paar kilomeetrit näis ta end minu kõrval väga hästi tundvat. Pilved hajusid ja kergest vihmasabinast sai udu ning korraga paistis maailm olevat palju helgem paik. Teadsin siiski, et olen mehe aega raisates isekas. „Ma ei taha sind kinni hoida,“ ütlesin. „Võtan lihtsalt su tempot maha.“
„Ah, sellest pole midagi,“ vastas ta ja pani oma särava naeratusega mu südame võpatama. „Ma saadan su finišini.“ Siis heitis ta pilgu mu kõhklevale näole ja lisas: „Sa oled väga tubli. Jookseme õige veel kaheksa kilomeetrit ja vaatame, kuidas sa end siis tunned.“
Kaheksa kilomeetrit. Ta ütles seda tooniga, nagu läinuks me nurga taha poodi ajalehte ostma. Mul polnud energiat, et temaga vaielda, ja tema seltsis joosta oli palju mõnusam, mis sest, et ma nägin välja nagu hernehirmutis. Meist tatsas mööda mees, kes oli riietatud hiiglaslikeks munanditeks. Vahetasime Solomoniga pilgu ja naersime. Järgmised nelikümmend viis minutit möödusid teisi võistlejaid utsitades ning imetledes meest, kes püsis meist alati ühe sammu võrra ees, endal külmik selga seotud. Aeg-ajalt tõstis Solomon käed üles ja plaksutas, kutsudes sellega pealtvaatajate hulgas esile aplausitormi. Tema seltsis olla oli maagiline ja minutite möödudes ütles miski mulle, et see oli midagi enamat kui juhuslik kohtumine, just nagu üks neid esimesi kohtinguid, mille kardad untsu minevat, kuid mis läheb hoopis üllatavalt hästi. Imetlesin seda, kui sundimatult ta võõrastega suhtles. Sõbramehelikkus muutis õhustiku rõõmsaks ja kurbade mõteteta, mis oleksid mu tuju rikkunud, näis mulle, et sellest tuleb üks ilus päev.
Rääkisin hingetõmmete vahel oma heategevustööst ja Solomon näis rippuvat iga mu sõna küljes. Keegi polnud mind iial varem nii intensiivselt vaadanud ja ma mõnulesin tema pilgu paistel, püüdes mõelda vähem sellele, kui hirmus ma välja näen. Aga veel enne, kui ma jõudsin arugi saada, olime jõudnud lõpusirgele ja ma teadsin, et meie koos veedetud aeg saab peagi läbi. Valutasin üle kere, aga see piin oli magus. Soovisin, et oleksin kohanud teda mõnes teises olukorras, olles hoolitsetud, selle asemel et näha välja nagu mõni õudusfilmitegelane.
Mees vaatas kella ja tema ilme väljendas hetkeks pettumust.
„Ma raiskasin tõesti su aega,“ ütlesin vett juues.
„Vaata,“ ütles ta kätt välja sirutades, et samuti veelonksu võtta. „Ma olen jooksnud seda maratoni nii palju kordi, et see pole üldse tähtis. Kui ma aitan sul finišisse jõuda, on asi olnud seda väärt.“ Ta jõi mu pudelist, ilma et oleks pudelisuud puhtaks pühkinud, ja mind üllatas see, kui mugavalt ta ennast minu seltsis tundis.
Sulgesin silmad ja tõstsin juubeldavalt käed just nagu kõik teised, kes jõudsid üle püha finišijoone. Solomon patsutas mind seljale, tundmata vähimatki muret värske higi pärast, mis oli mu särgi läbi leotanud. Äkitselt jõudis finišisse hulk jooksjaid ja me tõmbusime teineteisest eemale. Kui olin nii palju hinge tõmmanud, et sain oma medali vastu võtta, pöörasin ümber, et Solomoni leida. Ta oli läinud. Kirusin oma rumalust ja lasin pilgul üle rahvasumma libiseda ning neelasin oma pettumuse alla. Kogu jooksu aja olin ma rääkinud ainult endast. Heategevusest, tööst. Miks polnud ma küsinud, kus ta elab? Miks polnud ma pakkunud, et teen talle joogi välja? Seepärast, et olen liiga häbelik, vaat mis. Tõenäoliselt poleks Solomon minu vastu nagunii huvi tundnud. Mu alateadvuse inetu hääl tõusis taas pinnale. Olin kohanud kedagi toredat ja saanud võimaluse ema rõõmustada, aga ma olin selle ära rikkunud. Aga selline ma juba kord olen. Nüüd istun ma siin ja kurvastan, mõeldes sellele, kui tore meil koos oli, ja soovides, et oleksin julguse kokku võtnud ja tema telefoninumbrit küsinud.
Olen püüdnud teda internetist otsida, aga ei tea tema perekonnanime, mille järgi leida tema jooksufotot. Tean, kui hale see näib. Olen nagu armuvalus teismeline, tahtes meeleheitlikult näha tema nägu. Naeruväärne on olla armunud kellessegi, keda sa õieti ei tunnegi. Aga tõik, et ta mulle külge ei löönud, tegi ta ainult ahvatlevamaks. Ma ketran armastuslaule ja unistan tema naeratusest just nagu tobe teismeline. Ma olen kahevahel, uskudes kord, et meie vahel oli side, ja tulles siis jälle tagasi reaalsuse juurde, mis veenab mind, et ta jäi minu juurde lihtsalt seepärast, et tal hakkas minust hale. Aga ta oli väga hoolitsev ja paistis mu jutu vastu tõeliselt huvi tundvat, erinevalt kõigist teistest kuttidest, kellega ma käinud olen. Seepärast istungi ma nüüd voodil, liikmed valusad ja villis, ning palvetan, et lahkel saatusel, mis meid kokku viis, oleks minu jaoks varuks veel midagi head.
VIIES PEATÜKK
SOLOMON
2016
Solomon näris Nicorette’i nätsu kaks korda, enne kui selle tagumiste hammaste vahele torkas. Piprane maitse aitas tal keskenduda. Komplimente tehes tuli olla viisakas, aupaklik, kuid mitte pealetükkiv. Silmside tuli kasuks, just nagu lai siiras naeratus. Seejuures ei tohtinud sul muidugi kapsalehte hammaste vahel olla ega midagi ninast välja tolkneda. Kõike seda arvesse võttes oli ta hoolitsenud, et näeb enne uue kriminaalhooldajaga kohtumist välja väga viisakas. Eelmise külalise lõhn lasi arvata, et ta on meeldiv vaheldus. Pealegi oli kriminaalhooldaja naine ning ta oli kindel, et mõningase meelitamise tulemusena on ta peagi heas kirjas.
Aga tema sõnad läksid kurtidele kõrvadele, sellal kui naine ilmetu näoga tema kausta lappas. Komplimenti väärivaid omadusi oli olnud selle naise juures muidugi ka raske leida. Tema kõhn ja kalk nägu oli nii roosa, nagu oleks seda hõõrutud traatharja ja karboolseebiga. Naise juuksed, mis olid valged ja kammitud pikka hobusesabasse, olid tema ainus hea omadus. Tema selja taga sätendasid tolmukübemed, mis keerlesid kontorikardinate vahelt sisse piiluvates päikesekiirtes. Solomon luges mõttes numbreid: üks, kaks, kolm, neli... Igapäevastes asjades midagi huvitavat leida oli oskus, mille Solomon oli ära õppinud juba lapsepõlves, oodates kannatlikult, millal ta oma karistuse saab. Oli siis tegemist isa või koolidirektori kabinetiga, oma tähelepanu mujale juhtides kaitses ta end selle eest, mis tulemas oli. Polnud vahet, kas ta luges kokku raskuse all oigavatesse riiulitesse surutud nahkköites raamatuid või kujutles, et näeb põrandalaudade vahel olevates pragudes pildikesi – niisugune tegevus andis talle jõudu. Nad võisid vangistada tema keha, kuid vaimu mitte iialgi.
„Muljet avaldav,“ teatas kriminaalhooldaja talle silma vaadates. „Näib, et olite mustervang. Jätkake samas vaimus ja me saame suurepäraselt läbi. Kuidas te hakkama saate? Kas olete hakanud väljas kohanema?“
„Jah, kõik läheb kenasti. Olen juba kuus kuud väljas olnud ja end kõigega kurssi viinud. Tööst, uutest sõpradest ja uuest algusest on suur abi.“
„Computechis töötab tore meeskond. Nad on meie tööle tagasi suunamise projekti suured toetajad. Pealegi ei saa nad just sageli endi hulka teie haridusega inimest,“ jätkas naine kulme kergitades. „Aga arvestades teie kuritegu, vedas teil kõvasti, et selle töö saite.“
Solomon noogutas, silmad naelutatud kestendavale nahale naise kulmukarvade vahel. See üleolev libu ootas, et ta oleks tänulik miinimumpalga eest, sellal kui tema kolleegid teenisid poole rohkem. Kelleks see naine ennast pidas, et temaga sellisel toonil rääkis? Solomoni pulss kiirenes ja ta hingas sügavalt, et end rahustada. See polnud koht, kus enesevalitsust kaotada. Kriminaalhooldaja teada oli ta kolinud Birminghami vaid töö pärast. Vabakutselisena sai ta liikuda Computechi ja oma korteri vahet ning tal oli palju vaba aega. Tal olid vajalikud oskused lõpetamaks oma projektid töökaaslastest poole kiiremini ning see jättis talle aega, et kontrollida ema edusamme ja, mis kõige tähtsam, viia ellu oma plaan.
Kriminaalhooldaja jätkas juttu ja naise ninahääl tungis tema ajju. Solomonil õnnestus oma raevu vaos hoida ning ta noogutas kõigi õigete kohtade peal, kui naine käskis tal pahandustest eemale hoida. Väljudes Solomon isegi tänas teda.
Ta kõndis piki betoontänavaid, jättes endast maha pika varju, ning tema mõtted keerlesid ainult Rebecca ümber.
