et trepist üles tulla, poleks ta seganud meie privaatsust. Tõmbasin voodilt lillelise katte ja hoidsin hinge kinni, paisates segamini kõik padjad, mille olin hommikul paika sättinud. Ma ei teadnud, mida otsin, kuid mul oli tunne, et keegi oli tunginud minu isiklikku ruumi. Pöörasin tähelepanu tualettlauale ja uurisin seda. Meigiasjad, pooltühi lõhnapudel ja suurte piidega kamm olid kõik täpselt seal, kuhu need olid minust jäänud. Vaatasin Charlie-mõmmit, mille Sean oli mulle kahe kuu eest sünnipäevaks kinkinud. Selle asemel, et tervitavalt ukse poole vaadata, oli tema pea pööratud teisele poole ja pilk suunatud voodile. Tundsin hirmujudinat. Keegi oli käinud minu toas. Sirutasin ebalevalt käe välja ja puudutasin karu šokolaadipruuni karva ning oleksin äärepealt püksid täis teinud, kui keegi mu selja taha hiilis.
„Kallis, sa oleksid mu äärepealt surnuks ehmatanud,“ ahhetasin kätt rinnale surudes ja ema hõbemedaljoni kobades.
„Anna andeks, emme,“ vastas Lottie, silmad suured ja kahetsust täis. „Ma ei tahtnud sind ehmatada.“
Mu katsed teda usutleda olid tulutud. Lottie vandus, et polnud minu toas käinud ega karuga mänginud. Püüdsin end veenda, et olen tobe ja et Lottie oli kindlasti karu puudutanud sellal, kui Rhian oli allkorrusel. Piilusin kardina vahelt välja, kui Seani Land Roveri tuled mööda meie kodu juurde toovat kurvilist teed paistma hakkasid. Oli aeg hakata tegema õhtusööki ja nii tõrjusin ma peast kõik mõtted, mis olid keerelnud soovimatu külalise ümber.
NELJAS PEATÜKK
Päevikusissekanne: 17. aprill 2005
Oled juba mõnda aega mu voodi kõrval lebanud ja sosistanud, et avaldaksin sulle oma suurimad saladused. Kui emps su mulle kinkis, tundsin pettumust. Ma olin tahtnud sünnipäevaks kunstiteost, midagi, mis oleks mulle meenutanud teda. Teadsime mõlemad, et see on viimane kingitus, mille ta mulle teeb. Vana märkmik ei paistnud nii tähendusrikka sündmuse väärilisena. Ainult minu ema võis kulutada sellisele asjakesele kakssada naela ja esitleda seda mulle kunsti pähe. Aga siis vaatasin ma sind lähemalt ja armusin sinusse sedamööda, kuidas kingituse mõte mulle pärale jõudis. Tõstsin su nina juurde, hingasin sisse vana käsitsi värvitud naha lõhna ja silitasin südamekujulist hõbedast taba. Sinusugust eredat fuksiaroosat asjakest polnud mul kunagi varem olnud. Su selg ragises, kui avanesid, tuues nähtavale elevandiluukarva lehed, mis lausa kutsusid kirjutama. Emps naeratas ja vaatas mind mõistva pilguga. Ta oli andnud mulle usaldusisiku, kellegi, kelle poole rasketel hetkedel pöörduda. See, mida me empsiga jagasime, jääb alatiseks mu südamesse. Aga mu päevik saab täis värskeid kogemusi, suhteid ja uusi algusi. Siin me nüüd siis oleme. Olen viimaks ometi leidnud väärilise teema, millega määrida su kauneid lehti. Päeva, kui võtsin kokku oma julguse ja osalesin Londoni maratonil.
Ma arvasin, et tean sellest suurüritusest kõike. Olin end hästi ette valmistanud, vestelnud teiste jooksjatega ja vaadanud internetist maratone. Aga miski ei suutnud mu meeli karastada sellise rünnaku vastu. Poolel maal olin ma täiesti kurnatud ja mõtlesin, mis hullus oli mind sundinud nii räsivale jooksule minema. Pealtvaatajate hõiked kumisesid mu peas, kui lähenesin Tower Bridge’ile. Minust tuhises mööda kõhn Superman, kelle isetehtud keep oli vihmast laiguline. Soovisin, et ta oleks tõeline ning haaraks mu kätele ja lendaks minuga minema sellelt maratonilt, mis pidi päris kindlasti minu jaoks läbikukkumisega lõppema. Mu tossud, mis olid igapäevaste jooksude tarvis mugavad, hakkasid kanda hõõruma. Lycrast jooksuriided olid seljas nagu raudrüü ja ebatavalisel kombel pistis mul rinnus. Isegi rõkkavast rahvamassist tee servas polnud midagi abi, sest mu alateadvus lämmatas nende ergutushüüded õela häälega. Vaata seda sinistes lühikates naist, ta on kindlasti ligi kuuskümmend viis aastat vana ja jookseb sinust poole kiiremini. Anna parem kohe alla, enne kui sa endale veel rohkem häbi teed. Ma rühkisin edasi, püüdes keskenduda sellele, miks olin tõmmanud selga läikiva vähiuuringute särgi ja läinud ühes 38 000 teise inimesega Londoni tänavatele jooksma. Meil kõigil oli oma lugu, mis seotud lähedastega, kes olid siin ilmas või juba läinud, ja nende mälestus oli see, mis meid innustas. Mina jooksin oma ema Estelle’i nimel.
Me olime alati olnud kahekesi. See oli olnud kogu minu maailm. Aga ma tean, et varsti on ta läinud ja ma jään ihuüksi.
Maratoni ajal täitis see mõte mind nii suure hirmuga, et mul läksid põlved nõrgaks. Olin harjunud sellega, et see mind öösiti kummitas, aga inimnägudemeres keset meeletut müra oli mul seda korraga väga raske taluda. Tänavate lõhn tungis mulle ninna ning hääled, värvid ja palavus sulandusid kaleidoskoobiks. Hirmulaine tabas mind ootamatult, saades hoogu mu väsimusest. Jäin koperdamisi tee servas seisma, toetasin käed põlvedele ning hingasin aeglaselt ja rahulikult. Ma varjan paanikahoogusid ema eest ja mul polnud mingit kavatsust lasta ärevusel kõigi nende inimeste ees enda üle võimust võtta.
Suunasin mõtted rõõmsamatele radadele ja lasin eelmise õhtu mälestusel oma silme ette kerkida: ema silitas mu juukseid, nagu oleksin ma ikka veel kuuene, ja mina istusin tema voodil ning kuulasin, kuidas ema ümises oma lemmiku, Leonard Coheni laulu „Hallelujah“. Ainult et seekord olid tema sõnad igatsevad ja täis kurbust.
„Soovin, et näeksin sind peret loomas,“ ütles ta. „Tahan teada, et keegi hoolitseb su eest, kui mind enam pole.“ Siis naaldus ta patjadele ning ohkas vaikselt. „See oleks mulle väga tähtis.“
Kahjuks olid kõik mu suhted ebaõnnestunud, see oli kindlasti tingitud mu vildakast normaalsuse tajust. Ema oli isaga aina kokku ja lahku käinud ning see oli mind lapsena tohutult segadusse ajanud. Olin lugematu arv kordi ärgates avastanud, et isa oli meid maha jätnud, ja ma ei teadnud iial, millal teda jälle näen. Tahtsin väga ema soovi täita, kuid minuga oli midagi väga valesti ja ma ei teadnud, kuidas seda parandada. Selle asemel olin pühendanud end heategevusele. Kui mul oli parasjagu õpetajaametist vaba aeg, korraldasin ma heategevusmüüke, kolistasin annetustopsidega ja olin see tüütu noor naine, kelle vältimiseks inimesed teisele poole teed läksid.
Aga kui inimesed maratonipäeval mu ümber sagisid, tundsin ärevust maad võtvat. Üks asi oli korraldada heategevusmüüki, aga joosta nelikümmend kaks kilomeetrit läbi Londoni oli midagi hoopis muud.
Higi voolas mu laubalt alla ja tikkus silma, ma sirutasin käe välja ning toetusin ühele tänava äärde paigutatud teisaldatavale metallaiale, kui korraga suruti mulle pihku külm veepudel. Kissitasin silmi ja nägin meest, kes oli päevitunud, heas vormis ja vaatas mind mõnevõrra lõbustatud ilmel. Ema oleks öelnud, et see on mees, kelle peal „silm puhkab“. Ta noogutas pealekäivalt, ilma et oleks seejuures ise õieti higistanudki, ning õhutas mind jooma. Ta oli minust vähemasti kolmkümmend sentimeetrit pikem, pehmete sassis juuste ja talvehallide silmadega. Mina seevastu olin näost punane ja krimpsus ilmega, heledad juuksed laubale kleepumas. Ma polnud just võrgutava väljanägemisega. Kui ma suu avasin, et teda tänada, kõlas mu hääl, nagu olnuks mul astmahoog.
„Tänan, aga... Ma katkestan,“ ütlesin hingeldades ja otsisin aiast auku, mõeldes sellele, kuidas ma sealt tagasi metroojaama saan. Aga mu hea Samaariamaa mees ei lasknud mul püssi põõsasse visata ja juhatas mu julgustavate sõnade saatel rajale tagasi. Tee servadest kostis rõõmuhõiskeid ja mu nägu tõmbus tahes-tahtmata naerule. Ütlesin endale, et jooksen veel paar kilomeetrit ja lipsan minema, kui mehel minust kõrini saab ning ta mu seljataha jätab.
„Sa jooksed liiga kiiresti... Rebecca,“ ütles ta, heites pilgu kortsunud nimele mu rinnal. „Võta ühtlane samm. Tule, ma aitan sind.“
„Ma saan hakkama,“ vastasin viisakalt naeratades ja lugesin tema nime. Solomon. See oli ebatavaline nimi. Tahtsin seda valjult välja öelda, tunda neid silpe oma keelel. Mõtlesin sellele, kui ebaõiglane oli, et tema nahale andis pärlendav higi päevitunud jume, samas kui minu higi voolas ojadena mööda nägu alla. Aga ma sörkisin tema kõrval edasi ja rahulik tempo viis mu hingamise enam-vähem normaalsesse
