endale lisaks ka firma, mis aitab klientidele välja mõelda ärinimesid.” soovitas Lauri ikka veel irvitades. “Tinistad õhtuti restoranis „Martinit” ja hommikuks on terve rida ärinimesid olemas. Kõik paberi peal ilusti kirjas ja tähestikulises järjekorras. Saad hoobilt müüa kõigile kes uut ja pilkupüüdvat ärinime vajavad.”
“Mine oma jutuga, tead, kuhu!” Peeter Aed solvus. “Mina räägin tõsiselt. Ma pole tükk aega nii tõsist ja vajalikku juttu rääkinud kui praegu.”
“Sa tahad tõesti hakata õiendama tulevaste klientidega, ning jälle oma alluvatega puid ja maid jagama?” imestas Lambakahar ja küsis: “Milleks seda kõike sulle vaja on?”
“Ega ma siis üksi!” vastas Peeter. “Sinu võtan ka punti.”
“Milleks seda kõike sulle vaja on?”
“Ma ei tahan legaalset sissetulekut, nagu sinagi. Tahan ise firma omanik olla.” teatas Peeter. “Peremees on parem olla, kui vaid tööõigusega ori. Või ärimees, kes kardab kogu aeg vahele jääda.”
“Peremehel on suur vastutus, ning firma on tal ööpäev läbi kaelas, nagu rasked ja tülikad rangid. Ori ei vastuta millegi eest. Teeb oma tunnid arvuti taga ära ja kõnnib, käed taskus koju.”
“Just! Kõnnib koju, käed tühjades taskutes!” kinnitas Peeter. “Aga mina tahan sõita kalli autoga, ja mitte koju, vaid kusagile mujale. Lõbutsema... Puhkama...”
“Restorani sa ei saa minna puhkama ega lõbutsema, sest oled roolis ja pealegi ei kannata sa kokteile.” sõbra idee ei pakkunud Laurile jätkuvalt huvi.
“Ükskõik kuhu. Näiteks mõnda heasse spaasse...”
“Või litsimajja!” ironiseeris Lambakahar. Ta teadis, et sõber pole sellest patust prii.
“Kas või litsimajja!” torises Aed ja küsis: “Hakkad punti? Jah?”
“Peab vist hakkama, aga enne vaatan, mida sa valmis teed ja siis otsustan.”
“Mida siin enam mõelda?” imestas Peeter. “On vaja asjal sarvist kinni võtta ja hakata kibekähku tegutsema.”
“Sina haara sarvist ja tegutse kui tahad.” lubas Lauri. “Mina jään igaks juhuks tahaplaanile. Pealegi on mul veel paar väikest ja süütut asja ajada... ”
“Ära siis nende süütute asjade pärast trellide taha mine.” soovitas Aed ja lisas: „Peame looma oma firma ja kui asi hakkab toimima, siis kõik muu, kas või ajutiselt jätma, ning firmale elu sisse puhuma. Nii ruttu kui vähegi saab ja hakkama legaalselt äri ajama.”
“Ka siin on risk ikkagi olemas...”
“Kogu elu on üks suur risk. Ütle, kus ei ole riski? Kust sa leiad uue Ingmari kui see õige tegemine peaks jälle nihu minema? Ma ei taha enam. Mul on maksuamet niikuinii vanade asjade pärast varsti turjas kinni ja kui elad nagu normaalne inimene aga legaalset sissetulekut pole, siis on ka mendid varsti ukse taga šmooni tegemas.“
„Ingmar oli õige valik, sest tema ei teadnud midagi ja mendid ei saanud teda lõhki lüüa."
"Niisuguseid jobusid tulebki kraami transportimisel kasutada aga täna on jutt ju muust..."
"Risk on ikka…“
“Kõnnid näiteks tänaval uus ülikond seljas ja äkki laseb kajakas sulle ülevalt sihukese laraka õlale, et...” irvitas Peeter. „Teeb su hoobilt kindraliks.“
“See pole risk, see on vääramatu jõud. Force majeure.”
“Kajaka larakas pole mingi forss mazöör vaid loll juhus, ei muud.” ütles Aed. “Ma räägin riskist. Jah, risk on muidugi olemas aga asi on seda väärt, et riskida. See risk ei lõhna trellide järele.”
“Kas sa mõtled teenust vaid restoranidele pakkuda?” Lauri ignoreeris sõbra vangimajahirmu.
“Ei! Me peame firmat kiiresti laiendama.” vastas Peeter. “Praegu kerkib, nagu seeni, igasuguseid büroohooneid ja kaubanduskeskuseid. Need kõik tahavad ju erinevaid hooldusteenuseid. Vesi, kanalisatsioon, küte, elekter...”
Kuna Lauri ei vastanud selle peale midagi teatas Peeter Aed:
„Ma vahetan enda perekonnanime ka ära.”
„Milleks?” üllatus Lauri. „Miks sul seda vaja peaks olema?”
„Mul on maksuametiga natukene jagelemist ja pealegi ei kõla Aed kuigi soliidselt.” seletas Peeter. „Saksakeelne Garten kõlab uhkemalt kui matside Aed.”
„Härra Garten, te peate siis astuma praegu linna valitsevasse erakonda. Siis läheb firma vormistamine ladusamalt.” ironiseeris Lambakahar.
„Just! See on hea mõte. Seda ma teengi kohe esimesel võimalusel.”
“Olgu!” soostus Lauri. “Anna minna! Astu parteisse, vormista ettevõte meie kahe nimele ja kui on tegevusluba olemas, siis paneme asja käima.”
“Umbes niisugust vastust ma sinult ootasingi.” vastas Peeter. “Käin korra veel ühes teatud kohas ära ja siis võtame takso ning laseme jalga.”
“Aga härra Garten, pea meeles, et see peab olema korrektne ja legaalne äri.”
“Mine pekki! Mida sa muretsed? Muidugi on!”
* * *
Autor: „Palusin sind siia kohvikusse ühe üsnagi pikantse asja pärast. Istu palun, räägime!“
Naine: „Ja mis see oleks?“
Autor: „Ma tahan kirjutada romaani umbes niisuguse firma elust ja tegemistest kus meie praegu töötame. Üldse sellest kuidas käib…“
Naine: „Hull inimene! Sa tahad hakata saagima oksa millel istud? Ja mis mina siia puutun?“
Autor: „Mis oksa saagimisest sa räägid? Ma ei kirjuta ju otseselt meie firmast, vaid sarnasest firmast, ning niisuguseid on Eestis kümneid, ning kõigil pea ühesugused probleemid ja tegemised. Sarnased suhted inimeste vahel. Nii töösuhted kui isiklikud.”
Naine: „See on tõsi, et niisuguseid firmasid on palju, ning turul konkurents päris tugev. Pidevalt käib konkurentidele ärategemine.”
Autor: „Vaata, mina olen firmas lihtsalt tööline ja pole õrna aimugi mis toimub kontoris. Kaptenisillal, või kuidas seda ütelda… Mul oleks vaja sellealast infot.“
Naine: „Sa tahad siis, et mina räägiksin sulle kontoris toimuvast? Oleksin siis nagu keelekandja…“
Autor: „Oleksid nagu kunagine kuulus spioon Mata Hari…“
Naine: „Miks sa mind välja valisid? Kontoris on teisigi, kes võiksid sulle niisugust infot anda.“
Autor: „Annavad suvalist infot mulle ja teatavad ka bossile, et see mees on millegipärast firma tegemistest väga huvitatud.“
Naine:
