suured helbed kaootiliselt Browni liikumist demonstreerima.
Tema lemmikpink asus neljakordse korterelamu, mida mees hellitavalt Akvaariumiks nimetas, taguse pargi servas. Sealt avanes vaade rõdudele, mis esimestel korrustel olid endiselt algupärast punast värvi, aga mida ülespoole silmad libisesid, seda heledamaks rõdud läksid, sest päike oli neid ebaühtlaselt pleegitanud – kõrgematele paistis taevakera iga päev mõni minut kauem kui alumistele.
Kuna Meinart suitsetas seal kolm korda päevas, olid majaelanikud ja nende toimetused talle peensusteni tuttavad. Ta teadis, kes hoidis oma kodulooma tööajal rõdul luku taga, et lemmik korterit segamini ei ajaks, ja kes olid töötud või juba pensionärid ning lahkusid kodust märksa harvem. Pühade ajal sättisid ühed ja samad perekonnad igal aastal alati samu kaunistusi akendele, oli välja kujunenud, kes tõi kuusepuu ja kes mitte. Ja olgugi et aeg-ajalt tuli inimestel ikka kolimist ette, sulandusid uued tulijad päris ruttu korterelamu üldisesse rütmi ja Meinart õppis neid tundma.
Ta kujutas ette, et on majaelanike peremees ja nood tema koduloomad. Justkui kalad akvaariumis. Ta ei pidanud nende eest küll hoolitsema, ent oli neile kinkinud hüüdnimed ja teda täitis äratundmisrõõm, kui mõni tuttav tegelane, kes ammu näole polnud andnud, kardina tagant mööda vilksatas. Tõsi, madalamate korruste elanikud olid pisut rohkem tuttavad kui ülemiste omad, sest arusaadavatel põhjustel oli nende eluga lihtsam kursis olla.
Arvatavasti olid selle maja inimesed mõnikord näinud oma akende taga istumas üht lühikest kasvu meest, aga neil polnud õrna aimugi, kui isiklikult too neid tundis. Meinartil oli näiteks teada, et kolmanda korruse mees, ristitud Valmoks, kutsus nädalavahetuseti, kui naine arvatavasti maale või kuskile mujale kaugemasse kohta läks, koju hoopis uue naisterahva, kellega tehti asju, mis tavaliselt ainult oma abikaasadele reserveeritud.
Tema kõrvalkorteris elas lastetu noorpaar, ilmselt kahekümnendates, kes nautisid teineteise seltsis kokkamist ja televiisori vaatamist. Tüdruk veetis ka päris palju aega sülearvuti taga, samal ajal kui poiss pigem raamatuid luges. Kuna noored veetsid pea kogu aja üheskoos, kutsus Meinart neid mõttes ühise hüüdnimega – Sümbioos. Vahel harva, kui ainult üks parajasti kodus oli, sai kasutada nime Poolsümbioos.
Meinart oli majaelanikesse nii kiindunud, et ta oli tõesti kurb, kui mõni tema koduloomadest ära kolis või lausa suri, nagu aastate jooksul ikka just vanemate inimeste puhul juhtus. Mõned aastad tagasi oli ta lausa ise märganud, et neljanda korruse Loki pole mitu päeva järjest talle omaselt pärastlõunati aknal kõhutanud, ja Meinart oli ise politseisse helistanud, et asja uuritaks. Ta oli näinud, kuidas esialgu jõudis kohale politsei, hiljem päästeamet koos kiirabiga. Kõige viimasena ja rahulikumalt oli tulnud laibaauto.
Ühes korteris vahetusid elanikud väga-väga sagedasti ja pärast tillukest internetisurfamist leidis Meinart ka selle põhjuse. Omanik oli rahateenimise eesmärgil oma korterit ühel veebilehel välja üürimas. Üks öö polnud kuigi kallis ja sellega kaasnesid sellised mugavused nagu köögi kasutamine ja puhtad linad. Mõnikord nägi Meinart kahetoalist korterit vallutamas tervet seltskonda noori seljakottidega seiklejaid. Suure kamba puhul sai igaüks puhkepaiga võileivahinna eest. Omanik või keegi tema palgatu käis pärast külalisi alati koristamas ja linu vahetamas. Tundus suhteliselt tulus äri.
Koduloomade hulgas oli Meinartil otse loomulikult kõige lemmikum ka – teise korruse Deisy. Meinart õhkas alati mõnusalt, kui teda köögis asjatamas nägi. Ka seekord oli naine kohal ja hakkis kurki. Kahjuks oli Deisy kõrvale viimasel ajal tekkinud keegi meesterahvas, kes ka hetkel naist oma käte vahel kaisutas. Meinart tundis segu armukadedusest ja vanemlikust rõõmust, et üks tema hoolealustest on jälle elus järgmist sammu tegemas, ehkki kahjuks ilma temata.
Tasapisi hakkas tal pingil jahe ja ta asutas end minekule. Koju jalutamine võttis kõigest kümmekond minutit.
Kodumaja trepist üles jõudes ehmus Meinart kangeks. Tema korteri ukse taga seisis mees, kes parajasti püüdlikult pressis mittetöötavale uksekellanupule, et see häält teeks.
„Tere?” küsis Meinart ettevaatlikult. Viimasel ajal olid võõrad inimesed kuidagi tihti ta ukse taga käimas – lühikese aja jooksul juba teine kord!
„Oi,” kostis võõras ja keeras ümber. „Kas teie elate siin?”
„Vi-vist küll!” kogeles Meinart. „See tähendab, jah, elan küll, jah.”
„Mina olen politseiuurija Hugo Pormann, kas teil on ehk aega veidi vestelda?”
„Miks, kas midagi halba on juhtunud?” küsis Meinart, kui taskust võtit otsis. Tal olid ainult mõned sugulased, ühegagi neist polnud ta kuigi lähedane. Ema-isa olid juba surnud. Ainult õde Frida elas veel. Temaga nad paar korda aastas sünnipäevadel ikka telefonis vestlesid.
„Ei. Selles mõttes, et jah, aga … Ühesõnaga, me praegu tõesti uurime ühte kadumisjuhtumit ja meil on alust arvata, et teadmata kadunud isik on ka teiega kokku puutunud. Kas ma tohin sisse tulla?” küsis uurija ukselävel ja astus siis vastust ootamata esikusse. „Em. Kas te tunnete Elisabeth Taela?”
„Keda? Ei, vist ei.”
„Huvitav. Meil on alust arvata, et ta käis eile õhtul või öösel teie juures.”
„Aa,” tõi Meinart kuuldavale, kui teda tabas mõistmine. „Käis jah. Üks naine, ega ma ta nime tea. Äkki oli tõesti see teie Elisabeth. Aga ei, ma ei tunne teda. Ma ei tea miks … Või õigemini jah, ta käis siit otsimas kedagi Pireti-nimelist, aga miks ta seda tegi, ma otseselt ei tea ... Või noh, tal mees vist pettis teda selle Piretiga, aga ma ei tea, miks ta teda just siit otsimas käis. Ma elan siin üksi. Ei ole ühtegi Piretit. Siin.”
„Või nii. Jah. Ta oli asunud vestlusesse tõesti oma mehe armukesega, aga too ütles talle vale aadressi ja ta tormas siia. Aga nüüd igatahes on proua Tael teadmata kadunud. Ja me tahaksime lihtsalt teada, ega teie juhuslikult tea, kuhu ta siit edasi võis minna?”
„Mina? Ei tea, ta klohmis siin ukse taga ja nõudis Piretit. Ja siis nuttis siin diivanil veidi ja läks siis minema.”
„Mis kell see võis olla?” päris uurija midagi märkmikusse kritseldades.
„Kolme-nelja ajal. Vist.”
„Öösel?”
„Jep.”
„Ega ta juhuslikult midagi siia jätnud?”
„Ei.”
„Ega maininud, kuhu ta edasi läheb?”
„Ei. Te juba küsisite seda.”
„Jah, vabandust. Mõtlesin, et äkki meenus vestluse käigus rohkem.”
Meinart raputas pead. Ta pidi veel paarile küsimusele vastama – mis naisel seljas oli, kuidas ta käitus, millest rääkis –, kuni lõpuks uurija tänas viisakalt, võttis Meinarti andmed, andis talle vastu oma visiitkaardi juhuks, kui midagi peaks meenuma, ja jättis mehe üksi.
Meinart kehitas pärast ukse lukustamist õlgu ja läks kööki. Oli aeg süüa. Askeldamise käigus näris teda tunne, et midagi on valesti läinud ja tema kannab mõnevõrra süüd.
Järgmisel päeval internetist lehte lugedes nägi Meinart tuttava naise pilti – Elisabeth seisis aasal õitsevate lillede keskel. Teda otsiti nüüd juba terves maakonnas. Juures oli lühike kirjeldus, milliseid riideid
