taimtoidulised. Pean rohkem uurima.”
„Nahkhiiri.” Mathias võttis lonksu õlut. „Ei tea, kas ema pillas su beebina pea peale?”
Nick puhkes naerma. „Mitte nii sageli kui sind.”
KUIGI Pallasele meeldis sõbrannadega lõunat süüa, oli lõunasöök emaga pala hoopis teisest ooperist. Esmalt logistika. Nemad ei valinud kordamööda restorani. Korralduslik lõunasöök leidis alati aset panga juhtkonna söögisaalis. Peen nimetus keskmisest pisut paremale akendeta söögikohale. Kööki ei olnud, söök toodi kohale. Aga sellele vaatamata oli seal ettekandja ja valged laudlinad. See kõik tähendas seda, et tuli teksade ja T-särgi asemel selga panna kleit.
Üle jõe linna põhjakaldale sõites rahustas Pallas end, et kõik laabub normaalselt. Ta oli emaga kakskümmend kaheksa aastat maid jaganud. Ta teadis, kuidas pääseda vestlusest minimaalse valu ja hukkamõistuga. Tuli vaid naeratada ja noogutada ja öelda seda, mida temalt oodati. Ei midagi ületamatut.
Kuigi see oli alati ületamatu – ühel või teisel moel.
Pallas oli kogu elu ihanud emale meele järele olla, mis poleks tohtinud ju mingit probleemi tekitada. Libby Saunders armastas reegleid. Pallasel oleks olnud kõige arukam neid reegleid järgida ja tulemuseks olekski olnud ema armastus. Aga see polnud niisama lihtne.
Võib-olla oli sel midagi pistmist ütlemisega põrgutee ja heade kavatsuste kohta. Või siis selle kohta, et Pallas tahtis teha emale rõõmu ja ka ise rõõmu tunda. Nii või teisiti oli tema lapsepõlv kujutanud endast pidevat lahingut, milles tema ei jäänud kunagi võitjaks. Kuigi ta üritas.
Ta kaksikvend Cade oli olnud märksa targem. Tema oli lihtsalt konfliktikoldest lahkunud ja läinud oma teed. Nii emotsionaalses kui ka füüsilises mõttes. Pallas mäletas ikka veel viiendat sünnipäeva. Libby oli lastelt küsinud, kas nad tahavad suureks saades pangas töötada. Pallas oli vastanud kohe, et tahab, kuigi ei saanud aru, mida „pangas töötamine” endast kujutab. Tema teadis üksnes seda, et ema läks iga päev panka ja see oli tähtis ja et pangas töötamine paneb ema teda nii palju armastama, et ta ei tunne enam sisimas hirmu.
Cade oli talle omasel kombel naeratanud ja öelnud: „Ei. Mina hakkan suurest peast kauboiks.”
Libbyle ei teinud see sugugi nalja, aga Cade jäi endale kindlaks. Tema armastas hobuseid, mitte umbseid pangaruume. Ta ei olnud oma otsusest kordagi taganenud. Pallas läks kaheksateistaastaselt kohusetundlikult kolledžisse rahandust õppima, Cade aga oma ala ühte Kentucky kuulsasse aretusfarmi. Viis aastat hiljem kolis ta Texasesse.
Nad olid ühenduses ja Cade’i juttude põhjal võis järeldada, et ta on oma eluga väga rahul. Nagu näha, oli elu eemal Libbyst ja pangast väga hea. Pallas ei osanud selle kohta midagi täpsemat öelda, sest tema üritas end ikka veel perekonna karmile matriarhile tõestada.
Pallas jättis auto klientidele mõeldud parkla kõige kaugemasse nurka ja sammus panka.
Tema vanavanavanaisa oli asutanud California Esimese Säästude ja Laenude nime kandva panga aastal 1891. See polnud sugugi California esimene säästude ja laenude pank, isegi mitte teine, aga püsis ikka veel ja Pallas leidis, et see asi on uhkust väärt. Paljud arvasid, et kui ta pärineb pangandusperekonnast, on ta kindlasti väga rikas. Aga see polnud sugugi nii. Kuigi vanaisa päris kogu varanduse, oli tal seitse tütart ja kõigil neilgi lapsed. Lisaks sellele, et Pallase osa oli väga väike, pidi ta saama oma pärandiosa kätte alles kolmekümne üheksa aastaselt. Vanaisa Frankil oli omamoodi huumorisoon.
Nii et tal tuli enda elatamiseks tööd teha ja lisaks sellele veel õppelaenu tasuda. Samuti oli tal Geraldi firma, mis polnud just kõige paremal järjel.
Oli aprilli algus. Kui jätta välja üks kummalisel kombel vabaks jäänud juunikuine nädalavahetus, olid tal septembri lõpuni igal nädalavahetusel pulmad. Kui kõik läheb hästi, õnnestub tal maksta arved, lasta teha mõned vajalikud remonditööd ja maksta endale väikest töötasu. Eeldades, et ta ei müü firmat maha. Sest kuigi ta armastas Geraldit ja suhtus tema ootamatusse kingitusse suure lugupidamisega, polnud tema eesmärk olnud seda valdkonda oma elutööks kuulutada. Ta oli ikka arvanud, et läheb tööle ema juurde panka.
Pallas sisenes vanasse Hispaania stiilis hoonesse. Kõrged laed ja tume puit tekitasid tunde, nagu siseneks ta märksa elegantsemasse ajastusse. Idaseina kattis maast laeni seinamaal, mis kujutas päikesetõusu kõrbes. See oli olnud üks suure majanduslanguse aegne kunstiprojekt, mille kulud kattis valitsus. Põhjustel, mis polnud Pallasele päris täpselt selged, ei talunud ema seda seinamaali, kuid selles osas ei saanud midagi ette võtta. See oli samamoodi osa pangast nagu marmorpõrandad ja vanaaegsed laekurite luugid.
Ta läks läbi fuajee juhtkonna kabinettide poole. Krapsakale sammule vaatamata tundis ta üha suuremat vajadust põgeneda. Ta sees keeras ja rinnus pigistas. Kui Pallas oli ema kabineti uksest kolme meetri kaugusel, astus Libby koridori ja naeratas talle sunnitult.
Pallas tundis end taas kaheksa-aastase lapsena, kes on kallihinnalise taldriku ära lõhkunud. Või teinud põrandad poriseks. Või saanud hakkama mõne muu pahandusega, mida lapsepõlves nii sageli ette tuli.
„Tere, Pallas!”
„Tere!”
Libby keeras põse ette, et Pallas saaks teda suudelda. Saundersite klannis polnud kombeks kallistada.
Pallas oli pärinud ema pruunid juuksed ja keskmise kasvu. Ta teadis, et tal on isa pähkelpruunid silmad, aga muus osas domineerisid Libby geenid. Nende naeratus oli sarnane, samuti nende kõnnak. Teismelisena ei talunud Pallas, et nii ema moodi välja näeb. Lõpuks alistus ta sellele ja üritas hinnata seda, et Libby näis aastatele vaatamata mitte vananevat. Vähemalt üks hea asi.
Ema kandis nagu ikka tumedat kostüümi ja valget pluusi, mis vastas tema vanem-asepresidendi positsioonile. Ta juuksed olid kinnitatud krunni. Meik oli kerge ja maitsekas, ehted elegantsed ja lihtsad. Pärlkõrvarõngad ja kuigi ta oli juba kaheksateist aastat lesk, kandis ta endiselt laulatussõrmust.
„Tänan, et said lõunale tulla,” ütles Libby teda väiksesse söögisaali saates.
Pallas ei osanud selle peale midagi kosta. „See teeb mulle suurt rõõmu” polnud just päris õige ja „Pole tänu väärt” kõlas ninakalt. Lõpuks ei vastanud ta sellele midagi, üksnes ühmatas.
Laud oli kaetud – nagu ikka – portselani ja kristalliga. Serveerimislaual oli kaks suurt tellitud toidu kotti. Lapsepõlves oli Pallas üllatunud, et linnas on restoran, mis toob lõunasöögi kohale. Nüüd aga mõtles ta, miks küll ei võiks Libby minna osta võileiba või võtta lõunasöögi teise ameeriklaste kombel kodust kaasa.
Ta märkas ka, et ettekandjat ei olnud, ning see ei tõotanud head. Loomulikult polnud tal vaja, et keegi söögi talle taldrikule tõstaks – asi oli pigem selles, et Libby ei tahtnud, et nende jutuajamist pealt kuuldaks. Pallas murdis pead, mis ta seekord valesti on teinud, kuid andis alla. Tal ei õnnestuks seda välja mõelda. Pealegi räägib Libby seda õigel hetkel mitu korda.
„Ehk tõstad meile söögid taldrikule?” ütles Libby istet võttes.
„Muidugi.”
Pallas tõi kotid lauda ja avas need.
Esimeses olid rohelised salatid, broiler ja aedviljad. Teises pudelis jäätee ja üks võikillukesega saiake. Viimane oli temale, mõtles Pallas. Ta ei osanudki öelda,
