ema nimega silt selle kaanel: „Lyra asjad”.
"Lyra asjad"
Ma ei suutnud end liigutada. See võis olla täiesti haige vaatepilt, kuidas ma seal seisin, käed öökapi poole sirutatud, aga pea kasti poole pööratud. Nagu mingi kummaline kahe oksaga puu.
„Lyra asjad”. Kõik, mida ma emast teadsin, olin kuulnud isa ja vanaema käest. Ja tegelikult polnud seda kuigi palju. Ma tahtsin ju ema kohta kõike teada saada. Aga kui me temast rääkisime, muutus isa kurvaks. Ja vanaema hakkas ebamugavust tundes nihelema. Meie vahele tekkis mingi imelik vaikus. Mul läks sellest alati tuju pahaks. Ehkki siis, kui me vanaemaga kahekesi olime, rääkis ta mõnikord emast. Aga ainult mõnikord. Vanaema rääkis parema meelega ju Toredatest asjadest ja ema surm polnud sugugi tore. Kuigi ma mõtlesin päris tihti, et ema elu oli kindlasti tore, tal oli minu ja isa seltsis tore, enne kui ta suri. Vahel tundus, et isa ja vanaema mõtlesid ainult tema surma peale ja unustasid hoopiski ära, et ta oli ka elanud.
Ükskord ütles isa, et ma olen ema moodi. See oli siis, kui me ühes kunstimuuseumis kohvikus istusime ja mu nägu oli kaneelisaia süües kogu aeg tuhksuhkruga koos, kuigi ma seda salvrätiga ära pühkisin. Isa naeratas natuke ja ütles:
„Sa näed praegu välja nagu Lyra. Tema ei suutnud ka kunagi kaneelisaia süüa ilma, et pool saia tal mööda nägu laiali ei oleks.”
Ta oleks nagu korraks ära unustanud, et me ei rääkinud kunagi emast. Mul oli tema sõnade üle nii hea meel, et küsimus lipsas mul iseenesest üle huulte:
„Kas sul ei ole kurb mind vaadata? Kui ma sulle ema meelde tuletan?”
Kahetsesin oma küsimust samal hetkel, kui olin selle välja öelnud ja ma isa pilku märkasin.
Isa vaikis natuke aega ja ütles siis:
„Ei.”
Aga tema pilk ütles: „Jah.”
Ma teadsin, et ema oli teatrikunstnik. See, kes otsustab, kuidas teatrilava välja näeb, kui sinna uus maailm ehitatakse. Tema otsustas, mis värvi seinad, milline mööbel ja muud asjad pidid laval olema, nende detailide abil ilmus lavale uus lugu. Teater oli ema elu. Ma teadsin, et tema silmad olid sinised nagu taevas ja tal olid pikad tumepruunid juuksed. Isa ütles ükskord, et ema oli täpselt samasugune nagu tema pikad juuksed.
„Milline siis?” küsisin ma.
„Metsik, sassis ja … imeline.”
Meie kodus polnud näha ühtegi pilti emast, isa ei suutnud neid vaadata. Aga mul olid mõned rohelises tähtsate asjade plekkpurgis. Emmepurk seisis aknalaual, selles olidki mul tema pildid. Ema naeris kõikide piltide peal niimoodi, et oleks kangesti tahtnud tema lähedal olla. Naerev ema Gotlandi praamil jäätist söömas. Tuul puhus tema juuksed jäätise sisse ja need kleepusid kokku. Ema ja mina kõrgel vanaema vana kirsipuu oksal istumas. Mul on punased sipukad ja peas tibatilluke roheline müts. Istun ema süles. Ta vaatab mind ja naerab. Võib-olla ta mõtleb, et ma näen välja nagu hiigelsuur kirsimari. Mina vaatan üles ema poole ja naeratan. Võib-olla ma mõtlen, et ta on maailma parim ema.
Viimast pilti emmepurgis polegi ma tegelikult saanud. Ma varastasin selle. See on tehtud Kreekas, esimesel suvel, kui ma olin pool aastat vana. Ema ja isa sõitsid Kreekasse, et ma saaksin magada tuhande tähe all nagu isa, kui ta väike oli. Pildil istub ema tohutult suure oliivipuu varjus. Tema silmad säravad. Päikeseprillid on kõrgele laubale lükatud, need näevad välja nagu kaks punast südant. Tema süles olen mina, pea kaisuloomale toetatud, ma usun, et see on minu tiiger. Haigutan laialt ja jube armsalt. Ema vaatab mind ja tema suunurgas väreleb pulbitsev emmenaer. Seda on kaugele näha! Foto on ühest äärest natuke karvane, tundub, et keegi on sealt kogemata riba ära tõmmanud. Pilti välja võttes olen ma alati väga ettevaatlik, et seda mitte veelgi rohkem katki teha. Kui ma seda vaatan, läheb mul sees kõik soojaks, ehkki ma olen varas, kes pildi ilma loata pihta pani. Võtsin selle isa rahakotist. Sellest on nüüd juba mitu aastat möödas, aga ta pole siiani selle kohta sõnagi lausunud.
Rohkem pilte mul emast ei ole.
„Lyra asjad”. Justkui oleks kast mind oodanud. Lauad olid tumedad ja kulunud. Kergitasin kasti ettevaatlikult. See tundus raskem kui kõik ülejäänud. Ja lõhnas eriliselt. See lõhnas … rooside järele?
Tahtsin parajasti kaane üles tõsta ja sisse vaadata, kui vanaema köögist hüüdis:
„Tigris! Oled sa valmis? Hakkame minema!”
See oli risk, mille ma lihtsalt pidin võtma. Ma tahtsin kasti sisse vaadata.
„Kohe!” hüüdsin vastu. „Vahetan ainult riided ära!”
Haarasin kasti sülle ja kiirustasin minema. Liikusin kohmakalt läbi elutoa. Möödusin isa toast ja tormasin enda omasse. Põksuva südamega lõin ukse enda järel kinni. Käed värisesid, kui ma kasti kirjutuslaua alla pimedusse lükkasin.
Kui ma sünnipäevaks saadud pusa selga panin, koputas vanaema uksele ja piilus sisse.
„See sobib sulle väga hästi,” ütles ta.
Olin juba minemas, kui mul tekkis tunne, et unustasin midagi. Pöörasin ringi. Läikivad klaasist silmad vaatasid mind igatsevalt. Ma olin üksteist aastat vana, kuid isa oli selle ise valinud.
Läksin voodi juurde ja võtsin sealt Pixie.
Kui vanaema ütles, et me sõidame kalmistule, siis mõtles ta seda, et me läheme sinna metrooga. Isa ei sõitnud iialgi autoga, ja niipalju kui ta teadis, siis ka mina mitte. Kui oleks isa teha olnud, oleks ta kõik autod maailmas ära keelanud. Vanaemal oli auto, aga ma ei tohtinud sellesse istuda. Mõnikord ma siiski tegin seda, ehkki salaja. Vanaema sõitis alati kohutavalt aeglaselt. Temaga autos sõites oli tunne, nagu liiguksid ajas tagasi.
Isa oli ärganud, istus diivanil ja vaatas akvaariumi.
„Palju õnne, Tigris,” ütles ta mind nähes.
Isa hääl oli väsinud, ehkki ta üritas rõõmus olla. Ta sirutas käed, et mind kallistada. Läksin tema juurde. Isa pani mulle käed ettevaatlikult ümber ja hoidis mind tükk aega embuses. Ta lõhnas une ja vanade riiete järele. Habemetüügas kriipis natuke mu põske. Aga tema kallistus oli pehme ja soe, see meeldis mulle.
„Kallis Tigris,” ütles ta. „Anna andeks, et …”
Pugesin tema käte vahelt välja. Isa palus peaaegu kogu aeg andeks, see ei meeldinud mulle. Ta ei saanud ju sinna midagi parata, et ta kurb oli.
„Sa olid väsinud, sellest pole midagi,” ütlesin ma. „Sain vanaema käest kooki. Muide, aitäh kingituste eest.”
Tõstsin Pixie kõrgele õhku ja naeratasin.
„Kas ta meeldib sulle?” küsis isa.
Noogutasin. Isa silmad lõid särama. Keegi teine poleks seda märganud, kuid mina märkasin. Täpselt selline sära tekkis ta pilku iga kord, kui ta sisimas rõõmus oli.
„Ta on tohutult ilus,” ütlesin ma ja paitasin Pixie pehmet saba.
Peatusime kalmistu kõrval lillepoe ees. Seda me tegime alati. Vanaema valis hüatsindipoti, see oli umbes samasugune, nagu tavaliselt
