aga meil on vaja planeerida tulevikku, ehk siis plaanis olevaid töid...”
„Mis mõte on seda planeerida kui kõik läheb niikuinii teistmoodi? Kalender on siis ju vale!” ei olnud Villem Vesilind asjaga rahul.
„Ei ole midagi vale.” ütles Jako, ja õpetas: „Võtad nuhvli kätte ja siuh-siuh, tõstad kalendris tööd teisele päevale ringi. See on nii lihtne nagu üks-kord-üks!”
„Sinul pole muud teha kui tööajal nuhvliga mängida. Minul seda aega ei ole ning pole tahtmistki.” arvas Villem, aga ütlema seda ei hakanud. Ta oli juba niigi liiga palju ülemusele vastu vaielnud. See ei olnud tervislik, sest Villemil oli juba seitsekümmend aastat turjal ja võis iga kell sulge saada. See, et ta oli vaatamata vanusele kergejalgne ning ei kartnud redelit ega keda kuraditki, elektrist rääkimata, ei tulnud arvesse. Noored mehed hingasid juba ammu kuumalt kuklasse.
„Minul ei ole nutitelefoni ja ma ei saa Google kalendrit vaadata.” ütles Ruudi Valliste, hooldustehnik, kuldsete kätega mees. Oli see siis WC poti vahetamine, ventilatsiooniseadmetes uute filtrite paigaldamine või ükskõik milline muu töö. Näiteks piltide või televiisori paigaldamine seinale, lekkivatele veetorudele klambrite asetamine, ning veelekke kiire sulgemine.
„Kui sul ei ole siis miks ei ole? Firma on ostnud ju kõigile töötajatele nutitelefonid.” lausus Jaagumäe. „Ja neid on vaja kalendri jälgimiseks ka kasutada.”
„Lammas!” mõtles Villem. Temal oli isiklik nuhvel milles kaks SIM kaarti, isiklik ja firma oma, aga vaatamata firma SIM kaardile ei kavatsenudki ta oma telefoni tööinfoga solkida. Vesilind ei olnud ülemus ja temal polnud vaja ka teada millega meeskond tegeles. Tal oli oma töö ja kui oli vaja abi või kellegagi konsulteerida siis oli lihtsam helistada kui hakata nuhvli ekraanil Google kalendrit nokkima. Ja ka siis tuli niikuinii helistada.
“Mulle pole keegi nuhvlit ostnud.” ütles Valliste Ruudi ja lisas: “Ega tegelikult julgeks võtta ka sest mine tea millisesse kanalisatsioonikaevu või WC potti kogemata kukub. Sellest odavast telefonist mis mul praegu on poleks eriti kahju.”
“Sa ei saa sellega kalendrit jälgida.” ütles Kimmo ning andis sekretärile korralduse: “Helle, ole hea ja organiseeri palun Ruudile üks nuhvel!”
“Kas seda saab ka arvuti monitoril kuivatada?” küsis Valliste.
“Milleks sulle seda vaja on?” imestas Tamm.
“Fred Schneideril on samasugune vana NOKIA nagu minulgi ja tema on seda kaks või kolm korda monitoril kuivatanud.”
“Kas see oli tookord, kui Fredil mobiiltelefon rinnataskust pissuaari kukkus?” irvitas Siim Lepik.
“See oli viimane kord. Tal on see varemgi rinnataskust välja kukkunud ja veel hullemasse kohta.” teadis Ingrid. “Siis ta pesi telefoni puhtaks, laskis lõhnaõli peale ning kuivatas nädal aega arvuti monitoril. Ma ei saanud terve nädala teda telefonitsi kätte.”
“Siis ei ole vist küll mõtet sulle nuhvlit osta...” arvas Jako. “Niisugusel telefonil sa ei saa akut ka kohe välja tõmmata kui kogemata märjaks saab.”
“Töömehele pole mõtet osta, aga tehnikajuhile küll ja lausa kolm tükki poole aasta jooksul.” mõtles Villem, aga valjusti ta seda ütlema ei hakanud. Oli ju avalik saladus, et tehnikajuht Peeter Aed oli joomasena mitu firma poolt antud nuhvlit ära kaotanud ning alati oli talle jälle uus ostetud. Kas ka see viimane, neljas, oli firma poolt ostetud, või ostis Peeter selle enda raha eest ei teadnud keegi, aga räägiti mitut moodi. Ühed arvasid, et südametunnistus hakkas meest lõpuks piinama ja ostis ise, teised jälle kahtlesid, kas tehnikajuhil üldse on midagi niisugust mida saaks südametunnistuseks nimetada?
“Kuidas siis selle kalendriga saab?” küsis Kimmo Tamm jälle. “Me ei lõpeta täna koosolekut enne kui see asi lõpuks selge on ja paigas.”
“Ma ju rääkisin!” võttis Jako jälle sõna. “Lase aga näpuga, siuh ja siuh, üle ekraani ja loe kalendrit. Mis seal keerulist on?”
“Villem, mida sina arvad?” küsis Kimmo.
“Eks ma püüan selles valdkonnas hoolikam olla...” vastas see. “Eks aeg näitab, mis sellest välja tuleb.”
“Välja tuleb see mis tulema peab!” vastas Kimmo ning küsis: “On kellelgi Google kalendri kasutamise vajaduse ning kasutamise kohta mingeid küsimusi?”
“Lase aga näpuga, siuh ja siuh, üle ekraani...” seletas jälle Jaagumäe kuid tema jutt sumbus toolide kolinasse sest pea kõigil oli ligi kahetunnisest istumisest jalad kanged ning mokalaadast ammuilma villand.
“Ma ei saa aru mida see Kimmo oma kalendrit pidevalt kaela määrib?” ütles Siim kui ta Villemi kõrval sammudes oli nõupidamisruumist kaugemale jõudnud. “Ma ju tean isegi mida ma teen ja ega ma saa tegemata jätta seda mis vaja on teha.”
“Sina oled minevikumees, paned kirja mis tehtud, see tähendab mineviku.” vastas Villem. “Kimmo peab mõtlema tulevikule ja sellest siis ka tema mangiennustused ja astroloogiakalendrid.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
