlesin ma. „Seal on ju kõik teised samuti surnud.”
Mees vaatas mind ebalevalt. Vanaema heitis mulle terava pilgu ja naeratas leti taga seisvale mehele vabandavalt. Kuid isa muigas õige natukene.
Läksime vaikides hauale. Ma olin Pixie põue pistnud. Kruus ragises me jalgade all. Kui me haual käisime, olid mul alati ilusad riided seljas. Soojad talvesaapad, ilus jope ja pikad juuksed lahtiselt seljal. See võis veidi imelik paista: vanaema ja mina ilusates riietes, meie kõrval dressipükstes isa, suur kohmakas talvejope seljas. Justkui läheksime ühtaegu nii peole kui ka pesumajja. Kuigi ma arvan, et kui inimesed kalmistule lähevad, siis nad võib-olla näevadki veidi imelikud välja. Kurbus pole kerge asi kanda.
Mõnikord ma kartsin, et unustan ära, kus ema haud asub, me käisime seal ju ainult üks kord aastas. Minu sünnipäeval, ema surmapäeval. Kalmistul oli kõik endine. Talveks kinni pandud purskkaev, suured lagedad väljad, tuules värelevate küünlatuledega mälestussalu ja hallid hauakivid. Tohutult palju halle hauakivisid. Võib-olla polnudki selles midagi imelikku, et ma kartsin ära eksida. Aga jalad mäletasid alati, kuhu minna. Juba natukese aja pärast olimegi kohal.
Haud oli suure tumeda pahklike okstega puu all. Puu paistis kuidagi tühi ja üksildane. Oksad rippusid pettunult allapoole, justkui ootaksid nad kedagi, kes kunagi ei tule. Ema haud oli kaetud põõsapuhmade ja kanarbikuga. Hauakivi polnud peaaegu nähagi. See oli kogu aeg selline olnud, nii kaua kui ma mäletasin. Kuid haud ei olnud sugugi lohakile jäetud või midagi sellist, pigem elav, kui haua kohta üldse võib nii öelda. Isa pani küünla põlema ja roosid vaasi. Ta ei öelnud midagi, vaatas vaid ainiti hauakivi.
„Häid jõule, kulla Lyra,” ütles vanaema ja pani hüatsindipoti külmunud mullale.
Läksin ema juurde ja tõstsin tibatillukese kaktuse umbes sellele kohale, kus minu meelest pidi olema tema süda. Panin käe vastu maad, ehkki see oli külm, ja mõtlesin ema peale. Selle pildi peale, kus ta naeris ja arvas, et ma olen kirsimari. Ja mina, et ta on maailma parim ema. Kui ma oleks selline, kes nutab, siis oleksin ma sel hetkel nutnud. Aga ma ei suutnud juba kaua aega üldse nutta.
Algul, pärast õnnetust, nutsin ma pidevalt, ent keegi ei suutnud mind lohutada. Justkui poleks isa enam kõlvanud, ütles vanaema. Aga kui haav rinna peal paranema hakkas ja ma sain oma tiigritriibu, lõpetasin ma nutmise. Vanaema meelest oli see imelik, ma olin ju tol ajal kõigest beebi, tibatilluke laps. Sellest hoolimata ei nutnud ma kunagi. Isa nuttis vahel, aga ainult siis, kui ta arvas, et ma magan. Ma usun, et me püüdsime teineteist kaitsta, ehkki, kui ma järele mõtlen, siis ei tea ma õieti, mille eest.
Väike küünal valgustas hauda ja maa tundus tänu sellele soojem, kuigi minu käe all oli see külm. Pidime vanaemaga minema Vetekransenisse, lähedal asuvasse väikesesse kohvikusse. Me läksime vanaemaga alati sinna. Vist sellepärast, et isa tahtis emaga natuke aega üksi olla.
Kui me parajasti minema hakkasime, märkasin järsku midagi. Isa kummardus hauakivi kohale ja võttis mõned kuivanud oksad ära, kui ma nägin, et tema jopetaskust paistab mingi imelik asi välja.
„Mis see on?” küsisin ma ja osutasin käega tasku poole.
Isa vaatas mulle otsa. Siis vajutas ta roosa kaisuorava nina kiiresti taskusse tagasi.
„Mis asi?” küsis vanaema.
Katsusin oma põuetaskut. Jah, Pixie oli oma kohal. Siis vaatasin isa punnis jopetaskut. Vaikus roomas meie ümber. Isa käsi hakkas värisema. Ta käsi väriseb alati, kui ta millegi pärast mures on. Ta vaatas mulle paluvalt otsa.
„Mis asi?” kordas vanaema.
„Eh … ei midagi,” ütlesin ma.
Vanaema vaatas murelikult isa. Isa vaatas maha, justkui näeks ta seal mõnda huvitavat kruusakivi. Ma ei suutnud pilku tema taskult kõrvale pöörata. Vanaema köhatas.
„Kui hakkaksime nüüd õige minema,” ütles ta ja kohendas oma soengut.
Isa ei öelnud midagi, vahtis muudkui oma kruusakivi.
„Hea küll,” ütlesin ma.
Kallistasime isa ja läksime Vetekransenisse selle päeva teist torditükki sööma. Aga mu mõtted tiirlesid lakkamatult tolle vaikuse ümber. Ja selle ümber, et isa oli ostnud kaks kaisuoravat, ehkki andis mulle ainult ühe. Kellele see teine oli?
Õhtul, kui ma hakkasin magama minema, oli kõik nii nagu tavaliselt. Isa tuli minu tuppa ja ütles:
„Head ööd, kiisu.”
Kui ma väike olin, ütles ta alati „kullake”, aga sellest peale, kui mulle kassid meeldima hakkasid, ütleb ta mulle õhtuti „Head ööd, kiisu”.
Vastasin samamoodi nagu alati:
„Head ööd, miisu.”
Ma ei tea, miks ma niimoodi olin hakanud ütlema. Mõnikord lihtsalt ütled asju, ja nii see läheb. Sel õhtul oli raskem magama jääda kui tavaliselt. Miski polnud ju tegelikult nii nagu tavaliselt. Ma mõtlesin vaikuse peale. Haual nähtud orava peale. Olin mõelnud sellele terve päeva. Tahtsin isa käest küsida, aga ei teadnud, kuidas seda õieti jutuks võtta. Siis tuli mulle mõte. Isa jopetasku!
Järsku olin täiesti ärkvel. Et ma selle peale varem ei mõelnud! Panin öölambi põlema ja hiilisin esikusse. Isa talvejope rippus nagis. Aga kui ma käe taskusse pistsin, polnud seal midagi. Igaks juhuks katsusin ka teist taskut, kuid kaisulooma polnud ka seal. Võib-olla olin ma kõike vaid ette kujutanud?
Pugesin uuesti teki alla ja püüdsin akna taga tähti vaadata. Lollaka sildi tõttu ei läinud see loomulikult korda. Sirutasin käe Pixie järele. Aga Pixiet polnudki! Lükkasin teki pealt ära ja vaatasin padja alla – teda polnud kuskil. Pimedus oli muutunud pimedamaks ja voodi tundus liiga suur. Vajusin uuesti pikali. Tüüpiline, et koguni kaisuloom jätab mind maha, mõtlesin ma ja tõmbasin teki tihedamalt ümber.
Pixie kadumise pärast ma nähtavasti unustasingi kõige tähtsama. Magasin sel ööl rahutult ja ärkasin järgmisel hommikul vara. Väljas oli ikka veel pime, kell oli kõigest kaheksa. Tundus raiskamisena nii vara ärgata, sest meil oli koolivaheaeg. Olin näinud segaseid unenägusid rooside järele lõhnavatest tortidest ja hiiglaslikus talvejopes isast. Jopel oli tuhat taskut, igas taskus kaisuorav. Oravad vaatasid
