ahastas naine ja juba taanduv nutt kogus uuesti hoogu.
„Oeh, ma ei tea. No, see sinu elu on sinu kätes, ise otsustad, mis teed. Kui tahad, ole kurb ja nuta siin ‒ eelistatavalt tegelikult kuskil mujal ‒, või kui tahad, mine löö see Piret või oma mees maha. Mul suva. Ja sinu enda elu on ka sinu otsustada, võid sellele ka punkti panna, väljapääsuks,” purskas Meinart lõpuks. Sama oleks ta tahtnud kunagi ammu oma emale öelda. „Aga palun tee seda kuskil mujal, eks ole. Mul on vaja magama minna, et homme vara ärgata!”
Viimane väide oli vale, Meinart töötas ühe mobiiltelefonimänge arendava ettevõtte heaks kodus, vabagraafiku alusel. Aga magama minna oli tal tõepoolest vaja. Tema magamistsüklid erinesid tavapärasest märkimisväärselt. Paar aastat tagasi oli mees internetist lugenud Übermensch’i-magamissüsteemist, mis põhimõtteliselt tähendas seda, et järjestikuse kaheksatunnise ööune asemel harrastas ta tervesse päeva kätketud lühikesi uinakuid. Päevasel ajal kestsid need kakskümmend minutit ja öösiti tunni. Kokku tegi Meinart päeval neli uinakut ja öösel kolm ehk magamisaega kogunes kaheksa tunni asemel veidi üle nelja tunni. Ja sellest talle piisas, et olla värske, ja see jättis rohkem aega muudeks tegevusteks. Enne süsteemi avastamist oli Meinart elutakistavalt sageli vaevelnud unetuse käes, millega olid kaasnenud kohutavad peavalud. Vahepeal olid unepuuduse tüsistused läinud nii hulluks, et ta oli kaalunud isegi enesetappu. Igasugu ravimid ja teraapiad polnud aidanud, alles tänu juhusele avastatud unegraafik oli toonud kauaoodatud leevenduse.
Süsteemil oli muidugi puudusi ka. Näiteks pidid uinakud alati toimuma kindlas ajavahemikus ja kestma kindla aja. Seejuures võis isegi ühe uinaku vahelejätmine endaga kaasa tuua kognitiivsete võimete märkimisväärse languse peavalud ja desorienteerituse – need olid lausa hullemad kui varem unetusega elamise kõrvalmõjud. Praegu oli tal tunnine uinak jäänud lõpetamata ja see ähvardas kogu unerütmi segamini ajada. Paraku, isegi kui ta oleks tolle punetavate silmadega naise kohe minema ajanud, poleks ta saanud enam uuesti magama heita. Tuli kannatada järgmise uinakuni, mis terendas poole seitsme ajal.
„Jah, teil on õigus,” vastas tundmatu naine Meinartile ootamatult ja tõusis püsti ning jätkas varasemaga võrreldes kontrastselt selge ja rahuliku häälega, „ma väga vabandan, et segasin.”
Sama ruttu, kui ta oli tulnud, oli korterisse jäänud taas ainult Meinart ja ta keeras ukse lukku. Jumal, mihukseid inimesi ikka on, mõtles mees, kui hommikumantli seljast viskas ja voodisse raamatut lugema puges, et järgmist uinakuaega oodata.
Hommikul, nelikümmend minutit enne kaheksat avas Meinart silmad. Järjekordne üksluine päev, mis tuli mööda saata. Öised sündmused tegid ruumi esialgu hoopis argisematele probleemidele, kehakergendusele ja hommikusöögile, kuni mees diivanile vajus ja spordisaated televiisorist mängima pani.
Tema elu oli täidetud tüütu rutiiniga. Päevad küll erinesid üksteisest olenevalt sellest, kas ta viitsis mängukoodi kirjutada või mitte, aga lõppkokkuvõttes olid nädalad ja kuud üksteisega identsed. Isegi see, et arendatavad mängud eelmisega võrreldes esmapilgul mõnevõrra teistsugused tundusid, ei muutnud elu huvitavamaks, sest lõppkokkuvõttes toimisid need alati samasuguse mehhanismiga, lihtsalt väljanägemine oli teine ning mõned funktsioonid uued. Meinart igatses oma ellu muutust, lausa põnevust, aga tõsiasi oli see, et viimased viisteist aastat, pärast seda, kui ta kodust teismelisena välja visati, oli ta elanud sisuliselt üksinduses.
Tema õnneks oli tal arvutiasjanduse peale nutti ja ta oli endale üsna kärmelt töö leidnud – tänaval oli tulnud veeta ainult kaks ööd. IT-firma oli andekale noorele pakkunud elamiskoha ja kuigi ta oli aeg-ajalt oma vanematekodu järele igatsenud, ei olnud temas pulbitsev trots lasknud ema ja õe juurde tagasi minna.
Ei ühtki kodulooma ega elukaaslast. Kooliaegsed sõbrad olid samuti aja jooksul tema elust ükshaaval välja pudenenud, nii et nüüd sisustas mees oma tööst vaba aega arvutimängude seltsis, sporti vaadates või internetis surfates. Tema vaieldamatu lemmikspordiala, mida ta andunult jälgis, oli jalgrattavõidusõit. Pea kogu aeg mängis elutoas telekas, kus näidati mis tahes rattavõistlust. Meinart oli lausa fanaatiline fänn. Tal oli virnade viisi vihikuid, kuhu olid kõikide suuremate võistluste tulemused, vahetulemused, punktid ja ajad kirja pandud. Miskipärast tundus mehele paberile kirjutamine pühamana kui tabelite loomine arvutis.
Päris rattavõistlustele kohapeale vaatama minna mees ei soovinud. Üheks põhjuseks oli tema pelgus suurte rahvamasside ees ja teiseks oli niisugust pikkade distantsidega sõitu märksa mugavam telerist jälgida, selle asemel et raja ääres möödakihutavaid rattureid kaks minutit näha ja siis järgmisesse kohta reisida. Kuna tal autojuhilube polnud, oleks see üpris keeruline – kui mitte lausvõimatu ‒ ettevõtmine olnud. Ei, tema nautis teleri vahendusel spordijälgimist palju rohkem.
Tal olid omad lemmikud ka, nii meeskonna näol kui ka üksiksõitjana. Viimasel ajal oli ka üks kaasmaalane ‒ Aidu Roomer ‒ hakanud tuuridel mehetegusid tegema ning mingi patriotismikübeme tõttu hoidis Meinart tema tegudel nüüd silma peal. Eriti meeldis talle lugeda Roomeri blogi, kuhu tekkisid iga võistlusetapi järel peaaegu kohe postitused, mis väljendasid puhtaid emotsioone ja vahetuid mõtteid. Aidu osalemine lisas Meinarti jaoks rattavõistlustele kaasaelamisele vahvat vürtsi. Ta oleks tahtnud Roomeriga kunagi ka päriselt kohtuda ja kaalus paaril korral, kas ehk siiski ennast mõnele kodumaisele võistlusele raja äärde vedada. Ühest korrast, et oma kangelast päriselt näha, oleks piisanud. Ent alati jäi puudu kübeke enese igapäevarutiinist väljatirimise motivatsiooni.
Aidu Roomerist oli saanud tõeline staar, pea iga olulisemat ajalehte ja ajakirja kaunistas alalõpmata tema naerulsui pilt, telekanalid väntasid noorest mehest dokumentaale ning otselugusid. Kogu riik oli vaimustuses ja Meinart tundis esimest korda elus, et mõtleb teiste inimestega sünkroonis ja on osa ühiskonnast.
Vabagraafikuga töö tähendas, et tema jaoks polnud nädalapäevadel isegi vahet: tal oli lihtsalt IT-arhitekti antud töölõik ja tähtaeg, ülejäänu oli tema enda otsustada; võis teha siis, kui tuhin peale tuli, peaasi et kõik lõpuks tehtud sai. Kuigi sellise tööga rikkaks ei saanud, polnud ka suuremat sorti rahamuresid.
Meinart ohkas raskelt. Päev tõotas tulla tavapäraselt üksluine. Täna oli vaja ühe platvormmängu füüsika koodilõik valmis kirjutada. Teadupärast kehtivad ka mobiilimängudes mingisugused reeglid: kui kõrgele kontrollitava tegelasega saab hüpata, kui kiiresti joosta, mis juhtub, kui vastu seina põrgata või kuskilt alla kukkuda. Lisaks muidugi ka kõikvõimalike laskekehade liikumiskiirused ja põrkenurgad. Kooditsurana oli tema ülesanne kõik mängureeglid valmis ja üksteisega suhtesse kirjutada selliselt, et disainer saaks numbrilisi väärtusi väikese vaevaga muutes panna tegelase oma nägemusele vastavalt veidi tugevamini hüppama või aeglasemini kukkuma. Meinartil selles sõnaõigust polnud, tema töö oli need võimalused üksnes luua, disainer aga otsustas muutujate väärtused vastavalt oma loomistajule.
Meinartil oli tegelikult vargne, endalegi õieti tunnistamata ambitsioon ise mängude disaineriks hakata: mänguraamistiku loomine oli tal niivõrd käpas, et ta oleks tahtnud proovida juhtida kõige muu ‒ tegelaste ja maailmade kujundamise, stsenaariumi, serverisuhtluse, kasutajaliidese ja tekstide ‒ ühtseks tervikuks saamist. Kirjutada lugu, kus mängija tantsiks tema loodud maailmas, tema pilli järgi. Aga ta teadis, et ei julgeks elu sees võtta niisugust vastutust. Mõelda vaid, kui midagi valesti läheks! Tema vastutaks!!
Kui oleks ainult võimalik katsetada vastutamist turvaliselt – niiviisi, et keegi teada ei saaks. Paraku oleks arvutimängude maailmas üksinda võimatu kogu kupatust nullist ehitada. Korralik mäng vajas igas valdkonnas oma spetsialisti ja neid kõiki anonüümselt juhtida polnud võimalik. Ikka oleks teada saadud, et tegu on Meinartiga, ja siis mängu luhtamineku korral oleks tema süüdi.
Pärast hüppamis-, pidurdamis- ja ronimisfunktsioonikoodide loomist
