Keegi võiks teha uurimustöö, miks partidele meeldib juba aastaid hängida Tallinna südalinnas just Maneeži ja Reimani nurga peal, sellel väiksel lagendikul bussipeatuse kõrval. Ma ei oska ilmselt end linnu rolli panna, aga pealtnäha pole seal ühtegi pardimagnetit (peale vanaprouade, kes seal neile võib-olla saia viskamas käivad – aga linde toidetakse samas ju igal pool).
22.05.2012: Mitte et ma lendamist kardaks, aga kui Gröönimaa läände sõites paistma hakkab ja lagedam vesi selja taha jääb, on ikkagi selline tunne, et oled peaaegu kohal, selleks korraks pääsenud. #teelamsterdamisttorontosse
23.05.2012: Sooritasin just Phnom Penhi rahvusvahelisel lennuväljal ilma viisata transiittšekkinni. Selleks avati peaaegu ämblikuvõrkudes uks, mida vist keegi ei olnud juba kuid kasutanud.
23.05.2012: Yangon. Tunnen end väga koduselt. Tänavad on auklikud ja linn sedavõrd hästi pimendatud, et Savisaar puksleks rahulolust. Aga tolmu on siin rohkem. Ja suuri lehtpuid, longyi’des (oleksin äärepealt kirjutanud et seelikutes) mehi ja kuldseid pagoode ka. Bangkok kohtub ajamasina ja Ida-India kaosega ning ka tilgake seletamatut ärevust on siin ööõhus.
25.05.2012: Hotell, kus hetkel viibin, kannab nime White Knight. Mõnusa sisehooviga puhas paik Manila ajaloolisemas osas ja personal on väga sõbralik. Üks hotellitöötaja tegigi väga rüütellikult minuga kaasa kogu kliinikuskäigu. Soovitan täiega – öö maksab umbes 25 eurot ja olemas on wifi (nagu näha), teler ja isegi aparatuur tee valmistamiseks. Uskumatu kontrast selle ilge tagurpidise tuumavarjendiga (arhitektuurilises mõttes siis, sest seinad kostsid läbi nagu oleks paberist) linna punaste laternate rajoonis, kuhu sattusin esimeseks ööks omaenda lolluse ja apaatsuse koosmõjul. Ma tõesti ei tea, kui hästi ma end talitseda suudan, kui kohtan ülehomme Manila lennujaamas seda libedat vanameest, kes mu 60 dollari eest tollesse Crosswinds Oceani nimelisse majutusasutusse meelitas ja kinnitas, et hotellil on kolm tärni ja ümberringi asub palju restorane (mis polnud ehk sama vale kui tärnihinnang, sest 400 meetri kaugusel asus ööpaevaringselt avatud McDonald’s). Jah, ma olen muidugi enne ka näinud eri suuruses prussakaid, katkiseid linasid, üldist räpasust ja tumepruunide kahhelkividega kaetud seinu, aga mitte kunagi sedavõrd mõjusalt üheskoos. Igatahes saatis see romantilise nimega paik mulle täna SMS-i, milles tänas enda „patroneerimise“ eest, soovis jumala õnnistust ja avaldas tahtmist ka tulevikus mulle peavarju pakkuda. Vastasin, et kui ma Alzheimeri tõbe ei saa või kui nende hotell ülemaailmse veeuputuse ajal ainsaks kuivaks kohaks ei osutu, siis ilmselt seda ei juhtu. Soovitades samas midagi ette võtta prussakatega ja umbes 75% võrra hindu allapoole lasta.
Nad pole rohkem kirjutanud.
26.06.2012: Rääkisin balut’i teemal täna ühe Manila vanamehega, kelle fotostuudios endast Birma viisa jaoks uued pildid tegin (palavik mõjub muide väga hästi fotogeenilisusele, kui nad just ei fotošoppinud viie minutiga seda pilti, mida, ma usun, nad ei teinud). Anyhow, ma siis küsisin, et kas ta sööb ka balut’i ja esimese refleksina sõna kuuldes see vana filipiino limpsas keelt, tahtmatult, kõht läks kohe tühjaks vist. Ja soovitas tungivalt proovida. Kasvõi kinnisilmi. Ütles, et olla jumalik. Aga ma ei saa, lihtsalt mingi piir tuleb ette, kuigi ma saan aru, et muna sees parditibu loote surnuks keetmine valmistab kõigist lihatoitudest ilmselt kõige vähem kannatusi, sest loode ei tea ju elust veel ööd ega mütsi. Aga no ei suuda sundida end seda sööma, kuigi eile seisin balut’i-lettide juures pikalt öisel tänaval. Kisub ikka vägisi taimetoitluse poole, kahjuks või õnneks.
Millega seoses tahangi kirjutada pöidlaotsasuurustest tsitruselistest nimega calamansi, mida eesti keeles peaks vist kutsuma kuldlaimideks. Ja see on väga uhke (kuigi mitte väga keskkonnasõbralik), mismoodi calamansi pisikese happepommina lauda jõuab: põhi alt lõigatud ja ise võrku pakendatud, et seemned pigistamisel segama ei hakkaks. Äkki saaks neist täiskasvanuna klementiinid?
Maitseelamuste kategoorias on teine auhind ka: roheline tee kaljusoola ja juustuga! Tundub olevat uus trendijook siin, uus bubble tea.
28.05.2012: Vancouveris on ööõhk veel täitsa külm. Rododendronid hakkavad ära õitsema ja tumeroheliste lehtede vahel on peidus sellised väsinud valkjaspruunid kellukesed. Kuid öö on pime. Mõtlen sellele, kui valge oleks Eestis kolmveerand neli hommikul praegusel aastaajal. Kui kaugel põhjas me ikka elame.
01.06.2012: Juba – Lõuna-Sudaani pealinn. Tänavad koosnevad punasest mudast, pärast südaööd on väljas liikumine keelatud ja kui tahta öelda midagi ilusat (kuigi miks ma peaks? aga okei), siis floora ja fauna on lopsakad. Sain just hammustada – õigemini söövitada – ussikeselt Nairobi Fly, kes end kuidagi laest mulle krae vahele kukutas. Evakueerusin sääsevõrgu alla, kuidagi ei usalda enam oma tuba.
02.06.2012: Tahtsin siia panna pildi ÜRO vanast Vene helikopterist, millega täna poolteist tundi Mabanist Malakali linna lendasin, aga kahjuks pole ühendus selleks piisavalt võimekas. Igatahes oli see pääsemine, sest vihm muutis lennukite maandumisraja mülkaks ja terendas oht jääda Mabani – kus pole midagi peale pagulaste, mudase joogivee, moskiitode, madude ja väga ilusa ererohelise võsa – vähemasti teisipäevani.
Kodutee või kuidas seda romantiliselt nimetataksegi.
03.06.2012: Jubast lahkumine oli veel hullem ettevõtmine kui sinna saabumine. Sisuliselt rüseles lennukitäis rahvast paarikümnel ruutmeetril edasi-tagasi, püüdes samal ajal lohistada oma – relatiivselt suuri – sumadane suure kaalu juurest logiseva puuleti tagant käsklusi karjuvate lennujaamatöötajateni või siis vastupidi. Turvakontroll koosnes kiirustavast käperdamisest ja kottikiikamisest. Nad ehitavad küll uut lennujaama, aga hetkel ei ole maailmas ilmselt teist sellist aerodroomi olemas. EgyptAiri lennuk mõjus lõpuks täieliku ulmena. Kosmoselaev, ma ütlen – puhas, avar, turvaline. Ja Cairo uus lennujaam on samuti ulme (eriti siis, kui päike parajasti loojub punaste liivadüünide taha ja täiskuu on aeglaselt taevasse ronimas). Ma ei tea Euroopas ka naljalt teist nii moodsat ja avarat lennujaama. Okei, München võib-olla.
Homme edasi Euroopassse, põhja suunas.
10.06.2012: Muu ootuspärase eksootika („leedu kurkid“, „arbus vaga magus“ etc) kõrval avastasin keskturult täna ka mesindusleti. Üks kilekottidest oli täidetud musta ja pealtnäha krõbiseva ollusega, elukaugelt arvasin, et see on suir. Aga see polnud seda. Müüdi oma best before ületanud (ma kasutan siinkohal siis peresõbralikku eufemismi) mesilasi. Kui küsisin müüjalt ettevaatlikult, et milleks need kasulikud on, vastas ta, et surnud mesilased tuleb panna konsumeerimise eel viina sisse. Taoline kokteil andvat palju vitamiine. Siis valmistus ta pakkima, mille peale ütlesin ebalevalt, et vast ma täna siiski ei osta.
„Ootame teid homme,“ sõnas mesinik süngelt.
20.06.2012: Tahtsin kirjutada Asghar Farhadi filmist „Lahkuminek“, aga ikkagi vist ei kirjuta. Millest on veidi kahju, sest hulk aega pole ükski film nii palju meeldinud. Niisiis ma postitan leebe süümekipituse leevendamiseks siia need paar rida. Koos soovitusega vaadata, kui on vaadata-või-mitte-vaadata valik. Ja üsnagi polüvalentse tsitaadi sellest samast filmist.
– So what happens to me?
– Nothing. Go back to your life.
25.06.2012: Mõtlesin täna öösel võimalusele, et olen nakatunud unitõppe. Enamus sümptome klapib – peavalu ja väsimus, uimasus ja tagurpidi pööratud elurütm (uimasus päeval ja ärkvelolek öösel), aga teisalt sobiks see kirjeldus vist enam-vähem iga teise haigusega. Ei mäleta ka ühtki tsetsekärbest, kes mind hammustanud oleks, aga head paranoiat ei saa
