Originaali tiitel:
Caroline Mitchell
Witness
2016
Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN.
Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.
See on ilukirjanduslik teos. Nimed, karakterid, paigad, sündmused ja vahejuhtumid on autori kujutluse vili või on neid kasutatud ilukirjanduslikult.
Kaane kujundanud Reet Helm
Toimetanud Reet Piik
Korrektor Inna Viires
Text copyright © 2016 Caroline Mitchell
All rights reserved.
Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Raamatu nr 11369
ISBN (PDF) 978-9949-845-20-0
ISBN (ePub) 978-9949-84-945-1
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
AUTORIST
Endine politseiuurija Caroline Mitchell on nüüd täiskohaga kirjanik.
Ta on töötanud kriminaaluurijana ja spetsialiseerunud tööle haavatavate ohvritega, kelle hulgas on kõrge riskiga koduvägivalla ja raskete seksuaalkuritegude ohvrid. Nende ohvrite vaimujõud on Caroline Mitchelli jaoks lakkamatu inspiratsiooniallikas ning Mitchell põimib oma pingelistes psühholoogilistes põnevikes kokku nende vapruse ja oma politseitööst saadud teadmised.
Kuigi pärit Iirimaalt, elab ta nüüd abikaasa ja kolme lapsega kaunis külakeses Essexi rannikul.
Caroline Mitchelli kohta saate rohkem infot aadressilt www.caroline-writes.com. Jälgige teda ka Twitteris (@caroline_writes) ja Facebookis (www.facebook.com/paranormalintruder).
„Pole midagi hirmsamat kannatliku inimese vihast.“
John Dryden
Neilile
PROLOOG
12. september 2005
„Hoia eemale!“ röökisin, tõstes verise käe silmile, kui taskulambivalgus minule langes. Mulle vastas jõuline naisehääl ja valgusvihk suunati põrandale.
„Oleme politseist. Te olete päästetud.“ Politseinik rääkis Jamaica aktsendiga. Septembrilõpuöö pani ta helkurjope all higistama, kui ta pärani silmi ringi vaatas.
„Kus lüliti on?“ küsis meespolitseinik, kes lasi oma taskulambi valgusjoal mu pimedas kodus ringi tantsiskleda. Mu Tiffany lamp lebas purunenult pikali, olles jätnud meid pimedusse. Naispolitseinik rääkis minuga edasi, kuid tema sõnad olid summutatud, nagu kõnelnuks ta vee all. Mu pea käis ringi. Olin segadusse uppumas. Hakkasin sõnu eristama alles siis, kui tema sõrmed mu õlga kaevusid.
„Palun tulge minu juurde ja laske meedikutel oma tööd teha.“
Meedikud… Mul oli tunne, nagu olnuks mu kõnest möödas terve igavik. Hoidsin Jake’i pead süles ja mu sõrmeotsad jätsid tema halliks tõmbuvale nahale veriseid jälgi.
„Ei,“ ütlesin, kui naine püüdis mind küünarnukist püsti tõmmata. „Ma pean jääma tema juurde.“ Aga Jake’i nahk oli külm. Väga külm ning midagi kleepuvat ja niisket imbus mu linastesse pükstesse. Mu elukaaslane oli need mulle ühelt haruldaselt Londoni-reisilt ostnud. „Naise kohta võib tema rõivaste põhjal nii mõndagi järeldada,” oli ta öelnud. Tõmbasin kampsunihõlmad koomale, kui tema kuju mu silme ette kerkis. Aga ma polnud olnud piisaval kärme varjamaks kollakaks tõmbunud verevalumeid rangluul. Oleksin pidanud selga tõmbama kõrge kaelusega sviitri, kuid ma polnud oodanud külalisi… Mind tõi mõtetest välja kellegi rahustav hääl ja ma vaatasin tuimalt habemikku, kes mu kõrvale kükitas. Mehe rohelised vormirõivad olid kortsunud, kuid tema silmad olid lahked. Need silmad olid niisuguseid vaatepilte näinud liigagi palju.
„Tule, kullake, istu diivanile.“
Kinnastatud käed keerasid Jake’i pea õrnalt küljele ja tema kopsudest tungis välja pahvakas õhku, mis kõlas avatud huultel surmaoigena. Ma vankusin ja toetusin tänulikult meedikule, kes mind püsti aitas. Mu jalad surisesid valusalt, nagu olnuksid need täis nõelu, ja ma lonkasin diivani juurde. Meedik läks kolleegide juurde, kes põlvitasid Jake’i keha ümber, kus üks neist noahaava sulges, samas kui teine pakkis lahti elektrišokiaparaati. Politseinikud kogunesid minu ümber, raadiosaatjad sumisemas nagu herilasepesa. See heli tungis mu ajju ja ma langesin sügavamale hägusse.
„Kas teie helistasite häiretelefonile?“ küsis naine mu kõrvale kükitades ja tema hääl kõlas väga kaugena. „Kas teie nimi on Rebecca?“
Noogutasin tuimalt, tühi pilk toa teisel seinal. Elustamise käigus tungis Jake’ist välja veel rohkem verd. See moodustas matil lombi ja imbus mu peitsitud põrandalaudade vahele. Kolmas parameedik, kiilanev ja viiekümnendais eluaastais, kinnitas defibrillaatoripadjad paika. Vajutati nuppu ja mehaaniline hääl kordas käsklust: „Hoidke eemale!“ Mu televiisori ekraan veikles tagaplaanil, kui reporter teavitas vaatajaid M25-l tekkinud ummikust. Tema reportaaži katkestas üks politseinik, kes televiisori puldist hääletuks lülitas.
Värisesin ja taipasin siis, miks mul nii külm on. Kleepuv punane aine mu pükstel oli jahtunud. Mul läks süda pahaks, kui kujutlesin Jake’i verd oma pooridesse imbumas. Tõmbasin katkendlikult hinge ja tõusin, kuid kaks kätt haarasid minust kinni.
„Kuhu te enda arvates lähete?“ küsis pahura moega politseinik. Ta vaatas mulle ülalt alla ja tema pilgus polnud kübetki kaastunnet.
Pöördusin naispolitseiniku poole. „Vahetama,“ pahvatasin, sõnad suus segamini ja silmad veekalkvel. „Ma pean minema… vahetama. Pean minema…“ Ma muudkui kordasin ja kordasin ennast. „Vahetama. Pean…“
Nurgas teatas masin külma mehaanilise häälega: „Elutu.“ Pisarad voolasid pidurdamatult mu põski mööda alla, kui mõte mulle kohale jõudis. Ma ei mõelnud midagi. Šokk tabas mind raskelt ja ma ei andnud endale oma tegudest aru. Mu põlved nõtkusid ja ma vajusin tagasi diivanile ning leinasin kadunud elu. „Ta on surnud, jumal küll, ta on surnud,“ nuuksusin. Kuulsin vaid seda, kuidas masin teatas: „Elutu,“ ja seda, kuidas politseinikud, kes mind käest pigistasid, minult aina küsisid: „Kes seda tegi? Öelge, kes seda tegi.“
Korraga oli mul tunne, et õõnsus, milles asub mu aju, on vatti täis ja ma sundisin end vastama. „Palun ärge küsige. Ma ei saa. Ma lihtsalt ei saa vastata.“
Pahur politseinik ja parameedik langetasid pea ning paistis, et nad olid jõudnud ühele ja samale järeldusele. Kahekümne kahe aastane Jake Barrows oli mõrvatud. Mina olin temast ainult kaks aastat vanem ja nüüd nende võtmetunnistaja.
Järgmised
