Kokanduseksperimendid umami otsinguil jätkuvad. Täna köögis peaaegu must risotto (arroz negro + shiitake’d + üks marineeritud tomat tükkidena + paar umebosh’it). Tastes like teen spirit.
27.09.2011: Keskturu nõidarstid määrasid palaviku raviks lodjapuumarju. Ostsin kohe pool kilo. Maitseb pihlakate ja mageda sõstra kombo, imelikud suured läätsekujulised seemned sees. Laiemalt on see turg ka imede aed. Millal te viimati EBAKÜDOONIAT sõite näiteks? See on ju kõige hapum asi maailmas! Ja puravikud maksavad nüüd 35 eurot kilo? Kui mul oleks hea ninaga puravikusiga, võiks seenekorjamisega ju ära elada.
29.09.2011: airBalticu PR-osakonnalt saabus pressiteade järgmise pealkirjaga: „airBalticu aktsuinärid süstivad firmasse enam kui 150 miljonit eurot“. Uudises endas oli „aktsionär“ tavapäraselt kirjutatud. Vaene põdur lennukompanii, täitsa kahju hakkas.
30.09.2011: Majandusaasta aruande esitamine on kõige jubedam tegevus, mida ma tean. Olen kuus kuud hoogu võtnud ja kolm kuud põdenud ja üritan sellega nüüd NoKus hakkama saada rohke Saku õlle kaasabil, aga ma olen ikka veel bilansivõimeline. Tuleb tellida pits Jägermeistrit.
03.10.2011: Eile öösel töölt koju minnes nägin, kuidas keegi tüüp kõnnib mööda Narva maanteed Kadrioru poole. „Kas Tartu maantee tänav jääb sinna?“ küsis ta mu käest. Ütlesin, et ei jää ja osutasin Pronksi tänava alguse suunas, selgitasin, kuhu tegelikult minna tuleks. „Ahah, nii et siis sealpool on Tartu maantee tänav,“ ütles tema püüdlikult. „Aitäh!“ Miski – ma siiani ei tea põhjust – sundis paar sekundit hiljem ringi pöörama ja vaatama, et kas ta ikka läks õiges suunas. Aga enam polnud näha kedagi, ainult öiselt tühi ristmik.
Ta oli kadunud.
13.10.2011: Mõned kressid mu rõdul alles kavatsevad õitsema hakata. Loodus on meeldivalt lootusrikas.
15.10.2011: Universumil on vahel päris küüniline huumorimeel. Paari päeva eest nägin Pronksi tänaval üht selgelt vaimselt häritud vana naist, kes istus tänaval maas ja lihtsalt rääkis omaette, kõrval kaks sisseoste täis Stockmanni hullude päevade kilekotti. Eile öösel FIBIT-i moefestaril juhtusin tunnistama, kuidas koristaja (mitte mõni neist sadadest moeahvidest, ei, koristaja!) okseloigus libastus ja pikali käis. Ei mõista, miks ma selliseid asju nii sageli näen.
17.10.2011: Delfi toimetuses heliseb telefon. Räägitakse väga viisakal toonil: „Tere! Olen pikka aega olnud Delfi kasutaja ja olen teie teenusega üldjoontes väga rahul, aga nüüd ma sooviksin sellest siiski loobuda.“ (Nagu mõne aja pärast selgub, oli helistaja koduarvutis delfi.ee avaleheks.)
20.10.2011: Türklaste külalislahkus on aeg-ajalt veidi liiga intensiivne (täna hommikul – kaks tundi pärast seda, kui olin suure vaevaga shutdown’i teinud – murdis koristaja kõigist neist „palun-ära-tule-magan“ siltidest mitte midagi pidamata tuppa, sest retseptsioonis oli arvatud, et äkki ma tahan kolida ümber „suurema vannitoaga“ numbrisse ja nüüd tõttas ta seda rõõmusõnumit teatama), aga üldiselt mulle ikka väga meeldib siin Istanbulis. Eriti sügisel, pimeduses. Hämarad tänavad, kuivatatud puuviljade müüjad, miljon kassi ja värske granaatõunamahl igal nurgal.
20.10.2011: Lugesin USA Todayst eile, et Washingtoni lähedal kavatseb Six Flags lõbustuspark hakata järjekordadest möödapääsemise pileteid pakkuma neile, kes nõustuvad ära sööma elava prussaka. Inteka andnud turundusinimene pakatas uhkusest ja rääkis, kuidas ta on New Yorgist ühest loomapoest juba prussakad ära tellinud. Tundsin kummalisel kombel vajadust sekkuda ja öelda, et see ei ole okei. Täiesti vihkan seda tüüpi turundust.
23.10.2011: Eile Asuncionis hakkas tunduma, et eestlastel on tõepoolest Ladina-Ameerikas suhteliselt eriline kuulsus. Ma vähemasti arvan, et see oli mu pass, miks teispool immigratsiooni passinud salapolitseinikul näo särama lõi ja ta mind korraks kõrvale astuda palus. No ei olnud kohta, kuhu ta poleks vaadanud – rahakotti ja kingade sisse ka. Ma olin juba enam-vähem minema lastud, kui ta äkki mulle järele jooksis ja parema sääremarja läbi kobas – viimase meeleheitliku katsena narkootikumid üles leida.
25.10.2011: Täna hommikul USA piiril uuris immigratsiooniametnik, et mida ma siin teen. Ütlesin, et tulin raamatu jaoks materjali koguma. Siis ta tahtis pealkirja teada ja ausa inimesena ütlesingi. Nüüd ta siis teab, enam-vähem ainsa inimesena maailmas. Aga üldiselt oli sõbralik tüüp. Mul oli muuhulgas jäänud hotell bookimata esimeseks ööks, teadsin ainult nime, kuhu minna tahan ja siis ta guugeldas oma tööarvutis seda aadressi, et vorm korrektselt ära täita. Ma oleks ennast ise piirilt tagasi saatnud vist.
29.10.2011: Houstonis läks öösel külmaks ja (tuginedes kohalikule ajakirjandusele) sadas mingis Texase linnakeses maha koguni paar tolli lund. Aga San Antonios – see on paar tundi Mehhiko piiri poole – soe sügis veel kestab ja see paik hakkas mulle meeldima esimesest hetkest. Siin on sellist vana hispaanlasteaegset väärikust ja sajandivanuseid (või vanemaid) maju ja väike jõgi, mis otse linnasüdamest läbi voolab. Homme hommikul edasi läände.
03.11.2011: Tervitusi Los Angelesest, Hiinast, täpsemalt siinsest Chinatownist. Päike paistab. Käisin hommikul üle tüki aja kirikus (Hiina metodistide kirikus), jumalateenistusest sõnagi aru ei saanud. Siis kohalikus Delis, kus müüja minust palju aru ei saanud (sest ta lihtsalt ei rääkinud sõnagi inglise keelt), aga dim sum’id olid ikkagi head (sealiha ja paksoi’ga), maksid 50 senti tükk. Ma olen nii kaua ära olnud, et Eesti hakkab meelest minema. Eesti. Väga kauge, väga kallis ja külm.
09.11.2011: Üritasin tõlkida üht Julie Brucki luuletust „A Marriage“. Muud ei juhtunud.
Mehe maalid olid väikesed: vihjed majadeks,
rohekad torked märkimas puid.
Naine langetas klaasi, selleks et öelda: Maali
nii, nagu oleksid pime; mälust ja kirest –
kaks sõna, mille suhtes mees oli iseäranis ükskõikne;
selleks et öelda: Maali nii, nagu oleksid tules.
Kuid see oli nende maja, mis juba põles
ja mees oli muutumas pimedaks ja kurdiks.
Niisiis viis mees maali tagasi alla keldrisse,
jätkates seal selle kallal nokitsemist
oma peeneima sooblikarvadest pintsli abil. Ta ei
puudutanud naist kunagi nii, nagu too oleks tahtnud,
mis sellest, et naine jätkas ootamist,
justkui möödaminnes, kõikide nähes.
12.11.2011: Leidsin rahakoti, mida ma ei olnud peaaegu seitse aastat kasutanud. Seal olid veidi Eesti sente ja paberipahna – automaadist raha väljavõtmise kviitung, üksik Miami – Fort Lauderdale’i rongipilet, mõned kohvikuarved; kõik paari päeva seest pärit. Ja umbes samal hetkel hakkas meelde tulema asju, mida olin vahepeal juba täielikult unustanud. Ennekõike paiku, aga ka üksikuid lauseid ja meeleolusid ja seda, mismoodi päike teatud hetkedel paistis või kuidas tuul puhus. Ma ei julge isegi mõelda, kui palju võiks VEEL meenuda, kui alles oleks rohkem asju, mis meenutavad (kasvõi vanu tšekke ja kviitungeid, millel printeritahm ühel hetkel loetamatuks muutub).
27.11.2011:
