olete liiga haige, et autot juhtida? Sest kui autosõit pole turvaline, kui te olete ohuks teistele autojuhtidele, siis ei saa ma tõesti lasta teid rahuliku südamega …”
Frances ajas selja veelgi rohkem sirgu. Taeva pärast. „Mul tekkis lihtsalt kuumahoog,” kähvas ta.
Mees läks näost valgeks. „Oi!” Ta uuris Francest. „Mina arvasin ikka, et need on kuumad tusad,” vastas ta.
„Minu meelest kasutatakse mõlemat väljendit,” kostis Frances. See oli tal kolmas kord. Ta oli palju lugenud, rääkinud kõikide üle neljakümne viie aastaste tuttavate naistega ning käinud kaks korda perearsti juures, kus oli hüüatanud: „Aga keegi ei öelnud, et see mõjub nii!” Esialgu teda jälgiti. Ta võttis toidulisandeid, vähendas alkoholi ja vürtsikate toitude tarbimist. Hahaa.
„Nii et teiega on kõik korras,” ütles mees. Ta vaatas maanteel siia- ja sinnapoole, nagu otsiks abi.
„Mul pole tõesti mitte midagi viga,” vastas Frances. Seljast käis läbi väike sõbralik jõnks ja Frances püüdis mitte võpatada.
„Ma ei teadnud, et kuumahood … tusad … on nii …”
„Jubedad? Nojah, kõigil neid ei esine. Ainult vähestel õnnelikel.”
„Kas siis pole … kuidas seda nimetataksegi? Hormoonasendusravi?”
Oh issand.
„Kas te saate mulle retsepti kirjutada?” küsis Frances rõõmsalt.
Mees astus sammukese autost eemale ja tõstis allaandmise märgiks käed. „Vabandust. Asi on lihtsalt selles, et minu meelest minu naine … Igatahes pole see minu asi. Kui kõik on korras, siis sõidan lihtsalt minema.”
„Tore,” kostis Frances. „Aitäh, et peatusite.”
„Pole tänu väärt.”
Mees tõstis käe, tahtis veel midagi öelda, muutis ilmselt meelt ja läks tagasi oma auto juurde. Tema T-särgi seljal olid higiplekid. Tohutu suur mees. Õnneks oli ta otsustanud, et Francest ei tasu tappa ega vägistada. Ilmselt eelistas ta ohvreid, kes vähem higistavad.
Frances vaatas, kuidas mees auto käivitas ja maanteele sõitis. Ära sõites asetas mees sõrme oma meelekohale.
Frances ootas, kuni mehe auto oli tema tahavaatepeeglis vaid tilluke täpp, ja sirutas siis käe puhaste rõivaste järele, mis just selleks puhuks kõrvalistmel valmis olid.
„Menopaus?” oli Francese kaheksakümneaastane ema ebamääraselt küsinud maailma teisest otsast Lõuna-Prantsusmaalt, kus ta nüüd õnnelikult elas. „Oi, mulle see minu arust erilisi vaevusi ei tekitanud, kullake. Niipalju kui ma mäletan, sain sellega ühelainsal nädalavahetusel hakkama. Kindlasti läheb sul samamoodi. Minul polnud neid kuumahoogusid üldse. Kui aus olla, siis on need minu arust müüt.”
Hmmh, mõtles Frances käterätikuga oma müütilist higi kuivatades.
Ta mõtles, kas saata foto oma tomatpunasest näost kooliõdedele, kellest mõnega oli ta tuttav juba lasteaiapäevist. Nüüd õhtuti väljas söömas käies arutasid nad menopausi sümptomeid sellesama apla õudustundega, nagu olid kunagi rääkinud oma esimestest menstruatsioonidest. Mitte kellelgi polnud tekkinud selliseid üle-võlli-kuumahoogusid nagu Francesel, seega sai tema neid ka kõigi teiste eest. Nagu kõik siin elus, olid sõbrannade reaktsioonid menopausile isiksusepõhised: Di ütles, et ta on kogu aeg maruvihane ja kui tema günekoloog varsti hüsterektoomiaga ei nõustu, haarab ta väikesel tolgusel kraest kinni ja lööb ta vastu seina; Monica heietas oma tunnete „kaunist pingsusest” ja Natalie mõtles murelikult, kas menopaus suurendab tema ängi. Nad kõik olid ühel nõul, et sõbranna Gilliani surm oli just tema moodi ‒ et menopausist pääseda ‒, ning nutsid oma Proseccosse.
Ei, ta ei saada klassiõdedele sõnumit, sest ühtäkki meenus talle, kuidas ta oli viimasel õhtusöögil menüült silmad tõstnud ja tabanud pilgud, mis tähendasid päris kindlasti: „Vaene Frances.” Frances ei suutnud haletsust taluda. See eriline, püsivalt abielus naiste rühm oleks pidanud teda kadestama, või siis teesklesid nad kõik need aastad, et kadestavad teda niigi, kuid näis, et olla kolmekümnendates aastates lastetu ja vallaline on midagi sootuks muud kui olla lastetu ja vallaline viiekümnendates. See pole enam glamuurne. Nüüd on see juba natuke kurb.
Ma olen kurb vaid ajutiselt, ütles Frances endale, tõmmates selga puhast pluusi, millel oli üsna avar dekoltee. Ta viskas higise särgi tagaistmele, pani auto uuesti käima, heitis pilgu üle õla ja sõitis maanteele. Ajutiselt Kurb. See võiks mõne bändi nimi olla.
Ta nägi silti. Kissitas silmi. Kirjas oli Tranquillum House.
„Ees vasakpööre,” ütles GPS.
„Jah, ma tean, ma näen seda.”
Ta nägi tahavaatepeeglis omaenda silmi ja püüdis näole manada kas-pole-elu-huvitav-ilmet.
Francesele oli alati meeldinud mõte paralleelmaailmadest, milles tema eri versioonid eri elusid proovivad – ühes polnud ta kirjanik, vaid tegevdirektor; teises oli ta lastetu naise asemel kahe, nelja või kuue lapse ema; kolmandas polnud ta Solist ja neljandas Henryst lahku läinud –, aga enamasti oli ta alati rahul või vähemasti leppis maailmaga, millest ta end leidis … kui mitte arvestada praegust olukorda, sest just praegu oli tunne, nagu oleks tegu mingi murrangulise füüsilis-administratiivse eksitusega. Ta oli teise maailma sattunud. Ta oleks pidanud Ameerikas iha ja armastust nautima, mitte Austraalias valu ja muret taluma. See oli lihtsalt vale. Lubamatu.
Ja ometi oli ta siin. Midagi muud polnud teha, kusagile mujale pöörata.
„Kurat võtku,” ütles Frances ja pööras vasakule.
kolmas peatükk
Lars
„See on mu naise lemmik.” Viinamarjaistanduse lõbus, jässakas, vanamoodsate vuntsidega kuuekümnendates aastates peremees tõstis pudeli valget veini. „Naine ütleb, et see viib tema mõtted siidlinadele. Sel on kreemjas sametine järelmaitse, mida te minu arvates naudite.”
Lars keerutas degusteerimisklaasi ja tõmbas sõõrmetesse veini hõngu: õunad, päikesepaiste ja puusuits. Otsemaid meenus üks sügisene päev. Trööst, mida pakkus tema kätt hoidev suur soe käsi. Tekkis tunne, nagu oleks see lapsepõlvemälestus, aga ilmselt polnud tegu sellega, pigem mälestusega, mille Lars oli laenanud mõnest raamatust või filmist. Ta võttis sõõmu veini, laskis sellel suus ringi käia ning rändas vaimus ühte Amalfi ranniku baari. Viinapuulehed valgusti kohal ning küüslaugu ja mere lõhn. See oli siiras õnnelik mälestus päriselust, mida kinnitasid fotod. Larsile meenusid spagetid. Üksnes petersell, oliiviõli ja mandlid. Kusagil võib neist spagettidest isegi foto olla.
„Mis sa arvad?” Viinamarjaistanduse peremees naeratas laialt. Jäi mulje, nagu oleksid tema vuntsid pärit 1975. aastast, aga ideaalselt säilinud.
„Suurepärane.” Lars võttis veel ühe lonksu, püüdes täit elamust saada. Vein võis su ära petta – puha päikesepaiste, õunad ja spagetid, aga seejärel üksnes hapu pettumus ja tühjad lubadused.
„Mul on ka Pinot Grigiot, mis võiks meeldida …”
Lars
