talle piisavalt hästi, et ta sai endale aeg-ajalt lubada teha vahetuskaupa. Sean armastas õues töötamist liialt, et pühendada kogu oma aeg lemmikloomadele, kuid ta tegi kaks korda nädalas operatsioone, tulles nõnda vastu külaelanikele, kelle keskel ta oli üles kasvanud. Pontyferry oli kogukond. Omade eest kanti seal hoolt. See oli üks põhjus, miks olin otsustanud sinna elama kolida. Algul oli mind tõmmanud Põhja-Walesis asuv Portmeirion ühes oma ilusate omapäraste majade ja rannikult avanevate hingematvalt kaunite vaadetega. Aga ma arvasin, et jään seal turistimagnetis uustulijate suhtes haavatavaks. Ma vajasin suletumat kogukonda ja tõik, et Pontyferry elanikud suhtusid minusse esialgu ettevaatlikkusega, muutis selle külakese mulle ainult armsamaks. Külaelanikud võtsid mu muidugi üsna kiiresti omaks: millegipärast meeldis neile see poe kohal tuba üüriv tüdruk. Ja kuigi ma püüdsin hoida omaette, hakkasid ka nemad tasapisi mulle meeldima.
Nii alustasin ma uut elu Beckyna. Minevik kuulus kellelegi teisele, vähemasti püüdsin ma end selles veenda.
Tuul undas, kui ma rolleriga kodu poole sõitsin, ning puhus halvaendeliselt ulgudes mu visiiri vahelt sisse. Torm kogus hoogu, katsus jõudu puude peal, mis ääristasid koduteed, painutades neid paremale ja vasakule, kuni okste külge ei jäänud enam ühtki lehte. Walesi talved olid palju karmimad kui tasases Essexis. Aga miski polnud parem mägedest õhkuvast hilissuvisest kanarbikulõhnast, sõnajalgadega kaetud nõlvadest ja tormi järel välja tuleva päikese kiirte õrnast puudutusest. Kui vaid Solomoni vari mind kogu aeg ei saadaks; tegelikult oli mu paranoia aastate jooksul mõnevõrra lahtunud. Uskusin siiralt, et see kõik on minevik. Miks siis mu õudusunenäod tagasi olid tulnud?
Olin nüüd just niisama närviline kui saabudes ja ma ei kartnud ainult enda pärast. Ma ei tahtnud lasta end tirida tagasi minevikku, mida olin püüdnud kogu hingest unustada. Aga minevikul on komme sulle järele jõuda ja ma ei saanud seda eirata. Solomon teab mu saladust. Ja ta ei jäta enne, kui olen selle eest maksnud.
KOLMAS PEATÜKK
REBECCA
2016
Karu tegi seda, mida ikka, kui tahtis mulle ette heita, et olin ta üksi jätnud. Hääl, mille ta kuuldavale tõi, oli midagi haukumise ja urina vahepealset – urrauuu, auuu, auuu –, ning ta hüples plaaditud põrandal, nii et saba liputamise asemel väänles kogu tema keha. Karu oli kaheaastane ja ulatus mulle peaaegu nabani. Ta pärines pikast newfoundlandi koerte liinist, kes olid Seani peres olnud tema põnnipõlvest peale, kusjuures kõik koerad olid kandnud nime Karu, sest kõik suured pruunid koerad olid lapse jaoks justkui elavad pehmed kaisukarud. Ma sasisin koera pruuni karva, trügisin temast mööda ja võtsin peast punase valgete täppidega kiivri. Olin ostnud selle samal ajal kui oma armsa Vespa, tulipunase rolleri, millega ringi põristasin, kui ilm vähegi lubas. Kui olin kiivri kenasti varna riputanud, võtsin paksu tammepuust ukse eest võtme ja keerasin ukse seestpoolt lukku, lükkasin kinni riivi ja panin ukse sneprisse. Arvestades seda, kui turvaline paik Pontyferry oli, polnud ime, et Seani noorem õde Rhian mulle selle peale imestunud pilgu saatis.
„Kas meil on külalisi oodata? Freddy Krueger? Michael Myers? Või tuleb Hannibal Lecter täna teed jooma?“ Rhian toetus karkudele ja vaatas mind koomilise ilmega. Ta oli oma pealaele sasipuntrasse kinnitatud kirsipunaste juuste ja sama punaseks võõbatud huultega erakordselt kaunis.
Riputasin jope nagisse, mis oli tehtud rannale uhutud puunotist, ja vahetasin kiiresti teemat. „Kas haigus teeb täna rohkem häda? Loodan, et sul polnud Lottiega väga raske.“
Rhianil oli kahekümnendate eluaastate algul diagnoositud hulgiskleroos ja viis aastat hiljem õppis ta ikka veel sellega toime tulema. Oli paremaid ja halvemaid päevi, aga ta ei lasknud iial oma tujul langeda.
„Lottie on end suurepäraselt üleval pidanud, vana hea Karu on see, kes kipub unustama, et mu jalad on väheke ebakindlad.“ Justkui Rhiani sõnade kinnituseks nügis Karu peaga tema teksapükstes jalgu.
„Kui sa pole valmis homme kliinikus olema, võin minna sinu asemel.“
„Loobuda küpsistest ja viskiga teest, mida Geoffrey mind sööma ja jooma sunnib? See on minekut väärt.“
Töö polnud lihtne ja Rhian teadis seda. Sean suhtus oma õesse ikka veel nii, nagu olnuks too terve kui purikas, paludes temalt abi loomadega, kõnedele vastamisega, arvete sorteerimisega ning lastes Rhianil autoga ringi sõita ja asju ajada. Aga Rhian oskas enda eest seista ja sai hakkama ka kõige veidramate klientidega. Me olime saanud paika suurepärase graafiku, olles vaheldumisi kliinikus ja lapsevalves. Raha, mille Rhian Lottie hoidmise eest sai, lasi tal pidada Powyses üürikorterit. Me Seaniga olime viimased viis aastat renoveerinud talumaja, kus nad olid üles kasvanud, kuid Rhian jäi harva meie juurde ööseks, nautides iseseisvust.
„Mul on sulle midagi.“ Sobrasin kotis ja otsisin musta sametkarpi. Olin viinud selle kliinikusse, et Rhian seda ei leiaks ja mu üllatus lörri ei läheks. „Sain selle eile valmis.“ Pistsin karbi talle pihku. „Ütle kohe, kui see sulle ei meeldi – teen sulle uue.“
Rhian piilus karpi, kus oli väike ise tehtud kuul, milles hõljus võililleseeme. Keti küljes rippus väike hõbedane võti.
„See avab kuuli alumise poole,“ selgitasin, kui Rhian ehte karbist võttis ja seda pärani silmi vaatama jäi ning valgus kuulilt vastu peegeldus. „Kui sul on võti, ei suuda miski su hinge vangistada.“
Rhian pani ehte karpi tagasi ja embas mind ühe käega. Tema silmis läikisid pisarad ja mul oli hea meel, et mu kätetöö oli teda pisutki liigutanud.
„Oh, see meeldib mulle väga,“ vastas ta. „See tähendab mulle palju.“ Ta kallistas mind uuesti. „Sa oled väga andekas. Peaksid neid ehteid internetipoes müüma hakkama.“
Naeratasin naisele, keda olin hakanud pidama oma õeks. „See on ainulaadne just nagu sina.“
Saatsin ta välja ja jätsin vastumeelselt ukse riivist lahti, sest Sean oli läkitanud sõnumi, et on teel koju.
„Tere, mu väike kaisukas,“ ütlesin kummardudes, võttes vastu huultelt moosisaiajääke limpsiva Lottie kleepuva kallistuse. Mis puudutas Lottie soove, siis oli tädi Rhian üks suur tallaalune, kes ei suutnud tema ingellikele sinistele silmadele vastu panna.
„Kas sa oled jälle oma toas söönud?“ küsisin ja sain vastuseks kindla pearaputuse.
„Ei, emme, köögis,“ vastas ta sõrmi lutsides. „See lihtsalt kleepus mu külge.“
„Hmm,“ mõmisesin kahtlevalt. Sestpeale, kui mu tütar oli näinud filmi „Charlotte koob võrku“, oli temas tärganud veider armastus ämblike vastu. Sageli võis teda näha nende õrnadesse võrkudesse toidupuru poetamas. Otsisin Lottie toast pidevalt neid soovimatuid elanikke ja lasksin nad loodusesse, olles andnud lubaduse, et ei tee viga ühelegi nende kaheksast jalast. „Parem, kui sa lakkumise asemel käed puhtaks pesed. Kas tahad, et ma...“
„Emme, ma olen suur tüdruk. Saan ise hakkama,“ vastas ta oma kaltsunukust Annat kaenla alla torgates ja vannitoa poole marssima hakates. Lottie armastas „Lumekuningannat ja igavest talve“ sama palju kui filmi „Charlotte koob võrku“. Nagu paljudel teistel nelja-aastastel, nii olid ka tema tekk, tapeet ja isegi magamistoa kardinad sadu kordi vaadatud Disney filmi teemalised.
Lottie ronis lauldes trepist üles teise korruse kraanikausi juurde ja mina astusin üle läve oma magamistuppa. Panin tule põlema ja tundsin, kuidas Lottie kallistuse soojus haihtus. Mu süda värises rinnus. Tuba nägi välja täpselt samasugune, nagu see oli minust maha jäänud,
